Siuh-säuh seksikalt tuline show-teater

Kaili Viidase lavastuses on massi, kiiruse ja tehnikaga kõik korras. Täpsus? Paar tüviteemat jääb tabamata.

KALEV KOHEV

Endla teatri „Rocco ja tema vennad“, lavastaja Kaili Viidas, autorid Luchino Visconti di Modrone, Vasco Pratolini, Enrico Medioli, Giovanna Cecchi, Massimo Franciosa ja Pasquale Festa Campanile, kunstnik Iir Hermeliin, tõlkija Aleksander Kurtna, dramatiseerija Ott Kilusk, valguskunstnik Ivar Piterskihh, helilooja Robi Salumets, videokunstnikud Argo Valdmaa ja Antti Aalmaa. Mängivad Carmen Mikiver, Karl-Andreas Kalmet, Pääru Oja, Nils Mattias Steinberg, Ott Raidmets, Johannes Eensalu, Vesse Leok, Fatme Helge Leevald, Liis Karpov, Carita Vaikjärv, Meelis Rämmeld, Sten Karpov, Enn Keerd, Kati Ong, Vallo Kappak, Henri Helemäe ja Andre Nael. Esietendus 15. III Endla teatri suures saalis.

Luchino Visconti 1960. aasta skandaalsest filmist „Rocco ja tema vennad“ on lavastaja Kaili Viidas oma suurlavastusse üle võtnud Lõuna-Itaaliast Milanosse immigreerunud perekonna melodramaatilise loo. Visconti algsest lõikavast ühiskonnakriitikast pole suurt midagi alles jäänud. Filmist inspireeritud teatri­lavastus ei peagi suhestuma maailmaga samal moel kui lähteteos. Pealegi on Parondide perekonna melodramaatilisi süžeekäike sisaldav lugu kõnekas ka allikteose poliitilise alltekstita. Aga ka nende mööndustega on mõned loost endast johtuvad põhiküsimused käsitlemata jäänud.

Itaalia filmikunsti enim mõjutanud režissööriks nimetatud Visconti käis oma fašismivastasuse ja Itaalia töölis­klassi viletsuse tõese kujutamisega närvidele nii Teise maailmasõja eelsetele kui ka järgnevatele Itaalia valitsustele. Ka katoliku kirikule. „Rocco ja tema vendade“ filmi võtteid takistati. Teost tsenseeriti. Kinotükile osaks saanud tunnustus (auhind Veneetsia filmifestivalil) ning kohtuvõit võimaldasid režissööril kontrolli oma teose üle taastada – algselt tsensori välja katkutud stseenid taastati.

Rocco psühhopaadist venna Simone (Pääru Oja) ning pühak-prostituut Nadia (Fatme Helge Leevald) armulugu kujutades on laia emotsionaalse pintsliga üle lavalõuendi tõmmatud.

 Priit Loog

Filmi fookus polnud sugugi maskuliinsusel, seksil ja poksil nagu Viidase lavastuses. Visconti käsitles julgelt Itaalia-sisest migratsioonikriisi suunaga lõunast põhja. Valitsus ja kirik eelistanuks vaikida nähtusest, mis oli saanud itaalia kultuuri pärisosaks – Lõuna-Itaalia sotsiaal-majanduslikust kollapsist. Lavastaja Viidas on Rocco (Nils Mattias Steinberg), tema psühhopaadist venna Simone (Pääru Oja) ning pühak-prostituut Nadia (Fatme Helge Leevald) armukolmnurka kujutades laia emotsionaalse pintsliga üle lavalõuendi tõmmanud. Eesti teatri näitlejad ja lavastajad on osavad emotsioonide allasurujad. Oma peas istutakse kinni nagu kongis. Itaalia perekonnast kõnelev lugu andnuks võimaluse mahlakamaks kohaloluks. Ilma et see kohtlaselt mõjuks. Võimalust kasutati napilt.

Perepea Rosaria (Carmen Mikiver) kõike andestav kanaema-armastus on rikkunud loo tegeliku peaosalise – Simone. Mikiver tõmbab trupist ainsana emotsioonilõõtsa mõnuga laiaks. Kõlab tumedaid rasvaseid basse. Nagu keegi purjakil pillimees klõbistaks Itaalia akordioni klahve rahvaviisi rütmis. Matriarhi bass jääb laval väärilise kajata. Pääru Oja erandiga, aga ka tema on pigem tenor, lüüriline kaabakas.

Fatme Helge Leevaldi postitantsuoskused ja näitlejatele appi palgatud elukutseliste spordihärgade (Vallo Kappak, Henri Helemäe, Andre Nael) reljeefsed „kuuspakid“, jõu- ja ilunumbrid tekitasid tundmuse spordivarietee külastusest. Mulle sporditeater meeldib. Tehtagu veel! Poks on lavastuses sõna otseses mõttes esiplaanile surutud. Suure saali lavale Viidase vaatemäng ei mahtunud. Kunstnik Iir Hermeliin laenas esimese paari-kolme istmerea arvelt ruumi juurde. Eeslava pikendusena on püstitatud väike poksi­ring.

Endla spordivarietees näeb õhtu jooksul mitut efektset show-poksi mikromatši. Lavaruum on jaotatud justkui väikesteks võtteplatsideks. Stseenivahetuses tõmmatakse tähelepanu teise lavanišši. Filmilikult kiired stseenivahetused. Parondide perekonna lugu rullub lahti hoogsa ja meelelahutusliku karussellina. Meelelahutuslikkus pole teatrile ei võõras ega kindlasti ka mitte vääritu. Vaataja tähelepanu ohjati nagu kuulekat ratsahobust, aga kui takistused pole kuigi keerulised, hakkab hobusel pikapeale igav. Teemaarenduses võinuks olla käiguvahetusi. Lavastus sujub, läheb korda. Aga ambitsioon?

Rõõm laval nähtavast sportlikust ilust ei summuta küsimusi. Miks ikkagi Rocco oma vennas nii kinni on? Miks kaitseb ta Simonet ka siis, kui ilmsiks on saanud venna kuritegelik loomus? Visconti film veenab, et külaelus domineeriv verevendlus ei sobi linnakeskkonda. Kõike õigustav lojaalsus, mis võis kokkuvõttes viia kahe Itaalia suure leiutiseni – maffia ja fašismini. Käsitlemata jäänud tüviteema tuleb alliktekstiga kaasa. Seda ei saa lihtsalt sportlikel kaalutlustel maha raputada.

Sportlastest amatöörnäitlejad on veenvalt mängima pandud. Keegi meesnäitlejatest ei pürgi poksitehnikaga Fatme Helge Leevaldi postitantsu­oskusteni, aga Rocco Parondit mängival Nils Mattias Steinbergil on hea tasakaal ja löök kompaktne. Mees on alaga varem kokku puutunud. Karl Andreas Kalmetil (Vincenzo Parondi) vajas esietendusel lihvimist jalgade ja käte koostöö. Puus oli löögi hetkel naljakalt jäigastunud. Poksis algab löök jalgadest ja puusast. Alles lõpuks jõuab jõud kätte. Löögi kvali­teet sõltub mitmest faktorist. Sealhulgas lööja massist, kiirusest, tehnikast ja täpsusest. Nende õige kombinatsiooni korral võib löök olla eluohtlik. Kaili Viidase lavastuses on massi, kiiruse ja tehnikaga kõik korras. Täpsus? Paar tüviteemat jääb tabamata. Siuh-säuh seksikalt tuline show-teater.