Luulet

Andy Willoughby, Bob Beagrie, Fjorton, Gabriele Labanauskaite, Peter Waugh

Festival „Hullunud Tartu 3. Klišee” 16. ja 17. novembril endises trükikojas ja praeguses Paberimuuseumis (Kastani 38). Lähemalt www.kirjandus.ee Andy WilloughbyAndres Ehini habe Osutab piirialade poolekus mõistuse väedverega panevad kirja oma luulet –ja kui sa peaksid katsuma astuda liigse sammuvales suunaslasevad nende tsensorid elavatele värssidelekesk pimedat metsa, mõnes kuuvalgusestkumavas kasesalus kuuli kuklasse,kuid Andres unistab linnust, kes lendab maa alltajumata maa nähtamatuid piirjoonioma mustade vihisevatetiivalöökide kohal.

Bob Beagrie
Lumiukko maa
 
Esmased kevade märgid, kui sulab paakunud lumi,
kui leebuma hakkab järvede pinnale tardunud ilme
ja ilmnevad metsade haavaarmid, karmi karusnahka end mähin
et mööda omaste uinuvaist nägudest lipsata,
ukse teen lahti riivist ja lahkun kodusest urust
igaveseks. Väljas hämaras enne nõrka hommikuhahetust
kuulatan tuult ja puude längus okstelt pimeduses
alla latsuva lume häält,
ja tinast taevast ükskõiksete tähtede säras,
kahutand maapind säramas karges hõbedases lameduses.
Möödun hatusest lumemehest tee veeres
kergitan kübarat tal ja pähe tagasi sean.
Ta eelajalooliste silmade pilk täna ei vilgu
plehku on pannud ta naeratus ja tema sall
üle pehme välja tee peale läinud.
See mees, nagu teisedki, on südames surnud
külma verega kärnkonn rinnas tal tuksumas vaid.
See nende sõna „armastus” ei kannata välja võrdlust
ei iha, vaimusuuruse ega ellujäämistungiga.
Niisiis suundun maanteele, eemale külast.
Mu saapad rudistavad halvakspanu.
Laululind, kes põgeneb puuri uhkest kaitstusest
ja avastab, et tiivad on kärbitud, kitkutud, külmavõetud.
Nutan jääpurikaid lumemeeste valitsetud maailma pärast.

Fjorton
Sõites läbi Eesti
 
Hallid pennita puud
majad lekkimas valgust
vallandades mu nälja
spraidise kui teismelise hingeõhk
kahed tellingud toetamas tühjust enda ümber
põldudel, kus peaks kasvama lumi, kuid
kahjuks ei kasva.
Kobrutavad vahupilved nilpsavad üle lageda kummis maa
lamedama kui mu kodumaa tasandikud.
tähed postidel, kaugelt liiga lähedal, et olla tõrjutud koos mu lapsepõlvehirmudega.
Vaikse jooksuga ojades saavad uue elu sünnipäevaküünaldest lõkked.
Seal pole kedagi?
Seal pole kedagi …
Ei kedagi, kuid meie bussiinimesed kui niisugused teeme nüüd läbi selle osa oma elust.
Kui magajaid?
Kui „Postimees”.
Tähendagu see mida tahes:
see sõna seal sildil, ületamas harkisjalu teed
Eikuhugi.
Mitte sinna.
Miks mitte?
Sest me läheme Tartusse.
Oh.
Nii et siis sellepärast: olen luuletaja teel Tartusse …
Mõelda vaid:
see luuletaja sõidab läbi Eestimaa
otse Tartusse.
Hullumeelsus.

Gabriele Labanauskaite
Piraajad
 
Ma elan akvaariumis
Teiste piraajade seas
 
Ma õpin ujuma
Tunnetama väikesi kalu
Ujuma nende juurde
Ja üllatama
 
Ma elan ja elan ja elan
Kesk teravaid koralle ja riffe
Klaasseinad on selleks
Et segada und
 
Sest et
kui murrad neist läbi
teisele poole peeglit
Kui sa murrad läbi teisele poole peeglit
 
Näed teist akvaariumi
 
Kus üks piraaja õgib teist
Kus üks piraaja õgib teist
Kus üks piraaja õgib teist
 
Kuni
akvaariumis pole enam
muud kui vesi

Peter Waugh
Piiriäärne maa
 
Piiriäärsel maal
ei tea iial kindlalt
kellele miski kuulub
või kes siin esmalt viibis
 
Lahutusjooned
nihkuvad ja libisevad
just siis, kui mõtlesid
et kõik on jäävalt paigas
 
Unenäod segunevad
ajalood lähevad sassi,
teed, jõed ja mäed
tulevad meie kätte üle
 
Ja lähevad jälle tagasi
sest metsad on multilinguaalsed
mäed multikonfessionaalsed
järved multikulturaalsed.
 
Vaid ereda värviga lipud
mis ripuvad akendel
on eristatavad
ega muuda poolt
 
Aga arhitektuuril puudub austus
kunstlike piiride vastu
või valitsejate tujude
või eelarvepuudujääkide vastu.
 
Alati oli kavas vaid
minna üle järve
ja võtta endale naine
teiselt poolt.
 
Alati oli huvi
vaid põneva võõramaa vastu
ja siin on see
osaks me igapäevasest elust
 
Kummaliselt tuttavad
kunagised ebaõiglused
see on praegu vaid meie ja nende
kunagiste nõudmiste tõuklemine.

Tõlkinud Kersti Unt