Maara väärib täpset pilti

KAAREL TARAND

Kui mitte liiga faktivalvas olla, on Andrei Hvostovi järjekordset enesepaljastuslikku raamatut lõbus lugeda, eriti minusugustel, kes ajastu kaasa elanud. Pealegi lunastab Hvostov endale raamatut sisse juhatades ka vabaduskirja, kui hoiatab, et ta jutt pole puhas kuld, ja kaitseb end võimalike „nurkasurujate“ eest ennetava nõustumisega, et kõik võis olla ka teisti.
Kuni tegu on tõlgenduste ja vaadetega, on kõik hästi ja ma ei kavatse neist ühegagi vaielda. Kui jõudsin aga leheküljeni 129, kus ainukordselt ka minu nime on mainitud ja valesti tituleeritult, siis teritus mu valvsus paratamatult ka muude fakti pähe esitatud andmete suhtes, mille moonutamisel puudub kirjanduslik mõte. Et Maarale oleks selge ja ta ei peaks loetut kontrollima: ma ei ole kunagi olnud ajakirja Luup peatoimetaja, nagu väidab Hvostov, vaid täiesti tavaline reaajakirjanik ses lehes, mida selle sõltumatuse perioodil aastatel 1995–1999 juhtisid peatoimetajana Olari Koppel, Peep Kala ja Peeter Ernits. Seda poleks olnud raske kirjutamise käigus tuvastada.
Samal leheküljel läheb asi tõejärgse maailma vaimus edasi. Hvostov jõuab oma arutlustes õige järelduseni, et kodanike kaitsetahte suurendamiseks mõeldud sisemaine infooperatsioon nimega Eesti reservohvitseride kursused mandus kiiresti parketikindralite ja mõõgavendade edevuse operetiks. Kuid seejuures on ta ajanud esimesel kursusel osalenud valdavalt tagasihoidlike kodanike (selle ettevalmistus käis avaliku mõistmatuse tingimustes, kuid sai ootamatult ulatusliku meediakajastuse) ning teisel, juba üldise populaarsuse valguses toimunud kursustel osalenute nimekirjad lootusetult sassi. See on aga mõlema grupi seisukohalt ebaõiglane ja eksitav.
Ma ei ole kuigi paljude Hvostovi eluepisoodide lähivaatleja olnud, kuid paarist detailist piisas, et hakata kriitiliselt vaatama ka muud. Pisiasjad, aga ehk on Maaral (ja miks ka mitte tema kirjutaval vanaisal) kasulik teada, et ajal napilt enne Eesti iseseisvuse taastamist, kui vanaisa Andrei jõudis tuntud psühhiaatri Jüri Saarma palge ette (lk 78-79, sündmuse täpne dateering puudub), ei saanud too ülisuure tõenäosusega kuidagi olla „nimelt samuti korp! Sakala liige“, sest vähemalt aastani 1990 kuulus tuntud professor organisatsiooni, kuhu Hvostov isegi peagi astus, nimelt Eesti Üliõpilaste Seltsi. 1939. aastal EÜSiga liitunud Saarma jäi sealt oma eakaaslaste kahtluste ja sunni tõttu küll eemale, kuid ükski mulle kättesaadav avalik allikas ei kinnita, et meeleheitel kodanik oleks mõnesse korporatsiooni koopteeritud.
Pisiasjad – seda küll. Aga kui lugejale hästi teada episoodides on faktivead, tekib kahtlus, et neid võib mujal, talle tundmatumal maal, esineda sama tihedalt. Kumma panus see on, ei tea, aga igatahes kas autor või toimetaja on mu muidu magusasse meepurki tilga tõrva tilgutanud. Ja miks Maara peab tõeni jõudmiseks tulevikus rohkem vaeva nägema?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht