Oli see armastus?

Carolina Pihelgas näitab romaanis „Lõikejoon“, et vägivaldsest suhtest väljaastumiseks on ennekõike vaja muudatust iseendas.

Piret Põldver

„Lõikejoon“ on Carolina Pihelga teine romaan. Teose peategelane on naine, kes pärast pikaaegset vaimselt vägivaldset suhet püüab end üles ehitada, veetes suve üksinda maamajas. Eemaldumine lähedasest suhtest, isegi kui see on olnud ebatervislik, toob esile terve tundepaketi: viha, hirmu, kurbuse, leina, aga ühel hetkel ka rõõmu, kergenduse ja vabanemise. Pihelga minategelane käibki need rajad läbi veenvalt ja loogiliselt, kuid mis ilukirjanduse puhul tähtsamgi – ka poeetiliselt ja tundlikult, kujundlikult ja nõtkelt.

Pihelga esimeses, 2022. aastal ilmunud romaanis „Vaadates ööd“ kirjeldatakse kolme ema-tütre suhet, mis olid seotud põlvkondlikku liini pidi, ühtlasi kajastas teos Eesti ajaloosündmusi, näidates, kuidas ühiskondlikel oludel on otsene mõju perekondlikule dünaamikale, kuidas ajastu vägivald, hoiakud ja vaikimised kanduvad üle lähisuhtesse. „Lõikejoon“ on sellepoolest erinevalt üles ehitatud, et tegelasi on napilt ning vähem keskendutakse vahetule suhtlemisele ja ruumis liikumisele, rohkem minategelase sisemonoloogile, enesetajule, tunnete vaatlemisele ja arengule. Selleks et oma tegelast lähedalt uurida, on autor eemaldanud välised segajad, hääled ja suhtluse, andes võimaluse jälgida sisemuses toimuvat. Autor hoiab minimaalsena peategelase ratsionaalse mõttevoolu kajastamise, andes nappides lõikudes edasi vaid üksikuid meenutusi äsjasest suhtest. Suurem osa tekstist keskendub vahetule kogemisele, oleviku kehalisele tajule. Minevik ilmub üksikutes detailides, jättes palju lugeja kujutlusvõimele. Seevastu olevikulugu on edasi antud nüansirikkalt ja kehaliselt. Võib aimata, et peategelase kogemuses on mõlemad tasandid pidevalt koos – tema mõtted on minevikus, aga keha ja tegevus toovad nüüdsesse aega. Niisugusena veab tekst lugejat edasi, välja minevikust ja kohalejõudmisega olevikku ning sedasi kannab loo sisu edasi vorm. Minategelane toimetab maal aias, rohib, külvab, jälgib, alguses juhuslikult ja intuitiivselt, kuidas suve jooksul taimed kasvavad, arenevad, viljuvad – aia vohamine käib käsikäes minategelase tajupildi avardumise ja enesekontakti leidmisega.

Carolina Pihelgas on üks vägevamaid praegusaja prosaiste. Ta läheb sügavale, vaatab põhjani, on julge ja otsusekindel ega jää poolele teele.

Dmitri Kotjuh / kotjuh.com

Pihelga kaks romaani on teemalt erinevad, kuid vastuseid otsitakse sarnastele küsimustele: kuidas mõjutab minevik praegusi valikuid, missugused on perekondlikud mustrid, miks valime lähedasteks need, kellega tunneme samamoodi kui lapsepõlves? Valime samasuguse kinnisuse, eemal olemise, usaldamatuse, kauguse, hüljatuse, kurbuse – või kui minevik on olnud toetav, siis kerguse, vastuvõtlikkuse, aususe ja pühendumuse. Pihelgas vaatleb mõlemas romaanis lähisuhtemustreid, tõmbab selgeid jooni lapsepõlvekogemuse ja täiskasvanuea valikute vahele. Pihelga teoseid võib mõista kui ajasturomaane: sest meie (minu, autori ja nooremate) põlvkond on teadlik lapsepõlvemõjudest, emotsioonide tähtsusest, trauma olemusest ja seaduspäradest, mis kanduvad edasi põlvest põlve. Kui eelnev põlvkond kandis minevikutaaka, võttes sageli iseenesestmõistetavalt, et suhted on keerulised, elu raske, inimene müsteerium ega võigi aru saada, miks me midagi teeme, siis praegu on hakatud otsima vastuseid iseenda seest, minevikust. Inimene ei ole enam arusaamatu ekslev tundepall, vaid subjekt, kes oskab eristada, millised jõud teda mõjutavad ning seetõttu saab ta iseennast ja oma valikuid muuta. Kui Pihelga esimese romaani tegelased on ebateadlikult oma korduva käitumisjoone kütkes – lugeja küll näeb mustreid, kuid tegelased on nende vangis –, siis teise romaani peategelane on neist teadlik ning sellest saabki alguse lahkumine raskest suhtest, teadlikkus annab tegevusvabaduse ja valiku tegemise võimaluse.

„Lõikejoones“ otsitakse muu hulgas põhjuseid. Miks satub naine suhtesse, mis on vägivaldne, ja kuidas on võimalik, et ta püsib selles 14 aastat? Ja kuidas sellest lahkuda? Väljumine ei ole lihtsalt väljaastumine. See mina, kes oli suhtes 14 aastat, jääbki sellesse suhtesse. Väljumiseks on vaja muudatust, ümber hinnata vanad väärtused, kasvada ja teiseneda. Otsida mitte väljastpoolt, vaid iseenda seest midagi, millesse võib uskuda ja millele toetuda. Teed ei ole keegi ette teinud, seda tuleb ise käsikaudu otsida, aimamata, kas üldse minnakse õigesti. On ainult aimus, et nii vist peaks, mingi sisemine kompass, ja ikka tulevad hetked, kui ei teata, kas üldse liigutakse soovitud suunas – ja mida üldse tahetakse. Armastus ei ole ainult lihtne helge tunne, armastus viib selle juurde, mis on tuttav, ja kui tuttav on hüljatus, valu ja kurbus, sillutab armastus selleni laia tee. Võib-olla ei peaks seda nimetama armastuseks? Võib-olla see näib armastusena, on kõige lähemal armastusele, mida on seni tuntud.

Pihelga tekstis on sündmusi vähe ja rohkem sisekaemust, poeetiline keel liigub eri tasandite vahel, argisus keerdub kujundiks ja kujund põimib end ümber lihtsa olme. See on see, mida ma armastan kirjanduse juures ja mida pean silmas, kui ütlen, et keel ja poeetika on olulisemad kui lugu. Lugusid on igasuguseid, neid võib jutustada eri viisil, kuid lood, mis on nii tundlikult edasi antud, nagu seda teeb Pihelgas, avardavad tundeelu ja toovad lugejasse midagi uut ja värsket. Pihelgas joonistab tundeid kujundite kaudu: „Tagasi maja poole kõndides võpatan. Üks kuri urahtus. Seal ta ongi, silmad kiiskavad, hambad valendavad. Valmis mind neelama kõige naha ja karvadega. Minu hirm, valmis mind alla kugistama“ (lk 27). Kui kirjandusteoses öeldakse lihtsalt, et „mul on hirm“ või „mul on valus“, siis see on tühi lause, ei anna uut infot, sest lugeja tunneb iseenda hirmu niigi hästi. Aga kui autor loob kujundi, mis hirmu kujutab, siis lugejas sünnib midagi uut ja värsket, midagi, mida seal enne ei olnud, uus kujund või taju – hirm on nagu pimeduses ähvardav oht, millel pole keha, piirjooni, kuid võib iga hetk kallale karata.

Pihelga keelekasutus annab tema teostele võlu, paeluvuse ja sügavuse. Üks poeetiline võte, mida Pihelgas mõlemas romaanis kasutab, on liikumine üksikult üldisele – see tähendab, et ta keskendub ajahetkele, mingile momendile, sellele, mis on siin ja praegu, nt lõhnad, värvid, puudutused, helid. Inimese viie meele kaudu toob ta lugeja kohale, lastes lugejal tajuda midagi sellesarnast, mida tunnetab teose tegelane. Seejärel tõstab ta argised detailid järgmisele tasandile – toob sisse kujundi, mis lisab meelelistele aistingutele tähenduslikkust. Selle kaudu elutunnetus avardub. Meeleliselt tunnetatud kehalised aistingud ei jää romaani süžees kirjelduseks, vaid kanduvad üle lugeja elukogemusse. Lugeja ei ole olnud minategelasega ühes aegruumis, kuid oma elukogemuse kaudu on ta tajunud koos raamatu tegelasega, mis maitse on toidul, kuidas helid kostavad, mismoodi tuul silitab nahka – ja kui nüüd tekst keerdub järgmisele tasandile, aitab eelnev paremini jõuda selleni, mismoodi väljendub mõni abstraktsem tunne, näiteks ebakindlus. Toon ühe näite, mis algab meeleliselt tunnetatud maailma kirjeldamisega (kehataju, maitse, visuaal, heli), avardudes seejärel kujundiks. „Viimaks tuleb väsimus. Teen ära voodi, söön laua taga keedukartulit murulaugu ja soolaga. [—] Akna taga on suur tamm, tamme all õitsevad tulbid, kaugemal valendavad juba putked. [—] Sääsed põrkuvad vastu aknaklaasi peaaegu et kuuldavalt. Veel kuulen omaenda hingamist, kuulen, kuidas kahvel käib vastu taldrikut ja kolksatab lauale. Ja siis olen kohas, kus miski ei lähe enam edasi, kõik läheb ainult tagasi, keerdub uuesti enda sisse, räägib mulle minu olemise mõttetusest. Tõelisus on madu, mis kerib end kokku, aga minu jaoks pole siin ruumi, olen välja jäetud kõigest elusast, kõigest hingavast“ (lk 16). See võte silitab minu argipäeva pisiasju, muudab tähenduslikuks detailid, isegi kui ma selle poeetilise mehhanismi olen ära tabanud.

See on üks kummaline raamat. Juba paar nädalat pärast ilmumist selgus, et pool mu tuttavaist on seda lugenud. See on niisugune ühe sõõmu raamat: kui alustad, hakkavad lehed ise end keerama, ja ei saa ega taha enne käest panna, kui on läbi. Ja paraja paksusega ka, kogu aeg on teada, et kohe saabki läbi. Täpselt õige pikkus, midagi ei jäänud puudu ega üle. Arvan, et Carolina Pihelgas on üks vägevamaid praegusaja prosaiste. Ta läheb sügavale, vaatab põhjani, on julge ja otsusekindel ega jää poolele teele.