Mats Traadi tulevik

Kui kaovad ajaloolise mälujäljega põlvkonnad ja muistsete murrakute kõnelejad, saab ühendust võtta kadunud maailmaga Mats Traadi jõgiproosas ja jõgiluules.

ARNE MERILAI

Meie ulmelise aasta Gustav Suitsu luule­auhinna võitja on auväärne Mats Traat emakeelse värsiraamatu „Taivatäis tsirke. Nelläss luulekogu Tartu kiilen“ (2020) eest. Kristian Jaak Petersoni isa emakeele päeva puhul õiglane, ilus tulemus. Eks ole selja taga juba ka kuuskümmend aastat kandilisi maamehe laule ja sadu etüüde läiteks. Kus tuld, seal suitsu.

Olgu muljetamiseks kogu avaluuletust, et oleks kohe näha, millest jutt käib: kõik algab ema rüpest ja laastukorvist – lapsepõlvest. „Latse rõõm“: „Akna pääl aha jäälilli. / Päiv valge, kindalang must. / Lastukorvin ol’l kerä. / Kudaja mia – väike miis. // Emä tarre tul’l laudast, / näol ele nink rõõmuss el’k. / Temäl ol’l ilusat uudist: / lambal om sündinu tall!“

Gustav Suitsu auhinna komisjonis on kujunenud tavaks, et kui tahes erinevad on liikmete esimesed, teised või kolmandad eelistused, lõppotsus tehakse üksmeelselt. Sel korral oli taas tugev konkurents. Vastakuti vaatasid tõtt Tõnis Vilu luuletuskogu „Tundekasvatus“ – nüüdseks on teada, mis lugu sellega* – ja Indrek Hirve „Ratsuritäht“. Mõlemal poeedil oli trumbiks varasem Suitsu preemia. Esimesel neli, teisel üksteist aastat tagasi, kui Tõnis tegi kingi psühholoogile, Indrek aga võttis vee silma. Mõlemat iseloomustab tugev poeetika: ühel autentselt autoloogiline, teisel mõtlikult metafoorne, ent tasahilju on muutumas lüüriline sisu. Kui noorem pigem kasvatab vastupanuvõimet hinge ja keha entroopiale ning oksüdeerumisele, olgu Tōkyōs või Tartus, siis vanem laseb melanhoolsel magusal valul üle Toomemäe laskuda. Valulikud mõlemad, kuid samas leplikud.

Betti Alveri debüüdiauhinna vääriline nominent Joosep Vesselov fantaseeris (luule)katkust Tartus juba enne epideemia puhkemist – luuletuskogus „Linna laul“. Tema vabavärssi on mõjutanud Hasso Krulli luule, millest kumab omakorda läbib Jaan Kaplinski taustakiirgus. Märt Sepperi fantaasiad globaalsest keskajast ja igavikulistest küsimustest – kogud „Acheroni õied“ ning käsikirjaline „Emanatio, jõe süda“ (emakeeli väljavool) – tuletavad meelde Meelis Friedenthali ajaloolist müstikameelt proosas. Naise sisevaatepunkti peenrefleksioone, ümbritseva tajumise subtiilsust, sõnastatakse Joanna Ellmanni luuleraamatus „Peegeldused tundmatust“, nagu ka armastuse painavat intiimsust Lea Mändmetsa köitva pealkirja „Härmeldused“ all. Rainer Rahasepp ei ole kitsi irdriimides nelikutega kogudes „Rõõmu kandes“ ja „Päike pesitseb me põues“. Ta on külalaulikute Hendrik Adamsoni ja Contra kauge sugulane. Ta teeb ühtäkki kvaliteetse hüppe sõnakunsti kõrgtaseme poole setukeelses tsüklis „Ts’uutkõnõ umah keeleh“, mille naivistlik sisu läheb ladusalt algriimi murdelise arhaismiga, mis loob nauditava terviku. Niimoodi võikski jätkata, loobudes päikesepillamisest.

Murdeluule kiituse juurest jõuamegi ringiga tagasi Mats Traadi, pärjatu manu. Pealkiri „Taivatäis tsirke“ tuletab otsemaid meelde ka Jaan Kaplinski murdeluulekogu „Taivahe heidet tsirk“ (2012). Et kaldub nagu Tsirguliina kanti? Meelde tulevad Jaan Lattiku latseq: „Kas um tsirgukõsõl murõt, / kost tiä saa, mis tiä süü, / kas tiä nälgä koolõs? / Timä luut yks Luuja pääle, / kargas sääl ossa pääl, / ryymsast nõst yks hääle“.

Taiva tsirgukõiste motiivis on midagi õnnelikku. Olla vaba kui lind, see on tugev hingekosutus. Lendamise avarus ja vilkus, unistustele järgnemine, vabadus. Kui lõunaeestikeelne Kaplinski läheneb oma võro vanaemakeelele tartukeelsest keskkonnast, siis Traadi emäkiil on Otepää – Palupera ja Arula – külamurrakute keskne. Tema esimese tartukeelse luuleraamatu pealkiri viitab kõige tähtsamale motiivile antud „projekti“ taga: „Armastuse päiv“ (1995). Teine oli „Kõllane õtak“ (2001), kolmas „Ugandi igatsus“ (2013). Nüüdseks on ilmunud juba järgmine mahukas osa „Säidse äidset. Viiess luulekogu Tartu keelen“ (2021).

Kuigi Gustav Suitsu preemia komisjon ei lähtu kitsalt tõlgendatud suitsulikest kvaliteetidest, vaid hinnatakse head luulet üleüldse, kõige üldisemas suitsulikus mõttes, siis sedapuhku võib ka siduvatele motiividele viidata, mis tänast otsust iseloomustab. Oli ju Suits, Tartu keele Võnnu murrakus „Kerkokella“ looja, meie esimesi tähtsaid murdeluuletajaid Käsu Hansu ja Gustav Adolph Oldekopi järel. Ballaad-poeemi „Lapse sünd“ autor viljeles samas meisterlikku regivärssi ning kirjutas tsükli „primitiive“. „Taivatäis tsirke“ sädistab samas salus.

Luuleraamatu lõppu on Mats Traat kogunud tsüklijagu murdetekste varasemate luuletuskogude lehtedelt, alates „Kandilistest lauludest“ (1962) ja „Laternatest udus“ (1968). Kas need on tõlked eesti keelest või loodud otse emakeeles? Küllap ikka viimast. Võib isegi, vastuoksa, oletada, et kogu Traadi eestikeelne luule on pigem tõlgitud tema sügavamast emakeelest. Varjatud armastus see igatahes ei ole, vaid ilmne maast madalast.

Viimasest tsüklist leiame humoorika teksti, kus suitsu–sannaline kurdab, et leilikoja kõrval ei ole veekogu, kus ennast peale kanget kuuma jahutada ja loputada, sest kust sealt mäe pealt seda allikat ikka võtta. „Sann“: „Esä kuumass kütse sanna, / lõun sai parassjagu ää. / Emä, viht nüid üten anna, / las ma õige vihtma lää. // Ärä kõrvet kindsu, säl’lä – / lõun oll ütlemada ää. / Nigu visass ussest väl’lä, / joh vist esi vanass jää. // Ülepää nüid joosess jõke, / a kos tan mäe pääl vii. / Pühi peoga näo päält nõke, / kae, kost tare manu tii“.

Selle vea – et allikat ei ole – on maaparandaja Palanumäe-mees nüüd korda ajanud: ta kaevas meile ise sügava jõe, õieti seega kaks. Nii nagu Mats Traati on nimetatud jõgiromaani-kirjanikuks, nii on ta õigupoolest ka jõgiluule-poeet. Tema tekst kulgeb aeglaselt ja väärikalt justkui veerohke voog. Nagu Väike- ja Suur-Emajõgi, mis kaksi rändavad läbi Lõuna-Eesti, Pühajärve kõrvalt Võrtsjärve ning läbi Tartu loogeldes Peipsisse. Kõik saab alguse ühest väiksest lättest Väikse Munamäe nõlval.

On kurdetud, ja mina ise samuti, et pikkade liinidega Traadiga ei jaksa lugeja sammu pidada. Sisse tulevad suured lüngad ja jäävad südamele kripeldama. Millal need järeleaitamistunnid küll tehakse? Vahel kipume käega lööma, et las jääb ootele või koguni sinnapaika. Sageli ei oska me ka hinnata seda, mis on otse nina all, võtame seda kui midagi tagatut ja vahime mujale. Suuremas pildis ja kestvamas mõõtmes võib aga kindlalt väita: saja aasta pärast on Mats Traadi jõgitekstid meie kultuuri väärtuslik loodusvara. Kui kaovad ära ajaloolise mälujäljega põlvkonnad ja muistsete murrakute kõnelejad, saab ometi ühendust võtta selle kadunud maailmaga, mis on tallel Harala elulugude jäädvustaja jõgiproosas ja jõgiluules. Püha emakeele püha emajõgi.

Selles ennustuses on loogikat: kirjanik Traat pälvib tulevaste põlvede sügava tänutunde. Aitüma, Mats!

Artikli aluseks on emakeelepäeva veebikõne 15. III 2021 Eesti Kirjandusmuuseumis.

* Tõnis Vilu pälvis luulekoguga „Tundekasvatus“ 14. III 2021 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna. – Toim.