Sõnade kordus, sõnade avatus

Kuigi Kristjan Haljaku luulekogus „Elektra Domina“ on kõneleja pidevalt kohal ja ühesugune, jääb teksti tähendus paradoksaalsel moel avatuks.

SOFIA-ELIZAVETA KATKOVA

1962. aasta sügisel kirjutas Ameerika poetess Sylvia Plath luuletuse „Isa“. Paar nädalat hiljem ütles ta BBC raadio intervjuus, et selle luuletuse kõnelejaks on tüdruk, kellel on Elektra kompleks: tema isa suri, kuigi ta oli kindel, et ta isa on Jumal.¹ Plathi luulet peetakse pihtimuslikuks ja tema tekstid on tõepoolest ülimalt isiklikud. Ometi on need samal ajal kõnekeelest üsna kaugel. Käsitledes omaaegseid (pool)tabusid, on Plathi luule­kõne erinevalt hilisemast uussiirusest traditsiooniliselt troobiküllane. Vaatlen katkendit luuletusest „Isa“:

Ma ei suutnud sinuga kõnelda,
keel jäi suulakke kinni mul.

Jäi okastraadist lingu.
Ich, ich, ich, ich,
suutsin vaevu häältki teha.
Iga sakslast pidasin sinuks
Ja keelt rõvedaks
veduriks, veduriks,
mis mind kugistab alla kui juuti,
keda ootavad Auschwitz, Belsen, Dachau.²

Kahtlemata on selle luuletuse sünni taga autori elulugu, tema saksa päritolu ja suhe varalahkunud isaga. Luuletuse muudab veel mõjusamaks teadmine, et neli kuud pärast selle kirjapanekut sooritas kolmekümneaastane Plath enesetapu, pannes pea köögiahju. Välja toodud katkendis on märkimisväärne aga hoopis see, kuidas sõnum just poeetilise kõne kaudu edastatakse. Luuletuse raamvormis jäljendab Plath ingliskeelses lasteluules levinud haneema-salme (Mother Goose rhymes), andes oma surnud isa poole pöörduvale tütrele haiglaselt lapseliku hääle. Katkend algab tavakeelse väitega „ma ei suutnud sinuga kõnelda“, kõneleja keel kui füüsiline elund jääb liikumatuks. Juba järgmises stroofis tekib semantiline nihe: füüsiline maailm on okastraadi metafoori kaudu veel alles, kuid sellesse kinni jäänud keel-elund moondub samal ajal keeleks kui võimatuks suhtlemisaktiks, kusjuures füüsiline seos okastraadiga jätkub saksakeelse sõna „Ich“ (’mina’) kordumisega. Proovige seda värssi valjult hääldada, et seost keha kaudu tunnetada. Stroofi lõpus saavad sügavalt isiklikest kogemustest arhetüüpsed kujundid, moodustuvad paarid tütar/isa, juut/fašist, ohver/mõrvar.

vestlus ilus saksa keeles ma ei oska saksa keelt isegi ei mäleta enam sõnu juudid maine kampsun arhitektuur, kirjutab Kristjan Haljak oma luulekogus „Elektra Domina“ (lk 12). Ta kirjutab ka nõnda: ei jää muud üle kui juba aegsasti hakata uurima sakslase / alaväärsuskompleksi muidu ei märkagi kui ise ein bisschen sakslane // ein bisschen kompleks oidipus (lk 9). Mihhail Trunini sõnul on üks Haljaku luuletehnikaid võõra omakstegemine: tulemuseks on tekst, mis on kirjutatud võõra teksti sõrestikule.³ Kindlasti kasutab Haljak seda tehnikat ka „Elektra Dominas“. Teised tekstid on äratuntavad vabade assotsiatsioonide kaudu ähmastest sarnasustest (näiteks tekib Elektra ja Oidipuse kompleksi ning saksa keele kasutamise tõttu seos Plathi luuletusega) otseste kordusteni, kuid selle luulekogu puhul ei ole tegu intertekstuaalse mänguga, kus tsitaatide tundmine on oluline tegur. Ka autor ise arvab, et nii nagu lugeja ei pruugi tsitaatide allikaid tunda, ei pruugi ta ise neid teadvustada.⁴

Johan Haldna on märkinud, et pärast „Elektra Domina“ lugemist ei õnnestu meelde tuletada ühegi luuletuse ühtki erilist sõna, olgugi et sõnad ja mõisted kipuvad luulekogus korduma. Näiteks toob ta sagedaste sõnadena esile „rinnad“, „naine“, „noku“⁵, ning see on tõesti nii. Tõsi on ka see, et samal moel saab tekstides eristada teisigi sõnu, näiteks „kaneel“, „piim“, „vihm“. Pakun veel ühe sõnagrupi: „sakslane“, „juut“, „eesti arhitekt“. Küllap nõustute, et need kolm sõnarühma annavad luulekogu sisust täiesti erineva ettekujutuse. „Elektra Domina“ puhul on intertekstuaalsusest olulisem, et tekst viitab pidevalt iseendale, loob seoseid omaenda elementide vahel. Esimene osa „Prima materia“ on justkui üks lausaline tekstikude, mis hiljem kunstlikult kaheksastroofilisteks luuletusteks jaotatud. Toon esile kaks eri tekstidest pärit salmi.

kui see ainult iseenda peale ei mõelnud ometi iga arhitekt teab et avalik arvamus on püha asi

just nõnda tuleb mõista tema kunstiliste põhimõtete kõikumist mure ja enesekindluse vahel

kui armastus puhkeb siis ütlevad inimesed see ei saa kaua kesta see on liiga ogar

ja armastus kahtlemata ongi ogar aga sellegipoolest kestab ta edasi ogarus on alati progressiivne

(luuletusest „EESTI ARHITEKT JUTUSTAB LOO ÜHELE TUNTUD INIMESELE“, lk 18)

endine mask jääb ja nii on iga armuke teatud mõttes replikant ja kui armastus puhkeb siis ütlevad inimesed

see ei saa kaua kesta samas ei ole sina sugugi tiirane kui detailidesse laskuda see on liiga püha

sinu juuksed ja rinnanibud on pigem nagu detailid vanast filmist ja armastus kahtlemata ongi püha

selle erinevusega et teravmeelne hipster eristab replikanti naisest ja pühadus on ikka progressiivne

(luuletusest „SCHAWARMA TELLER FRIEDRICHSHAINIS JA THE VOIDZI PLAAT“, lk 19)

Ameerika keeleluule koolkonna esindaja Lyn Hejinian on kasutanud essees „Suletuse eitus“ („The Rejection of Closure“) suletud ja avatud teksti mõistet. Suletud teksti elemendid vajuvad kinni ühte lugemisse, iga element vabastab teksti määramatuse mängust.⁶ Kuigi Plathi luuletuses „Isa“ käsitletakse osaliselt sarnaste vahendite abil sarnaseid teemasid kui „Elektra Dominas“, on see ikkagi pigem suletud tekst, kuna isiklikkus dikteerib ühetähenduslikkuse – lugeja on võimeline eraldama konkreetsed sümbolkujundid ning nende suhte tekstis. Avatud tekst pakub aga Hejiniani järgi lugejale osadust, eitab autori võimu lugeja üle, olles pigem loov kui juhtiv. Kordused, mida tavaliselt kasutatakse teksti kokkusidumiseks ja elementide kooskõlastamiseks, seavad avatud teksti puhul kahtluse alla sündmusesse (lausesse, värssi) kätketud tähenduse piiritletuse. Samade fraaside esinemine üha uues kontekstis ja uute rõhuasetustega murrab algse mõtteskeemi: esimene lugemine annab pelgalt häälestuse, kordus kirjutab mõtte ümber ning lükkab selle lõpetamise edasi.

„Elektra Domina“ tekstimaastikul ei olegi justkui algust ega lõppu. Formaalselt luuletusteks jaotatud teos veereb ja veereb mõttelise lumepallina: see väljendub nii korduvates sõnades, (lause)kujundites kui ka eri liiki parallelismides. Kõige silmatorkavamalt leidub mõtet jätkavaid kordusi luulekogu teises osas „Massa confusa“, mis ei ole nii tihe kui esimene ja mille värssides ei esine sama palju siirdeid. Samuti ilmneb siin samamoodi kui esimese näite puhul kommutatiivsus: värsid mitte ainult ei kordu, vaid on ka omavahel teisaldatavad (nt lk 55-56):

rahulik muusa
pahvib kanepit
mustas öösärgis jõuline
väljakutsuva pilguga [—]
näen ja nuusutan
maitsen ja katsun
mustas öösärgis jõuline
teritan vikatit

„Elektra Domina“ loob oma maailma, mida lugeja tahes-tahtmata peab hakkama talle kättesaadavate võtmetega avama. Seda maailma valitseb Jumalanna – isenäoline ürgema –, kuid seal leidub ka tavalisi surelikke. Selles maailmas on saksa, sumeri ja muidki keeli. On riike, ajalugu, suguhaigusi ja (õppe)aineid. Maailmas on Tähetorni tänav ja galaktika. Ühesõnaga, „Elektra Domina“ maailmas on mida tahes. Kes on selle maailma jutustaja? Kas teoses kõneletakse iseäralikul moel Oidipuse kompleksiga poisist? Kas selle metafoori saaks laiendada ka eesti-saksa ajaloolistele suhetele? Äkki kehastab siis Elektra jumalikustamine soo ja võimu uroborost (mehe ülesanne see on olla nüüd / ja igavesti naine, lk 71)?

Erinevalt Sylvia Plathi suletud, üheselt mõistetavast pihtimuslikkusest hägustab Kristjan Haljak kõneleja oma limpsiva lakkuva laulu (lk 48) taga. Ja olgugi kõneleja pidevalt kohal ja ühesugune, jääb teksti tähendus paradoksaalsel moel avatuks – ka selleks, et küsimustele ei oleks vastuseks vaid üks õige sõna(kõla).

1 Sylvia Plathi intervjuu Peter Orrile on salvestatud 30. X 1962 BBC Radios. Vt Sylvia Plath, Interview with Peter Orr of the British Council. Credo Records, 1975. https://www.youtube.com/watch?v=ePbVT4nNc9I

2 Sylvia Plath, Isa. (Daddy.) Tlk Tiina Aug. Rmt: Ameerika luule antoloogia. Koost Jüri Talvet. Tartu Ülikooli kirjastus, 2008, lk 455–457.

3 Mihhail Trunin, Ei ole midagi sisukamat vormist. – Vikerkaar 2022, nr 3, lk 115–124.

4 Nüüdisluuleruum. Keeleluule. V saade. Vikerraadio, 20. III 2024. https://vikerraadio.err.ee/1609274246/nuudisluuleruum-5-keeleluule

5 Johan Haldna, Vormist ja ärevusest „Elektra Dominas“. – Vikerkaar 2023, nr 10-11, lk 172–175.

6 Lyn Hejinian, The Rejection of Closure. Rmt: The Language of Inquiry. University of California Press, 2000.