Sel reedel Sirbis

KAAREL TARAND: Ääremaad hülgame niikuinii!
Uus rahvastikuprognoos sunnib alustama puhtalt lehelt ka regionaalpoliitikas.
Eestlaste vältimatu väljasuremise asjatundjate ja muude pessimistide meelehärmiks avaldas statistikaamet enne jaani uue rahvastikuprognoosi aastani 2080. Põhistsenaariumi järgi elab Eestis 60 aasta pärast 1,2 miljonit inimest, aga mitte miljon või veel vähem. Muutused rahvastiku sündide-surmade ning sise- ja välisrände suundumustes olid ennustatavad.

EKA fotoõpe 20
Anneli Porri, „Õnnelik hübriid“
Marge Monko, „Fototudengitest maailmakodanikeks“
Intervjuu Eve Kiileri ja Marco Laimrega
David Bate, „Stalkerlik kogemus“

PILLE-RIIN LARM: Hangunud laenutushüvitis
Eestis on raamatulaenutusstatistika kogumiseks väga hea süsteem, kuid raamatulaenutushüvitised seejuures piinlikult väikesed.
Iga juunikuu lõpus maksab Autorihüvitusfond kirjanikele-tõlkijatele möödunud aastal rahvaraamatukogudes laenutatud raamatute eest laenutushüvitist. Nii ka tänavu. Ilmuvad mitmesugused edetabelid: näiteks oli 2018. aastal rahvaraamatukogudes enim laenutatud teos Vahur Afanasjevi „Serafima ja Bogdan“ ning menukaim autor rootsi kirjanik Martin Widmark oma lastekriminullide sarjaga. Suurima laenutushüvitise sai mitmekümne romaani autor Erik Tohvri. Isegi suurim on paraku väike.
+ E-raamatute laenutusvõrgu ootel. Ülle Talihärm: „Üleriigilise e-laenutusega kaasneb ka e-raamatute laenutushüvitis.“
+ TIIT ALEKSEJEVi kommentaar

KAUPO VIPP: Üks tee, kolm viita
Tööstusrevolutsiooni järel pole ka suurimad sõjad tekitanud seisu, kus arenenud riikide majandus oleks üle kümne aastat järjest olnud summaarse kasvuta.
„Üks tee, kolm viita“ – ilmus kunagi üks sellise pealkirjaga Holger Puki raamat. Muinasjuttudest on tuttavam tegelase ees kolmeks hargneva tee motiiv, kusjuures iga teeharu ees on viit hoiatusega, mis võib sellele teele pööramise korral juhtuda.
Tööstustsivilisatsioon on muinasjutukangelase kombel ristteele jõudnud, kuigi tundub, et sisuline suunavalik justkui puudub. Ongi vaid üks tee kolme viidaga, kuhu lisandub kasvavas tempos üha vängemaid hoiatusi. Viimane ilmus hiljuti ÜRO kaudu. Elurikkuse ja loodushüvede koostöökogu (IPBES – Intergovernmental Science-Policy Platform on Biodiversity and Ecosystem Services) riskihinnangu taga on sadade teadlaste aastaid kestnud töö.
+OTT PUUMEISTER arvustab Bruno Latouri  ökoloogilist manifesti „Kuhu maanduda?“

KAIA TUNGAL: Elu, surm ja ruum nende vahel
Eesti surmakultuuri uus perspektiiv ehk üleminekudisain toob parema tuleviku. Milline on keskkonnasõbralik ja leinajat toetav matus aastal 2050?
Aastaks 2050 võiks ühiskond olla liikunud loodussäästlikuma tehnoloogia suunas ja otsustanud oma surnud taaskomponeerida (recompose). Tehnoloogia põhineb kompostimise põhitõdedel, kuid toimub kontrollitud keskkonnas. Tulemiks on kõrge väärtusega väetisena kasutatav muld. Kuidas muutuvad selles stsenaariumis meie surmakultuur ja sellega seotud ruumid?

Lühike õpetus riigireformijatele ja kõrgtehnoloogiliste ärimudelite ellukutsujatele. Intervjuu akadeemik Mart Saarmaga. MART SAARMA: „Peaksime endale tõsiselt otsa vaatama ja mõtlema, miks me pole suutnud areneda sama rikkaks nagu Šveits või Soome.“

TARMO TIIDO: Ravimiarenduses on innovatsioon ja ettevõtlikkus võimalik 

ELO KIIVET: Universaalne elukool või unikaalne ämber
Hea ruumi valemit tasub otsida ja nii mõnigi on leitud. Jätkuks vaid küpsust teisi kuulata ja häid näiteid järgida, et linna areng ämbrikolistamisse ei takerduks.
Inimene kipub olema kahtlustav teiste õpetuste suhtes ja tahab vägisi elu õppetunde ignoreerida, et ikka ise (tihti enda sätitud) ämbrisse astuda. Pole vahet, kas tegu on suhteküsimuse, tööalase või linnaplaneerimise otsusega – ühtviisi jonnakalt usutakse, et minu oluord on erilisem ja keerulisem kui tuhandete teiste samalaadsete. Tallinna linnapea näiteks usub ja kordab, et pealinn on niivõrd unikaalne, et siin ei saa kedagi ega midagi eeskujuks võtta. Valijate või elanike jaoks võib see ju kõlada meelitusena või kinnisvara väärtust tõstvana, aga pigem näitab see lapsikut keeldumist õppida teiste vigadest. Ega eeskuju tähenda pimesi kopeerimist või sobimatute lahenduste automaatset importi, et seda nagu tuld kartma peaks.

MARIS KERGE: Filmikursus, kus sünnivad ühiskonna antikehad
BFMi 2019. aasta esimese kursuse lühidokumentaalfilmides on vaatluse all adopteerimise valus teema.
Juuni keskel linastusid BFMi Nova kinos kevadsemestri tudengidokumentaalid. Dokiõppe ava-aasta teise semestri filmi juhendajaks on olnud tavapäraselt dokumentalist ja õppejõud Kersti Uibo. Mitme varasema lennu juhendamisel on ta palunud leida kursusetöö teema või protagonisti Adeli rahvusvahelisest rehabilitatsioonikeskusest, kuid seekord on vaadeldud lähemalt adopteerimist.

Pill, mis resoneerib kehale väga lähedal. Intervjuu harfimängija Lily-Marlene Puusepaga.

EVA TOULOUZE, LAUR VALLIKIVI: Udmurtide kogukondlikud ohvripalvused 
Ühispalvuse eesmärk on pöörduda taevajumaluste poole ja paluda neilt head tervist loomadele ja inimestele ning soosingut põllupidamisele – õrna sooja vihma, head saaki.

Arvustamisel
Tartu laulupeo peakontsert
Triinu Merese  „Kuigi sa proovid olla hea“
Jürgen Rooste „Surm Tallinnas“
Dream Dancersi „The Process of Unclenching a Fist“
R.A.A.A.Mi „Juudit“
Artur Kapi nimeline tšellistide konkurss Suure-Jaani muusikafestivalil