Usk sõna jõusse

Tiit Aleksejev: „Kirjandus on meid kandnud ja seda traditsiooni ei ole põhjust katkestada või kiratsema jätta, sest asemele ei pruugi midagi paremat tulla.“

PILLE-RIIN LARM

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Eesti Kirjanike Liit saab saja-aastaseks. Kohtusin sel puhul EKLi esimehe Tiit Aleksejeviga. Märkan alles salvestust kuulates, et me ei olnud nelja tee ristil, nagu Aleksejev liidu aadressi kohta Tallinnas Harju tänaval märgib, kahekesi: jutuajamise taustal tiksub, et mitte öelda osaleb vestluses seinakell. Viimaks, kui soovin liidule pikka iga, tähendabki Aleksejev võib-olla hoopis tollele kellale: „Sirbist võib lugeda, et ühes sekundis plahvatab 40–70 supernoovat. See asetab kirjanike liidu sada aastat päris huvitavasse konteksti.“

30. septembril, mil meie vestlus ilmub, peetakse Tartus kirjandusmuuseumis EKLi juubeli puhul ettekandepäeva. Mis veel on tähtpäeva puhul kavas?

Põhisündmus leiab aset 8. oktoobril Estonia teatris, aga juubeliüritusi jagub terveks poolaastaks. Hiljuti korraldasime Käsmus kirjanike väljasõidu raames kontserdi, kuhu kutsusime ka kohalikud elanikud. Tartus on ettekandepäev ja avatakse näitus, lisaks kirjanike etteasted Tallinnas Koidu ja Harju tänaval. ETV2 näitab saatesarja „Meie kirjanduse lugu“, kus on keskendutud samuti viimasele sajale aastale. ETV2 tuleb tunnustada vapruse eest: liidu plaan oli teha üks kirjandussaade, aga telerahvas otsustas nelja kasuks. See on kingitus kõigile eestlastele, sealhulgas kirjanikele. Vaatasin, et Tartu kirjandusmuuseumi pressiteates on öeldud, et „ekspositsiooni eesmärk on näidata kirjandust ja seda „haldavat“ loomeliitu mitte suletud süsteemina, vaid ühiskonda loovalt uuendava jõuna“. Siin on midagi olulist ära sõnastatud.

EKLi suur juubel on niisiis justkui suguvõsa kokkutulek, ühendab autorid, lugejad ja kõiksugu hõimlased.

Jah, „EKL 100“ ei ole ainult literaatide üritus, vaid eesti kultuuri saavutus. Tulebki keskenduda suuremale pildile, mitte ainult ühele organisatsioonile. See, et EKL on sada aastat kestnud kõigile okupatsioonidele vaatamata, on muidugi omalaadne ime. Isegi ajakirja Looming nimi on jäänud muutmata. Loomeliit on tulnud ikkagi läbi väga halli aja, läbi halli kivi sõna otseses mõttes. Nende aastate jooksul leidis aset huvitav areng. Nõukogude Eesti loomeliit pidi olema ideoloogilise kontrolli teenistuses ja osa sellest oligi, teine osa laienes aga autorite ringkaitseks. Tulemusena ühendas EKL rohkem kui lahutas, mis tõi kaasa järjepidevuse läbi mitme põlvkonna.

Samuti ei ole ideoloogiliselt olnud suurt sõda, isegi riigi iseseisvuse taastamise algusajal mitte. Kirjanike seas on olnud igasuguseid hulle, aga mingi pidev loominguline võnge on lõpuks alati inimlikkust hoidnud. Kas või see, et siinsed venekeelsed autorid on EKLis – 1990ndatel oli see julge otsus. Ja õige otsus. Keeleliselt võib ju piiri tõmmata, aga kirjandus on üks. Nii nagu eesti kirjandus on osa maailmakirjandusest.

Seda ühte kirjandust loovad vägagi erineva maailmavaatega inimesed. Stendhal räägib, et autor peab peegeldama maailma, aga autor ise on samuti osa peegeldusest. Täpselt säärasena, nagu ta on, ja enamasti mõjutatuna ühiskonnast. Lihtne tõde, aga tasub meeles hoida. Kas või selleks, et jutt liiga hardaks ei läheks.

Tiit Aleksejev: „Ühiskonnas on vajadus õpetaja või vaimse juhi järele, kes oleks spirituaalne, aga kes ei oleks soolapuhuja – keda oleks võimalik tõsiselt võtta, kes ei kardaks puudutada sügavaid eksistentsiaalseid teemasid ja kes samal ajal ei jääks neid teemasid käsitledes pealiskaudseks, kelles oleks sügavust.“

Piia Ruber

Kes kuuluvad kirjanike liitu? Kui palju neid inimesi on ning kuidas nad jagunevad vanuse, soo, viljeldavate žanride poolest?

Kokku on liikmeid 336: kirjanikke, tõlki­jaid, kirjandusteadlasi ja -kriitikuid. Sooliselt on mehi ja naisi enam-vähem võrdselt. Kui vaatame nullpunkti, aegade alguse fotot 8. oktoobrist 1922, kus mõtliku Marie Underi ümber on 26 pintsakut 

Hea meel on selle üle, et liitu tuleb noori autoreid. Mõne teise maa kirjanduses on näha autorite vanuselist vastandumist: noored ei taha kirjanike liitu astuda, ütlevad, et fossiilne kooslus, mis neid ei kõneta. Eestis on õnnestunud seda vältida.

Žanriliselt on keeruline eristada. Siinne autor on sageli mitmevõistleja: stsenarist, näitekirjanik, prosaist, tõlkija, esseist, luuletaja. Need on ikkagi väga erinevad eluvormid ja eeldavad erinevaid kirjutamistehnikaid, kuid Eestis on paljud autorid need kõik ära õppinud.

Ega kirjanike liidul praegu midagi erilist oma liikmetele pakkuda ei ole: kaks saali, kus oma teoseid esitleda, soodustus Käsmu loomemajas kirjutamiseks ja matusepaik Metsakalmistul. Nõukogude ajal olid küll kõikvõimalikud tuusikud, eripuhvetid, autoostuload ja kes teab mis veel. Autoostuloa võib kirjanike liidu kantselei muidugi praegugi väljastada.

Rendisoodustus ega matusepaik ei tundu kumbki erilise präänikuna. Ilmselt on atraktiivne hoopis mõttekaaslus?

Näib, et on kaks põhjust, miks inimesed liitu kandideerivad. Üks põhjus on omalaadne konfirmatsioon: kui kirjanike liitu vastu võetakse, siis olen järelikult autorina tõsiseltvõetav. Elulookirjeldus näeb samuti uhkem välja. Mõnele inimesele ei lähe see üldse korda, teisele on jälle oluline. Kirjandusauhindadega on midagi sellesarnast.

Teiseks põhjuseks on tõepoolest soov leida mõttekaaslasi, suhelda omasugustega, hoida end õigel lainepikkusel ja saada selle käigus loomingulisi impulsse. Tulemus võibki olla rikastav, olen seda isegi kogenud. Mõne aasta eest leidis Käsmus aset eesti ja soome autorite ajaloolise romaani seminar, kokku oli meid seal 13 praktikut. Kohtusid inimesed, kes otsisid vastuseid sarnastele küsimustele, mis seostuvad ajaloolise ainese või keelekasutusega, katsetasid mingeid piire, ja oli omamoodi hariv kogeda, kui kaugele keegi on jõudnud.

EKLi põhikirja järgi on EKLi tegevuse eesmärk „kirjandusliku kultuuri arendamine, oma liikmete loometegevuse soodustamine ja toetamine ning nende huvide ja õiguste kaitsmine“. Mil määral on tegu ametiühinguga?

„Kirjandusliku kultuuri arendamine“… Esmalt tähendab see omakeelse kirjanduse ja eesti keele eest seismist. Seejuures tuleb olla avatud maailmale, et kogu üritus iseendasse ei sulguks. Tasakaalu hoiab paljuski tõlkekirjandus, aga mitte ainult. Need on eksistentsiaalset laadi eesmärgid, mille puhul peaks loomeliidul olema põhimõtteline vastutus. Autorid seevastu vajavad abi konkreetsetes küsimustes.

Kui vaadata Euroopa kirjandusorganisatsioone, siis väiksema rahvaarvuga kultuuri korral ongi keelepunkt alati esiplaanil, kuid põhiosa neist organisatsioonidest on ikkagi ametiühingulaadsed. Ükskõik kas neid kutsutakse gildideks või tsunftideks – kui literaadil tekib probleem autoriõiguse või plagiaadiga, siis on tal kusagilt abi küsida. Samamoodi on meil siin, kusjuures me ei seisa ainult oma liikmete eest. Praeguse seisuga on peale sotsiaalsete garantiide olulised kaks teemat: laenutustasu ja kultuuriväljaannete autoritasude suurendamine ning e-raamatute laenutamise reguleerimine. Need puudutavad mitmesuguseid autoreid, laenutustasu puhul ka raamatukunstnikke.

Milleks läheb siis tänapäeval loomeliitu õigupoolest vaja? Võimalik, et selleks lähebki. EKLil on teatav kogemus, mingi kompetents. Eestseisuses on inimesed, kes on nõus panustama, ja meil on ka partnerid – õigusbürood ja advokaadid, kes vajadusel nõu annavad.

EKL on olnud tänavu, mil autoritele eraldati laenutustasudeks nörritavalt kasin summa, väga häälekas. Kas see on andnud ka tulemuse?

Midagi on liikuma saadud, kõigi nende pöördumiste ja kohtumistega. Eks paistab, kui eelarveläbirääkimiste tulemus on avalikuks tehtud. Tundub, et minister on valitud asjalik: kordagi ei tekkinud küsimust, kas laenutustasu on ikka vaja suurendada. Pigem oli asi võimalustes. Ega me niisama lihtsalt ei taltu, paistab, et ongi mitme aasta töö.

Loomevaldkondade kestlikkuse kohta tehtud hiljutise uuringu lõpparuandes osutatakse kirjanduse puhul kokkuvõtlikult: „Kirjandusvaldkonna kestlikkuse olulisemateks tugevusteks on algupärase ilukirjanduse jätkuvalt suur maht raamatuturul ja tihe raamatukogude võrk; suurimateks ohtudeks aga väikesed autorihüvitised ning professionaalse turunduskompetentsi nappus.“ Kas nõustud?

Kõlab kuidagi merkantiilselt: turg, turundus, tihe võrk. Kirjandusvaldkonna „kestlikkuse“ määrab ikkagi autorite tase ja tahe ning lugejate huvi. See, kas meil on tulevikus piisavalt autoreid, kelle looming kõnetab, kelle teoseid oleks võimalik tihedasse võrku saada, turundada, eksportida, digiteerida ja laenutada. Väitega, et eesti kirjanduse suurim oht on professionaalse turunduskompetentsi nõrkus, ei ole ma üldse nõus. Autorihüvitised kui nõrkus … jah, seda küll. Muide, „autoritasu“ on oluliselt selgem mõiste. Hüvitis jätab mulje, et midagi justkui võib hüvitada, aga ei pruugi. Ametnikele makstakse palgapäeval samuti töötasu, mitte töölkäimise hüvitist. Kui autor on teose välja andnud, siis on ta oma töö juba teinud.

Oluline teema, mis haakub autoritasudega, on retseptsioon, kirjanduskriitika. Kui kujutleme teose valmimist uroborosena, siis arvustus on sabaots mao suus, sellega saab ringi terviklikuks. Arvustajaid on meil piisavalt, aga kultuuriväljaannete toimetustel ei ole neile võimalik õiglast tasu maksta. Tasemel romaani arvustuse kirjutamine võib koos lugemisega aega võtta kolm-neli päeva. Praegused tasud on aga kolme-nelja tunni eest.

Kui nüüd filosoofilisemaks minna, siis ei ole asi ainult rahas ja turundamises. Tundub, et viimasel ajal on seoses pandeemia ja sõjaga tekkinud omalaadne puuduse retoorika ja mitte ainult kultuurivallas. See on iseenesest mõistetav, paljudel ongi raske, aga kuidagi on see kõik liiga matuseorkestriks muutunud. Kirjanik ei ole kunagi vaene. Ta võib olla majanduslikes raskustes, aga tal on midagi, mis ideaalis peaks küllust juurde tooma: tema looming. Oluline on, et see looming oleks vääriliselt tasustatud, eelkõige nende autorite puhul, kelle teoseid loetakse ja kelle teostest on näha, et need viivad kirjandust edasi. Sinna tuleb rohkem ressurssi suunata.

Kuidagi on juhtunud nii, et läbi eestlaste ajaloo on just kirjandus meie identiteeti kujundanud. Bornhöhe, Vilde, Tammsaare … Eestlaste arusaam oma kultuurist ja oma minevikust tuleb rohkem kirjanduse kui ajalooteaduse kaudu. Kirjandus on meid kandnud ja seda traditsiooni ei ole põhjust katkestada või kiratsema jätta, sest asemele ei pruugi midagi paremat tulla.

Kirjandusel on väga otsene seos Eesti riigi ühe eesmärgi, kultuuri järjepidevusega. Pean silmas kultuuri laiemalt, mitte ainult kunstilist loomingut. See on aed, mida meil on kohustus harida.

Kui aia metafooriga jätkata, siis tõepoolest, ega harimata aias vilju noppida saa.

Jah, kusagilt peavad need viljad tulema. Kõigi tähtpäevausutluste foonil ripub enamasti õhus mõte „võime ju rääkida, aga see tänapäeva kirjandus on ikka lahjem kui 70ndatel või 80ndatel või 90ndatel jne“. 1930ndatel oli sama lugu. Suurmeistrid, kelle poole praegu õhatakse, olid veel elus, ja siis küsiti: kus on tänapäeva Kitzbergid ja Koidulad? Arbujad olid peenutsejad ja Juhan Jaiki peeti kahtlaseks janditajaks.

Tänavu juunis lahkus Mats Traat, keda on võrreldud üksiku kõrge puuga – ja võrdlus peab paika. Traadi looming on fenomenaalne: ta on kaardistanud eestluse kui sellise ja mitte alati kõige meeldivamast küljest. Võtame näiteks Hindi kuju romaanis „Puud olid, puud olid hellad velled“: kui keeruline on olla peremees. Kõik ei tahagi olla peremehed, selle vastu on tõrge ja sooviks ära soojale maale. Traat oli autorina äärmiselt põhjalik ja aus. Ta on kirjutanud ühte ja sedasama lugu luules, proosas, stsenaristikas – „Tants aurukatla ümber“ on samamoodi eestluse kokkuvõte. Ja samal ajal, kui Traat avaldas järgemööda koguteost „Minge üles mägedele“, otsiti suurt eesti romaani. Tahan sellega öelda, et suured autorid võivad olla meie keskel, aga sageli me ei näe või ei erista neid ülejäänud kirjandusmetsast.

Vahel näib, et suurt eesti romaani otsitakse siiamaani 

Mõnikord tundub, et suur eesti romaan on nagu püha graal, mis peab kogu aeg silme ees helkima, aga elava autori käsi temani ei ulatu. Kahtlemata kirjutas Mats Traat mitu suurt eesti romaani, ühe neist oma romaanisarja epiloogina ja teise proosaks muudetud stsenaariumina. Ka see, mida kirjutab praegu Andrei Ivanov, on romaanikunst kõige paremas tähenduses. Võimalik, et XXI sajandi suure eesti romaanina jääb kestma üldsegi Andrus Kiviräha „Rehepapp“. Kõigis neis teostes on midagi arhetüüpset, midagi avaramat kui ajalugu.

Mis on eesti/Eesti kirjanduse aia puhul kõige eripärasem?

Kui ühe lausega kokku võtta, siis usk sõna jõusse küllaltki omapärasel kujul. Lääne pool seostub sõna jõud logos’ega: jumal ongi sõna. Lisandub klassikaline pärand, antiikfilosoofia ja -luule, milles sõna võib olla erilise selgusega esile toodud. Eestis on aga sõna – või selle ütlemata jätmine – seotud keskkonna, loodusmüstika või isegi šamanismiga. Sealt tulevad huvitavad hargnemised, näiteks kaitsemaagia või kõikvõimalikud needused. Sõna on midagi, mida ei tohi pillata või raisata, kergelt välja öelda ja näiteks metsas või rabas liikudes tuleb suu üldse kinni hoida. Sõnal on oma jõud ja see jõud on keskkonnaga seotud. Omalaadne loodusmüstiline sild, mille üks ots on teispoolsuses.

Sõna, teispoolsus ja keskkond – niisugune huvitav kolmnurk. Midagi samalaadset olen kohanud põhja pool, kirjasõna seost loitsu ja maagiaga. Norra kirjanduses avaldub see kõik näiteks Jon Fosse loomingus, millest põhiosa ongi loits, kordusel põhinev rütm, mis hakkab üles ehitama täiesti omaette maailma.

Tänapäeva maailmas on usul mingi vaimse printsiibi muutvasse jõusse äärmiselt oluline roll. Vanal moel enam edasi ei saa – võimalik, et logos päästabki. Või see, mida kreeklased tähistasid sõnaga metanoia – pöördumine, eelkõige vaimne ja spirituaalne pöördumine. Eestlastel oma soome-ugri müstilise koega võivad pöördumiseks olla head eeldused.

Kas kirjaniku sõna järele tuntakse praeguses ühiskonnas vajadust?

Ma usun, et tuntakse, aga „kirjaniku“ asemel võiks siin olla „humanitaar“, eelkõige eetilises plaanis. Tõeline särav näide oli ja on Marju Lepajõe, kellest jäänud tühik on ikka väga suur. Tema puhul oli tarkus kombineeritud headuse või isegi armastusega, oli tajuda soojust, mitte üleolekut – puhas tarkus viib väga kiiresti kõrkuseni. Lepajõel puudus ka teine haritlaste nuhtlus, rumalana näimise hirmust tulenev ebakindlus. Tõeline intellektuaal peaks justkui kõike teadma ega tohiks kunagi oma teadmatust paljastada. Marju Lepajõe, kelle teadmised olid kahtlemata ülimalt põhjalikud, ei kartnud öelda, et ta peab mõnd teemat alles uurima. See tegi ta inimlikuks ja ligipääsetavaks. Teatud mõttes oli ta sarnane Juri Lotmaniga. Nad mõlemad olid vaimsed teejuhid.

Tundub, et ka praeguses ühiskonnas on vajadus õpetaja või vaimse juhi järele, kes oleks spirituaalne, aga kes ei oleks soolapuhuja – keda oleks võimalik tõsiselt võtta, kes ei kardaks puudutada sügavaid eksistentsiaalseid teemasid ja kes samal ajal ei jääks neid teemasid käsitledes pealiskaudseks, kelles oleks sügavust.

Marju Lepajõe igas kirjutises ja sõnavõtus tuli esile, et tema enda eetika on väga paigas. Ta ei kuulutanud seda üle terve ilma, vaid see tuli tekstist esile. Tema olemasolu andis inimestele tuge. Sääraseid autoreid on ka elavate seas omajagu, näiteks Hasso Krull. Ükskõik, mida ta kirjutab, olgu see essee või arvustus või luuletus – seal on midagi, mida tasub tähele panna. Krull ei kirjuta tühja juttu. Iga tekstiga jagab ta oma maailmavaadet.

Kirjanik peab olema realist, mitte vormiliselt, aga olemuselt. Tal peab olema selge ettekujutus iseendast, oma võimalustest ja ka maailmast. Ta võib selle maailmaga kunstiliselt ette võtta, mida soovib, aga ausus on vajalik.

Loomeliitude roll ühiskonnas on muutunud: EKL ei ole enam vaata et viimane demokraatia kants või majakas impeeriumi servas.

Võimalik, et säärase kantsi või majaka järele ei ole praegu otsest vajadust. Loomeliidud tegelevadki argisemate asjadega. EKL üritab kirjanduselu käigus hoida, kirjandust teadvustada, autoreid nõustada ja toetada.

Omamoodi areng on seegi, et kirjanduse propageerimine, mis peaks olema riigi ülesanne, on jäänud suurel määral EKLi õlgadele. Siin on rohkem tuge vaja, sest me teeme kogu seda tööd üksnes mõne inimesega ja paljuski omaenda vahenditest.

Kas EKL annab ministeeriumile ka soovitusi? Võib-olla olete esitanud lausa kirjanduse strateegia?

Mul ei ole olnud õnne kirjanduse arengut puudutavatel aruteludel viibida. Mõned ministrid on huvi tundnud, millega loomeliit tegeleb, ja meid on toetatud kirjaniku-ja kunstnikupalga raames. Ülejäänu on läinud loomulikku teed.

Mida loed ja kas leiad mahti ka ise kirjutada?

Kandideerisingi sellesse ametisse lootuses, et kirjandusele lähemal olles on võimalik rohkem kirjutada. See lootus on osutunud petlikuks, aga nii on. Kirjutan muidugi. Mis lektüüri puutub, siis praegu loen hirmsa hooga Joseph Conradit, kuna mind on palutud tema loomingust rääkima. Ja Claude Simoni, kelle teosed kõnetavad, ilma et neist kusagil rääkima peaks. Olgu siinkohal öeldud, et Leena Tomasbergi tõlgitud „Flandria tee“ on imeline, aitab olulist meeles hoida.


Laenutustasu ja kirjanduse tulevik

EKL on võtnud südameasjaks autori­tasude tõstmise. Sõna „hüvitis“ peab Tiit Aleksejev eksitavaks. „Laenutustasu“ tähendust aitab paremini mõista „esinemistasu“ paralleel. Kui lavastaja teos tuleb taasesitusele kas mõne salvestusena või koguni uuesti lavale, saavad autorid selle eest tasu. Kirjanduse puhul on teose taasesitus see, kui lugeja loeb raamatut. Lugeja ei pea selle eest midagi maksma, mis ongi Aleksejevi sõnul õige, kuid autor peaks ellujäämise huvides tasu siiski saama. Kirjandusse tuleb suhtuda samamoodi kui filmi- ja teatrikunsti või muusikasse.

Kirjanduse tulevik on Aleksejevi hinnangul seotud raamatukogudega, sellega, et tekib voogedastus: „E-laenutus on juba tänane, mitte homne päev. Samuti on DVDdega: on inimesi, kes ostavad siiamaani kettaid, aga põhiosa leiab oma filmid voogedastuskanalitelt. Raamat kui selline ei kao paberkandjal ometi kuhugi.“


EKLi sada aastat ühe minutiga

Kirjanike ja kriitikute kutseühing Eesti Kirjanikkude Liit asutati 8. oktoobril 1922 Tallinna raekojas. Liitu kuulus tollal 33 liiget. Eesti Vabariigi esimesel iseseisvusajal olid liidu esimehed Friedebert Tuglas, Eduard Hubel (Mait Metsanurk), Karl Ast (Rumor), Henrik Visnapuu ja August Jakobson.

Nõukogude okupatsiooni ajal alustas 1940. aastal tööd Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu organiseerimistoimkond (esimees August Jakobson). Saksa okupatsiooni aastatel 1941–1944 korraldas esialgu liidu tööd kolmeliikmeline juhatus (esimees Albert Kivikas), kuni 1943. aasta suvel võidi koos teiste poliitiliste ühingute ja liitudega uuesti tegevust alustada. Sama aasta lõpus valiti Eesti Kirjanikkude Liidu esimeheks Gustav Suits.

Vaid mõni kuu varem, 1943. aasta oktoobris, oli aga Moskvas asutatud Eesti Nõukogude Kirjanike Liit (hiljem Eesti NSV Kirjanike Liit). Selle esimehed olid Johannes Vares-Barbarus, August Jakobson, Johannes Semper, Juhan Smuul, Paul Kuusberg ja Vladimir Beekman.

1944. aasta sõjasügisel läände emigreerunud eesti kirjanikud asutasid 1945. aasta detsembris Stockholmis Välismaise Eesti Kirjanike Liidu. Seda on juhtinud August Mälk, Kalju Lepik ja Enn Nõu.

Kodu- ja välismaiste eesti kirjanike organisatsioonide ametlik lävimine oli ideoloogilistel põhjustel takistatud kuni aastani 1989, mil maikuus istuti Helsingis koos laua taha. Kodumaa pinnal tegutsev kirjanike kutseühing nimetas end 1991. aastal taas Eesti Kirjanike Liiduks. Välismaise Eesti Kirjanike Liidu liikmed võeti 2000. aasta oktoobris nende soovi kohaselt in corpore vastu Eesti Kirjanike Liitu kodumaal.

Alates 1995. aastast on EKLi juhtinud Mati Sirkel, Jan Kaus, Karl-Martin Sinijärv ja Tiit Aleksejev. Praegu kuulub liitu 336 liiget kodu- ja välismaal: kirjanikud, ilukirjanduse tõlkijad, kirjanduskriitikud ja -teadlased. EKL on Euroopa Kirjanike Kongressi liige ning peab ühendust mitmete riikide kirjanike organisatsioonidega.

EKL on asutanud mitu kaalukat väljaannet: ajakirja Looming (1923), Loomingu Raamatukogu (1957), Akadeemia (1989) ja almanahhi „Tõlkija hääl“ (2014).

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht