Ulmajulgus surmavarju orus

Mehis Heinsaarel on meeldivalt pisike poeetiline jalajälg – umbes 25 kirjutamisaasta kohta alles teine luulekogu.

LAURI SOMMER

Mehis Heinsaare luulekogu ilmus õigel hetkel – syvenenud sygises, vastu hingede­aega, kus tundlikumad natuurid vaatavad yle oma suvest leitud varandused (kas kevadeni ikka jätkub?) ja loodivad hämaral foonil oma hingepõhja. Selles ajas ärkavad mälestused, elavneb fantaasia, kuid võivad syveneda ka traumad ja yksindus. Seda inimhinges toimuvat mystilist valguse ja varju vaheldumist esindab ka raamatu riidest kaante, surutryki, musta ja halja vahel liikuv kuparde faasidega kujundus.

Avatakt „Õnn tuleb kaugelt“ sisendab lootust. Aga lootust ei tooda keskealisele kandikul kätte. See ootab alles seal meele­heite metsa ja surmavarju oru taga, kui meil on julgust minna. Yks raamatu telg on ehk põdemise telg, kus viibitakse vahel „veidras tülpimuse lummuses“ (lk 23). Resigneerunud määnduvad maastikud kõnelevad keskea­kriisist – seisundist, kus vormub põhjamaalase sydasygislik tõdemus „rõõm on nii haruldane“ (lk 20-21).

Kujundite tragismiaste on erinev. Hing võib olla „hele pleekinud seintega tuba“ (lk 24), oma sumbumust võidakse tajuda jõest eraldunud abajana (lk 25-26), kuid siis muutub loodus ähvardavamaks ja elukäsitlusse sugeneb dekadentlik allakäigu-paatos. Tumedate kujutluste maailm hakkaks nagu kehastuma, kombatavaks ja kuuldavaks saama (lk 11, 29). Sellega liitub vahel gootilik stilistika ja taotluslik õuduselement („Kääbus“, lk 44-45, „Volbriöö luuletus“ lk 38 jt), mida igayks võtab vastu sõltuvalt oma hirmuhorisondist ja ytleb, et „päris jube!“ või „no on alles kirbutsirkus!“.

Eks kirjutanud Mehis nende luule­tuste aegu ka oma hirmu ja õuduse juttude kogumiku „Ylikond“ (2013) palu, mis lahkavad allakäimist ja tahtejõuetuse triumfi päris panoraamselt. Motiivi­siirded ja meeleolu lainetused luule ja proosa vahel on ysna loomulikud asjad. Mäletan, et kord selle perioodi kestel kylastas ta mind Toome korteris, tuues inspiratsiooni hoidmiseks kaasa õõvastavaid substantse, mille nägemine oleks isegi vana Hitchcocki värisema ja voodi alla peitu pugema pannud – gin long drink’i ja pontšikuid. Huhh, eriti need pontšikud – siiamaani jooksevad kylmavärinad yle ihu.

Elu piitsutab vahel meid kõiki. Mäletades hinge pimedaid öid ja lugedes ridu „ainus erinevus / minu ja kummituse vahel / on väsinud ärevus“ (lk 35), meenu­tasin Mehise kahvatust, närvivalusid ja unetusi neil „kriminaalse melanhoolia“ (Trakl) aegadel. Ei saa öelda, et sellised luuletused oleksid liiga lihtsalt tulnud. Peale pahaendelise kujutlusrännu („Keskpäevatühjus“, lk 42-43) võib selle dekadentsi mõni varjund aga ka päris õdus olla („Abuulia“, lk 40-41).

Pisikeses poeemis „Apoloogia nurjumisele“ (lk 50-53) on autor leidnud huvitava stiiliregistri, kus luuserlikud hingerännud ja tumedad jõud enesesajatusega kätlevad. See on põdemise manifest. Eesti luulest midagi sellist ei meenu. Ometi on midagi nagu pisut talviklikku selles, kuidas luuletuste minategelane end pidevalt paariana tunneb ja poole suuga kuraditki nimetab. Kuid siis antakse muutusevõimalus. „Saladus on lähedal“ (lk 62-63) kvalifitseerub väikeseks maagilise realismi meistriteoseks – eriti meeldib kummaline ymberlylitus lõpus.

Laias laastus redutseerib ängi looduse lepitav loomulikkus, kuigi alati selleni ei jõuta (lk 23). Seitsme luku taha pitseeritud ängi on siiski vaid yksikutes kohtades – aga eks ole ju igayks mõnikord tundnud, et see jube õhtu ei lõpe kunagi.

Mehise yks pääsemisnipp tundub olevat traumade ja spliini mytologiseerimine. Käiku lähevad pisut grimmilikud muinasjutumotiivid, toad, linnud, vohav taimestik, proosast tuntud boschi­likud metamorfoosid ja iharus („Ülestõusmine“, lk 85-86). Vahel kõrvutub see kadunud Andres Ehini muhedalt täiskuise laadiga.

Luuletus „Kusagil keset elu“ (lk 34) tekitab kahetise mõju. Mehisel tihti esinev motiiv, Castaneda raamatutest tuntud tootemliku lähtega isiklik jõud kontrasteeritakse väikekodanlik-perekondliku oleskeluga. Luuletus meeldib nii kujundite (kevadõhtune kõrvukrätsu lend on midagi erilist), meloodilise keele kui ka seda läbiva elegantselt irdriimi lähedale jääva riimitelu poolest, mida uuemas luules harva kohtab. Teisalt tundub mulle, et siin on tehtud natuke naiivne vastandus – lapsed on täpselt sama mytoloogilised olendid kui kõrvukrätsud. Mu peas toimub lyhike maadlusmatš, kus autori poeetiline õnnestumine seljatab yhe lugeja ideoloogilise eriarvamuse.

Iga poeedi kujundiilm tiirleb tema elukogemuse päikese ymber ning seal on oma orgaanika. Oluline on meetod. Kui õnnestub oma hingepainele õige võrdpilt leida, siis peaks paine natuke järele andma ja lugejatki aitama. Juba Mehise eelmises kogus on vähemalt mulle lohutavalt mõjunud read: „kiirustada ei maksa / kui oled tühi ja nukker / siis ole tühi ja nukker / need mõned päevad“ („Sygaval elu hämaras“, lk 52). Tundub, nagu lausuks Mehis: unistada maksab alati.

Kui mõtlen end 1990ndate aastate Tartusse, siis näen teda seal just luuletajana. Ta oli „unistaja noor / juustes kel puhus aprillikuu tuul“ (lk 64), sest tookord kandis ta neid tihti veel lahtiselt, mitte ainult patsis. Ta meenub plokkflööti mängiva ja veini joova kahe näoga janusena, kelle pool kõlas tihti mõni hilisema Pink Floydi või Marillioni lõputute passaažidega lugu, lyyrilise ja vahel ka vempe täis Karksi-Nuia poisina, kellele Supilinna boheemlaselu väga orgaaniliselt sobis. Ta tubades vedeles pisikese käekirjaga ja kergelt soditud lehti, mille segasummast võrsus seitsmekymnendate ja kaheksakymnendate põhjaga (Peep Ilmet, Lembit Kurvits, Taavi Tuulik, Aivar Rumvolt, ehk isegi Sulev Kybarsepp) tugeva väikelinliku seosega sentimentaalne, kujutlusmänge täis ja loodusaldis luule. Kuigi alati ei ole see sugugi nii taltsas, kui eelpoolne nimekiri võiks eeldada – Mehisele meeldivad ka poeetilised sööstud, tundeline iroonik Priidu Beier ja syrreaalne erootik Willem Roggeman.

Mehis Heinsaare raamatu üks telg on kahtlemata kirgastus, õrnuses, väes ja vaatluses olemine, kus saladus vestleb poeediga ja olukordadele ilmuvad väga huvitavad varjundid.

Piia Ruber

Raamatu teine telg on kahtlemata kirgastuse telg, õrnuses, väes ja vaatluses olemine, kus saladus vestleb poeediga ja olukordadele ilmuvad väga huvitavad varjundid.

Kas või see inimese kaitsetus emotsionaalsete flashback’ide ees, kus täitsa trubaduurlikult nenditakse, et „Neitsi Maarja / ilmutab end / alati liiga ootamatult“ (lk 12-13). Kujutlus läheb hoogsalt käima, seal on piisavalt subtiilseid tiigimaastikke ja luuderohust tikandeid. Lugeja tunneb enda ymber lindude julgust ja kergust („Ood musträstale“ lk 9-10) ning kevadise Matsalu lahe mahedust. Helgema poole manifest ja norgunu julgustus on „Draakon“ (lk 72-73). Selles symbolis kohtuvad kiusatuse madu ja raamatus sage, vabadusele ja salapärale viitav lind, selles on nii kaitse kui salateadmised ja uueks saanud mina sylgab „uut / elada / tahtmise / kuuma ja metsikut / tuld“ (lk 73). Nagu a-le b, järgneb sellele lehepöördel apoteoos „Jõu tagasitulek“, pärast mida on täispäikest ja ekstaatilist vabavoolu („Kõik need armastused“, lk 83).

Yhe asja yle ma imestan – et siin raamatus pole yldse tundeluulet, kuna eelmises kogus oli see yks keskseid hoovusi. Ei saa kuidagi öelda, et meie kangelase elus muusapõud kunagi akuutne oleks olnud, kuid need teemad pole valituks saanud. Omamytoloogiale on antud eelisasend. Muus osas võib Mehise poeetikat pidevaks nimetada. See on ikka temale omane heakõlaline, tugeva struktuuritundega ja vahel vasakule vupsav vabavärss. See kogu on terviklikum ja stiiliyhtsem kui väga pika aja jooksul kogunenud „Sygaval elu hämaras“ (2010).

Mehisel on meeldivalt pisike poeetiline jalajälg – umbes 25 kirjutamisaasta kohta alles teine luulekogu. Ta on Dante sõnadega „kesk meie elu vaevarikast rada“, kuid „tahtmine olla veel noor / olla terve ja tugev / ei kuhugi kao“ (lk 19). Ta ei anna alla, põeb läbi, sõnub kaleda keskea mahedaks kekseaks, kastab ja väetab oma ulmade tihnikut. Lyyrilist elementi on vähem, selle asemel leiab mõtisklevat ja tagasivaatavat, kuid öeldavas on säilinud värskus ja tundlikkus.