Sel reedel Sirbis

MARI KARTAU: Kõik kaob peale paari tähtsa pisiasja. Intervjuu Mare Trallaga
Mare Tralla: „Julgus on suhteline. Ühel päeval olen julge, teisel päeval mitte. See näitus nõudis suuremat julgust, sest see mõjutab ka teisi inimesi, näiteks minu perekonda.“
Mare Tralla näitus „Enne ja pärast“ Pärnu endises vanglas kuni 31. VII.
Mare Tralla näitus „Enne ja pärast“ toimub endise Pärnu vangla sööklas. Ruum viib meid tagasi nõukaaega. Kodust miljööd lisavad retromööbel ja tekstiilid, mida pole aga lämmatavalt palju, pigem on need sümboolsed. Otsaseinas on kaks hiiglaslikku mustvalget autahvlifotot algkoolitüdrukust. Mööbel kannab eri suuruse ja kujundusega ekraane, kust paistavad kohati abstraktsed, kohati konkreetsed vaated – loodus, maamaja, nõudepesu, mingi liikumine jne. Oluline on tekst, mis on enamasti kunstniku enda või kellegi teise poolt eesti keeles sisse loetud. Järjest neid jutte kuulates koorub vaataja ees lahti lugu idüllilisest lapsepõlvest, mida lõhestas valus trauma. Asjast ettekujutuse saamiseks pole vaja jutte kuulata ega filme vaadata ilmtingimata täies pikkuses ega kindlas järjekorras.

LAURI LAANISTO: Madagaskari uhhuukampaania – pujujoogiga koroona vastu
On kesksuvi ja selle loo kirjutamise hetkel on ilm lõpuks ilusaks läinud. Kevadveed on ammu ära vulisenud, maa on tahenenud, apikaalsed meristeemid on möödunud hooaja moest läinud kulu vahelt välja tunginud ja vetikad on kalmukividele uued haljad kuued selga plätserdanud. Loodus on kõikehõlmav. Viimaste säilinud garaažikomplekside juures seisavad autod reas, kapotid üle ühe lahti nagu hambad hokimängija suus pärast pikka hooaega. Lõhnad nagu nõukaaegses kolhoosis – bensiini kirbe heljum, tavotise nartsu ja õllelebra kontrapunkt. Karastusjoogised tipunoodid heljuvad ringi ka linna rohealadel, läbisegi põõsakõrvaste täisorgaaniliste niisutussüsteemidega.

MERLE KARRO-KALBERG: Kuidas Tallinna rohepöörata?
Maila Kuusik: „Linnad pole sarnased, lahendatakse eri väljakutseid. Tallinn peab kliimaneutraalsuse poole liikumiseks esmalt tegelema transpordi ja liikumisega.“
Pealinna kliimakava rakendamise üle arutavad linna strateegiadirektor Raido Roop, rohepöörde kompetentsikeskuse juhtivspetsialist Marten Kaevats ja analüütik Maila Kuusik.
Tallinnas kehtib dokument „Kliimaneutraalne Tallinn. Tallinna säästva energiamajanduse ja kliimamuutustega kohanemise kava 2030“. Kuivõrd on selles n-ö kliimakavas püstitatud eesmärkide seadmine aastaks 2030 reaalne? Kas Tallinnal on olemas poliitiline tahe kava ellu viia?

GREGOR KULLA: Kes prügi minema viib?
Avalik arutelu pakub toitu niigi polariseeritud poolustele ja on muutunud ebaisikuliseks ning unustatakse, et inimesed saavad haiget.
Ma isegi ei tea, kas olen täiesti pede. Mul tekivad seksuaalsed aistingud üliharva, ainult kõige lähedasemate meessoost sõpradega. Ja isegi siis ei ole mu esimene soov nendega suguühtesse astuda. Ma ei mõtle seksist (ainult juhul, kui olukord seda nõuab). Olen sellega leppinud, et ütlen enda kohta pede, sest sealt edasi jäetakse mind rahule.
Käisin hiljuti Kivi baaris. Kohas, kus olen end tavaliselt turvaliselt tundnud (küll mitte nii turvaliselt kui Genialistide klubis). Nägin enda meelest täiesti keskmine välja, juuksed olin ainult patsikummi survest vabastanud (ma isegi ei provotseerinud, vaid hoidsin madalat profiili). Kõndisin mööda sissekäiku baari ning minust möödus noormeeste seltskond. Mu pilk on tavaliselt kinnitunud põrandale, sest nii ei nähta mu nägu. Aga seekord läks teisiti, sest püüdsin pead mitte ära lüüa.

JOOSEP SUSI: Suitsu nurk VII. Jüri Üdi „Krauklis“
Siit-sealt on viimasel ajal kostnud, et tänapäeval ei mõisteta enam irooniat, et iroonia on muutunud elitaarseks või et nüüd ei osata enam ühtäkki lugeda n-ö ridade vahelt. Põhjuseks tuuakse näiteks nõrk ajaloolise konteksti tunnetamine, muutunud keelekasutus laiemalt, tsensuuri kadumine või lihtsalt varasemast pisut totumad (luule)lugejad. Ja kindlasti midagi veel. Sellised üldistavad väited panevad esmalt muidugi õlgu kehitama, tahtma tormata iroonia mõistevälja juurde barrikaadidele, et seda pisut sikutada-sakutada, tirida-tõmmata-tõugata, ja küsima vastu, kas näiteks viimaste kümnendite luule iroonilisus või irooniatunnetus kui niisugune pole langemise asemel hoopis teisenenud, saanud pisut värskema kuue ja sisu. Või et ehk on tegemist üksikjuhtumitega, millest skandeerivaid üldistusi ei maksa teha?

Arvustamisel
Non Grata festivalipäev ja „In graafika“ näitused
Pärnu muusikafestival, Haapsalu vanamuusikafestival ja Saaremaa ooperipäevad
„Ajalooteaduse uued suunad“ ja „Pisukase rantlase aabits“
Radu Jude film „Kohatu kepp ehk meeletu porno“
Lavastused „Läbi kõigi elude ma otsin sind …“ ning „Indrek ja heledad hääled“