Eesti Sinfonietta hooaja lõppkontserdi rikkalik värvipass

Viies palas kõlanud helimaalingud tõid vaimusilma samalaadseid pilte nagu 10. mai õhtul enneolematut silmailu pakkunud virmalised.

KRISTIINA MALM-OLESK

Eesti Sinfonietta hooaja lõppkontsert „Värviline vaikus“ 19. V Mustpeade maja valges saalis. Robert Jürjendal (semiakustiline kitarr), Maila Laidna (klaver) ja Klaus-Peter Haav (viiul), Eesti Sinfonietta kontsertmeister Peeter Margus (viiul). Kavas Robert Jürjendali „Gamma“ (esiettekanne) ning Veljo Tormise, Lepo Sumera, Arvo Pärdi ja Pärt Uusbergi muusika.

Üle kümne aasta koos musitseerinud vabakutselise orkestri Eesti Sinfonietta etteastetele on omane kontserdikavade erilisus, põnevad valikud ja eri helivärvingute kompamine. Toimunud ja tulevasi kontserte üle vaadates hakkab silma tänapäeva heliloojate looming, ka esi­ettekanded. Nii võis ka kõnealusel õhtupoolikul nautida uuemat heliloomingut ja üht esiettekannet. Ehkki kontserdi kava oli napp, kõlades pisut üle tunni, puudutati selle lühikese ajaga sügavaid teemasid.

Esimesena kõlanud, 1966. aastal naiskoori seadena kirjutatud Veljo Tormise „Kevadkillud“ sai uue orkestraalse kuue 2009. aastal. Esiettekanne oli 2010. aastal Tormise pidunädalatel Tallinna Kammerorkestri esituses dirigent Tõnu Kaljuste juhatamisel. Teos on jõudnud ka 2023. aastal ilmunud Veljo Tormise mälestusalbumile „Reminiscentiae“, millega dirigent soovis esile tõsta helilooja orkestraalset võimekust.

Kaljuste on ühes Klassikaraadio intervjuus öelnud, et helilooja olevat peljanud, et orkestriseades võivad algselt vokaalmuusikana loodud teosed kõlada naiivselt.* Kuna aga Kaljuste kinnitusel iseloomustab Tormise koorimuusikat instrumentaalne faktuur, poeesia on muusikasse otsekui sisse kodeeritud ja muusikalised kujundid on tunnetuslikult paigas, siis õhkub sellest erilist rahu, puhtust ja stabiilsust.

Ühelgi teisel eesti heliloojal ei olevat paremat loodustunnetust kui Tormisel. Kevadine helimaaling hakkas lahti rulluma kohe algusest, paitades kõrva kummituslikult kauni harmoonia iluga. Juba esimestest nootidest oli õhus tunda toomingate lõhna. Ehkki mõnda, kes kuulis seda teost esimest korda, suunas kevadele mõtlema vaid teose pealkiri, olid eri karakterid selgelt aimatavad: oli tunda kevadpäikese esimest sooja paitust, mesimummude mängu ja magusat õielõhna. Alla viie minuti kestev pala möödus sama kiiresti kui kodumaine kevad.

Eesti Sinfonietta näitas juba selle lühikese ajaga suurepärast koosmängu ja mõnusat üheshingamist. Täpse sisemise rütmitunnetusega Peeter Margus täitis oivaliselt kontsertmeistri rolli, näidates koosseisu juhtimisel üles sihikindlust, empaatiat ja äärmist musikaalsust.

Järgmisena kõlanud Lepo Sumera „Muusika kammerorkestrile“ viis aga tempo, helilaadi ja instrumentaaltehnilise nõudlikkusega orkestri koosmängu uuele tasemele. Tegemist on kaheosalise teosega helilooja muusika kirjutamise algusaastatest ning sellele on omane rütmile keskendumine. I osa „Energico“ on väga hoogne ja jõuline. Sellele vastandub meloodiliselt pehmem II osa „Cantabile“, kus kogu osa vältel oli kandev roll soleerinud flöödimängijal Kristin Müürsepal. Peale võrratu etteaste väärib märkimist ka Müürsepa ja Marguse hea omavaheline kontakt ja pulsitunnetus, mis tuli eriti ilmekalt esile teose lõpupoole, kui oli kuulda taas vihjeid „Energico“ tonaalsuste ja rütmidega mängivatele motiividele.

Sumerale järgnenud Pärdi ja Uusbergi muusikaga toimus õhtupooliku õhustikus 180kraadine pööre. Kui seni kõlanud teosed panid kujutlusvõime elavalt tööle kujundliku helikäsitluse ning kirgaste ja sulniste helivärvingute vaheldumisega, siis mainitud heliloojad on peitust mänginud valguse varjunditega. Arvo Pärdi „Tabula rasa“ II osaga „Silentium“ süvenes ruumis uutmoodi vaikus, mis teose arenedes tihenes, transformeerus tihkeks helimassiks. Teose lõpus kõlanud neljataktilise pausi järel võis veel ihukarvadegagi tunda, et vaikusest ei taheta lahti lasta.

Solistid Klaus-Peter Haav ja Peeter Margus liikusid muusikas sünkroonselt, moodustades nauditava terviku. Pealtnäha näis Haava ja Marguse käsitlus olevat teise temperamendiga: Margus tundelisem, justkui pakitsevam, Haav seevastu rahulikum, stoilisem. Meloodialiin võeti aga vaheldumisi nii märkamatult üle, et kui oleksin silmad sulgenud, ei oleks vahetustest aru saanudki.

Pianist Maila Laidna ja orkester olid meestega samas universumis – kaanonlikus vaikuses kuskil kaugel ära. Koosmäng oli fantastiline, hoolimata sellest, et solistid Haav ja Margus paistsid olevat omas elemendis ja kõigist kaugemal asetseval klaveril koos kontrabassiga oli omamoodi fookustav juhtroll, kulgeti koos kui õlitatud kellavärk. Kohati oli küll natuke hirmus kuulata ja hing kippus kinni jääma – peast käis läbi mõte, kas kõik püsib lõpuni koos või ühel hetkel laguneb. Ei oskagi selgitada, miks selline ärevus tekkis, ometi on tegemist oma ala tippudega. Muretsemiseks ei olnud aga põhjust: vaikus koorus tükk tüki haaval lahti ja kulmineerus publiku palavikulise heakskiitva aplausiga.

Pärdi teosele järgnenud Uusbergi lühike, ent tabav „Paradiis“ oli kui eri maailmu kokku toov vahelüli enne õhtu kõige oodatumat hetke. Robert Jürjendali uudisteos on valminud 2024. aasta alguses Eesti Sinfonietta tellimusel. „Gamma“ on midagi enneolematut, väga värskendava kõlaga, ja võib öelda, et seni esitatud palade heligammadest oli see kõige rikkalikum. Jürjendal metallkeeltega akustilisel kitarril ja kammerorkester klappisid omavahel hämmastavalt hästi: kitarr lisas veelgi viiulite sillerdavale helimühale sära ja sätendust, koos loodud kõlapilt mõjus täidlase ja kohati romantilisenagi.

Teose alguses oli midagi nostalgilist. Edasi visandati silme ette kõikvõimalikke fantaasiamaailmu, vahepeal oli suisa tunne, nagu piiluksin nukkude salaellu. Ehkki pala läbib äratuntav ühtsus, koosneb see helilooja sõnul barokkmuusika, ambient’i ja art rock’i motiivide variatsioonidest. Baroki hingust oli selgelt kuulda, Jürjendali loodud helivärvingud muutsid selle otsekui futuristlikuks. Eri helimaastikke kombati rikkalikult. Tsiteerides Jürjendali: elektrooniliste mänguvõtetega loodi improvisatsioonilisi paralleelhelimaailmu. „Gamma“ mõjus mõtteliselt kaheosalisena: pärast esimese osa hajumist tehti väike paus ja Margus juhatas mängijad sisse juba tuttavlikesse motiividesse.

Kontserdi pealkiri oli valitud tabavalt: iga kõlanud teos lõi uusi helivärvinguid ja pani fantaasia korralikult tööle. Viies palas kõlanud helimaalingud tõid vaimusilma samalaadseid pilte nagu 10. mai õhtul Eestis näha olnud enneolematut silmailu pakkunud virmalised. Kui selle meie laiuskraadidel kaunis haruldase loodusnähtuse kutsus esile viimaste aastakümnete tugevaim päikesetorm, siis kontserdiõhtu kordumatud helimaalingud tagas oskuslikult kokku pandud kava. Teoste valik ja järjestus olid perfektsed. Alustades rahuliku ja maguskauni Tormise kevadega, jõuti otse Sumera suvise äikese­tormi kätte. Pärdi ja Uusbergi muusika kandis kuulajad vahepeal vaiksesse paralleeluniversumisse, et panna nad valmis Jürjendali ajastute segunemise pillerkaariks.

Pealtnäha erinevate heliloojate kõlapilt kõlas hämmastavalt hästi kokku. Kontserti läbis helivärvingute kompamine, vanas ja teada-tuntus uudsuse otsimine, olgu selleks siis Tormise kevadmotiivid, Sumera rütmi- ja tonaalsuse mängud, Pärdi ja Uusbergi naasmine vaikusse või Jürjendali ajastuülene retk. Kindel on see, et Eesti Sinfonietta hooaja lõppkontsert pakkus kauneid elamusi ja kuulajate kujutlusvõime sai korralikult toidetud.

* https://klassikaraadio.err.ee/1609090724/album-veljo-tormis-reminiscentiae-2023-ecm/e191ee20d6974d278a7e519548c7d8f3