Lugu mehest, kes ei mahu ära

JOOSEP SUSI

… üks lugu algas sealt, kus teine lõppes, aga

teine lugu

algas esimese keskelt, lood hargnesid, põimusid

ja ristusid

nagu kassikangas.

(„Kui kivid olid veel pehmed“, lk 44)

1.

Vahel juhtub, et raamat ei taha kohe kuidagi ära mahtuda. Riiulile, koju, kirjutuslaua peale. Iseäranis siis, kui tegu on kingitusega mõnelt armsalt inimeselt, mõnelt hingesugulaselt või põhineb hingesugulus lugeja ja raamatu vahelisel intiimsel läbisaamisel. Teinekord juhtub hoopis, et tekst ei mahu autori loomingusse. Küll ei passi formaat, küll ei sobitu tundelaad või tekib lahknevus autori loometee üldise loogikaga.

Mõlemad kehtivad Krulli teise lüriseeriva poeemi „Kui kivid olid veel pehmed“ kohta. Senine krullilik luuleväljadünaamika põhineb partikulaarse luuleraamatu isoleeritusel, konkreetsel programmilisel ideel, mis raamatust raamatusse teiseneb. Teisisõnu, Krull ajab küll ühte ja sama asja, aga sidususe sees seisaksid kõik raamatud justkui isepäi, isenäoliselt.

„Kivide“ formaalne ja sisuline karjuv kokkukõla 2004. aasta eepilise poeemiga „Meeter ja Demeeter“ tekitab sestap omajagu nõutust. Nõutuse võib hõlpsasti teisendada eri küsimusepüstitusteks. Miks Krull end ikkagi kordab? Millest selline eksplitsiitne vigade parandus? Krull ütleks ilmselt ise, et neile küsimustele ei saa lihtsalt ja otsejoones vastata. Igatahes paistab, et korduse põhjus peab olema põhimõtteline ja pelgast võrdlusest selleni küündimiseks ei piisa. Küll võib see pakkuda arutluseks esimese tõuke.

„Kivid“ valmis paralleelselt antropoloogiaalaste (täpsemalt kosmopoliitiliste¹) uurimuste ja mõtisklustega kümne aasta vältel. Kahe luuleraamatu suhteline paiknemine Krulli loomingus on seega vastassuunaline: kui „Meeter“ eelnes mütoloogilise temaatika töötlusele teoreetilis-kriitilisel väljal, siis „Kivid“ tegi töötluse kaasa, valmis selle käigus, märkides sedakaudu senise kümneaastase uurimuse lõpp-punkti. Veelgi enam, mõnd luuleväljale projitseeritud müüti on Krull varem lausa üksikasjalikult kirjeldanud. Näiteks üht kahest vanarahva kosmoloogia põhilisest loomisloost, kus keskmes on loojapaar Vanaisa ja trikster, kirjeldatakse teoorias² ja uues luuleraamatus sisuliselt samamoodi. „Loomise mõnu ja kiri“ (2006) ning „Jumalanna pesa“ (2012) sekka mõne lühema artikliga annavad „Kivide“ sisulis-ideoloogilistest taotlustest ammendava ülevaate – loomislood pole midagi lõplikku, neid tuleb üha ja aina edasi jutustada, jutustamine ise ongi loomisakt.

Kaht poeemi võrreldes võib täheldada kaht hõlpsasti markeeritavat teisenemist. Kui „Meeter“ representeerib eri rahvaste ja kultuuride loomislugusid maailma eri paigust, siis „Kivides“ lähtub Krull juba olukorrast, kus soome-ugri pärimus on varasemalt kontekstualiseeritud, miska piirdutaksegi soome-ugri, peamiselt läänemeresoome pärimusega. Lotmanlikult võiks väita, et müüdi taasjõustamist põhistab „Kivides“ ennekõike tsüklilis-kontinuaalse teadvuse taastuleku manifesteerimine, mida peegeldavad ka raamatu süžee ja struktuur. (Eks põhinegi uusmütoloogiline poeetika suuresti tsüklilise maailmatunnetuse esiletõusul XIX sajandi lõpus, markantsemalt Nietzsche filosoofial.)³

Ent nagu öeldud, Krulli korduse algupärani nende kahe poeemi võrdlusega ilmsesti ei jõua. Küsimust tuleks laiendada. Tuleks võtta aluseks luuleperspektiiv ja küsida, mis juhtub Krulli luulega kahe eri sisendi puhul. Kuivõrd erinevalt toimivad selles filosoofiline ja mütoloogiline sisend? Olgu öeldud, et need kaks sfääri – müüt (või filosoofia) ja luule – ei vastandu siinses arutluses teineteisele, kuivõrd keskmes on siiski (kunst)luule, mille essents põhineb suuresti mütoloogilisel sisendil. Sisend ja luule toimivad sümbioosis, kus paratamatu meelevaldsusastmega on neid võimalik eristada.

2.

Filosoofia sisenemisel Hasso luulesse joonistub välja kaks vastassuunalist praktikat. Kui umbes 1990. aastate keskpaigani ilmus filosoofiline fragment kõigepealt luules ja alles seejärel kriitilisel väljal, pöördus vektor hiljemalt sajandivahetuseks. Üldistavalt: kui varem esindas luuletaja-Hasso filosoofiat, siis hilisemates kogudes esindab filosoofia autorit, allub pea täielikult poeetilistele taotlustele. Toimunud on leppimine – Hasso tõukub filosoofiast, mitte ei küünita enam tema poole, ja seetõttu ei avaldu sisend enam temaatilise objektina, vaid laiemal tekstipinnal vormi või metodoloogiana. Sellist muutust võiks nimetada ka filosoofiliseks küpsemiseks. Võib eeldada, et niisugune astmeline dünaamika iseloomustab ka kahe poeemi erinevat suhet pärimusega.

Hasso varases luules on müüt filosoofilise sisendiga sisuliselt identses positsioonis. Mõlemad mõjutasid luulet tervikuna üsna marginaalselt.

Alates „Meetrist“ ilmneb müüdi ja filosoofia esimene ilmselge erinevus. Filosoofiline fragment on alati isoleeritum, mütoloogiline temaatika hakkab hõlmama seevastu kogu raamatut. Nõnda suureneb narratiivsus (eepilisus), pärimus fikseerib kogu välja staatilisse asendisse. Filosoofiline sisend ilmneb seevastu kaootilisemalt mõtete, fragmentide, pudemete, intertekstuaalsusena. Näide Platoni „Pidusöögist“ kui ühest filosoofilisest sisendist luules (katkend, kogust „Neli korda neli“):

Väike Platon mängis õues põrnikatega.

Kust tulevad kõik need põrnikad, mõtles ta,

kas äkki ühest hästi suurest põrnikast

üleval taevas? Keda meie ei näe?

Õhtuks oli emme ta tuppa magama viinud.

Agathoni juures algas pedede pidu,

ja et keegi ei jaksand enam juua, hakati arutama:

räägime täna armastusest. Räägime ilust.⁴

Teine erinevus seisneb selles, et kui filosoofia puhul on Hasso töödelnud teoorias üksikuid mõtteid, fragmente mõttevooludest, siis müüdi puhul nihkub keskmesse arutelu müüdi kui sellise üle. Hasso küsib kriitikas, mis on müüt, aga ei vaevu küsima, mis on filosoofia kui selline. Tema kosmopoliitilistes töödes leidub muidugi arutlusi ka mõne värsi või motiivi ilmnemise üle, aga üldiselt on keskmes pärimuse ontoloogia.

Astumisega antropoloogiast luulesse arutlus pärimuse üle ei lõpe, vaid jääb latentsele tasandile. Nihkumisega müüdi kirjeldamise juurest konkreetsema müüdiloome juurde luules kinnitab Hasso postulaate, mida on pärimuse kohta varem väitnud. Lihtsamalt, poeem „Kivid“ koosneb müütidest, mille kaudu osutatakse, missugune peaks müüt ülepea olema, kuidas pärimus funktsioneerib. Küsimus, kuidas filosoofia toimib, ei kuulu aga luuleväljale.

Pole eriti keeruline mõista, et müüdi võimekus siseneda luule rohkematesse kihtidesse, enamatele tasanditele põhineb keelelisel sarnasusel. Luule ja pärimus on tehtud samast substantsist. Luule võimaldab pärimuse üle reflekteerida või kinnitada postulaate kongeniaalselt. Mitte ainult arutlusobjektina, vaid ka vormi tasandil avaldub pärimus eksplitsiitsemalt kui filosoofia: alliteratsiooni, ellipsi, siirde, korduste, lihtsa meesriimi jne kaudu luuakse regilaulusarnane atmosfäär.

Sellest johtuvalt tuleb täpsustada varem esitatud väidet, et filosoofilise küpsemisega allub filosoofia luuleväljal Hassole. Pärimuse puhul selline protsessuaalsus ei päde: pärimust ja luulet pole võimalik teineteisest eristada. Müüdi sisenemisega on muutunud Hasso luule tervikuna, eriti temaatiliselt.

3.

Sünteesime arutelusse ka alguses toodud luulekatkendi. Selles nähtub selge eneseleosutus, mida Hasso Krulli loomingus sedavõrd eksplitsiitsel kujul üleliia palju ei leidu. Tavapäraselt toimuvad eneseleosutused suure vihjelisusega. Siin jutustatakse triksteri silme läbi maailma detsentraliseerimisest ja antakse samal ajal ülevaade loomislaulude ülesehitusest. Veelgi enam, tegelikult kirjeldatakse „Kivide“ enda labürintlikku ülesehitust. Selgemagi eneseleosutuse leiame „Jumalanna pesas“: „Loomislugu on jumalanna pesa. Ta on punutud üksikutest peentest raagudest, nagu käesolev raamatki.“⁵

Hasso Krulli „nagu käesolev raamatki“ näikse iseäranis oluline olevat. Tegu pole enam pelgalt vihjega kongeniaalsusele, siin võrdsustatakse (vähemasti vormiliselt, aga ka maailmatunnetuslikult) iseenda loomemeetod müüdi ja loomise loogikaga. Kongeniaalsusel iseeneses pole ju mingit väärtust.

Pärimuse ja luule põimumise tõttu on võimatu eristada Hasso Krulli tõekspidamisi regilaulu, pärimuse ja (kunst)luule kohta. Mütoloogia sisenemine luuleväljale muudab autori arusaama luulest kui sellisest. Kui mütoloogiline tekst traditsiooniliselt väestab eksistentsi seaduspärasusi, siis see kätkeb ka luule kui sellise seaduspärasuste analüüsi. Kui Hasso Krull kirjutab teoreetilisel väljal loomislugudest, siis reflekteerib ta alati implitsiitselt ka luuletamise, luule ja kunstluulegi üle. Loomine laiemalt, sealhulgas luuletamine! Eeskätt luule! Hasso Krulli pesa, võrk, sõlm, võrgustik, labürint – kõik sarnaneb luule­ideaaliga. Juhuslik katkend: „Kangas on ühekorraga kudumine ja kude, protsess ja tulemus; kangasse on kootud kogu elu püsimiseks ja igaveseks tagasitulekuks vajalik informatsioon. Kangastelgedel kudumine on loomise võrdkuju, niidepanek on justkui põhialuste seadmine, millesse elu lõimed sisse kootakse. Kui kõneldakse „kanga loomisest“, tähendab see teatavas mõttes loomist üleüldse.“⁶

Mütoloogilise ja filosoofilise sisendi suurim, põhimõtteline erinevus seisneb Hasso Krulli puhul seega müüdi suutlikkuses teisendada autori kaudu arusaama luulest kui sellisest, muuta autori luulevälja tervikuna. Filosoofilise sisendi puhul toimub see üksnes pikkamisi, seoses autori arenguga.

Müüdi ja luule pingevälja „Kivides“ võib kokku võtta neljal tasandil:

1. Uusmütoloogiline poeemi süžee, mis avaldub juba teksti struktuuris.

2. Müüt transformeerib struktuuri (laiemalt poeemi aegruumiline tsüklilisus, aja ja ruumi isomorfne (olevikuline) loogika).

3. Müüdisisesed osutused transformeerunud struktuurile (eneseleosutused).

4. Luule kui sellise ontoloogia tepitakse pärimusega (muutub arusaam luulest).

Eelnevad põgusad osutused lubavad arvata, et filosoofiline sisend toimib samavõrd jõuliselt vaid esimese punkti puhul. Filosoofilised taotlused pole „Kivide“ puhul kadunud, aga need asetuvad pärimusega fikseeritud struktuuri. Seega võime osutada filosoofilise sisendi muutunud positsioonile:

1) filosoofiline sisend on valgunud teksti­pinnale laiali,

2) mütoloogia peateemana toimibki kosmopoliit(ili)se (ideoloogilise) taotlusena (Hasso Krull kui kosmopoliitiline filosoof).

Lihtne oleks muutus taandada vana pässi järjekordseks vembuks, tembuks, mida XX sajandi Lääne-Euroopa mõtteloo vahendaja on nii luule- kui ka teooriaväljal rohkelt teinud. Kahtlemata mingil määral ongi tegu vembuga, mänguga, mille raames imiteeritakse pärimuslugude stilistikat. Ometi ei saa sellega piirduda, sest Hasso Krull ise pole ju kuhugi kadunud. Lugejad on veerandsajandiga juba harjunud, et mingit ennast­unustavat sisselugemist Hasso Krulli tekstid ei paku. Seegi kord pole autori kontseptuaalsus kadunud. Võrreldes aga tekstidega, kus domineerib filosoofiline sisend, on kontseptuaalne Hasso Krull nihkunud luules sügavamatesse kihtidesse. Traditsiooniline intertekstuaalne mängulisus esineb „Kivideski“ – siin on regilaulu, levimuusikat, lastelaule, filosoofiat, mesostihhon raamatu sünteesina –, aga filosoofiline Hasso Krull ise on peidus mütoloogilise kihistuse all. Seal all on hea ja soe, seal saab lõpmatult tihedalt eri vihjeid, mõtteid, seoseid tervikusse põimida.

Luulevälja perspektiivist võib seda nimetada filosoofia ületamiseks. Samal ajal võib uut raamatut pidada ka vastuoksselt senistest kõige filosoofilisemaks, pidades silmas (objektide olemusliku) algupärani püüdlemist.

Isegi Hasso Krulli loomingu kontekstis väga tugevalt konstrueeritud „Kivid“ põimib kokku kümnendi jagu mõtisklusi. Varasemast selgemalt tõuseb esile lüüriline pateetikahõnguline sõnum. Sõnum on omamoodi kommentaar kogu senisele loomingule, sõnum on romantiline, pisut nukravõitu. Ühelt poolt ilmneb see kogu teksti vältel, kui tegeletakse maailma loomisega väesolust käesollu ja käesolu väestamisega, ning lõpeb sünteesiga, mida kõike kirjeldab Margus Ott oma suurepärases arvustuses.⁷

ja ometi on ta alati allEs

                                   tulEmas

     kirja aeg une aeg aLati hakkamas

        seda aega on nii Palju

                                       Et ainsasse minutisse

                       võiks maHtuda tuhandeid tunde

    kõik tahab veel looMist

           kõik kirjad on vEel väes

                  mu vanaisaD ja vanaemad (lk 128).

„Kivid“ on veel kokkuvõte. Viimases osas (mesostihhonis) ei kõnele enam üksnes trikster või implitsiitne autor, vaid siin saab hääle autor ise – Hasso Krull, kes astub dialoogi omaenda varasema loominguga ja kontekstualiseerib selle. Meenutades, et kümne aasta vältel on ta pidevalt kas mitteteadlikult või teadlikult, kord kaude, teisal jällegi selgemalt mõtisklenud ikka ja jälle luule üle, saame nende värsside märgilisusest ehk pisut rohkem aru. Hõlmavamalt, pärast kümneaastast tööd pärimusega teoreetilisel väljal on müüdi sisenemine luulesse tõuganud autorit omamoodi ümberhindamisele. Pärimus kisub sügavusest välja Hasso Krulli lüürilise mina. Kõlagu too fraas esmapilgul kui tahes kummastavalt.

Tundub, et sedakaudu on lüriseeriv poeem rohkem kui ükski varasem Hasso Krulli tekst retroaktiivselt muutnud kõiki tema varasemaid raamatuid. Lugedes kukkus igatahes karp lahti, raamat oli nagu mõistatus, nagu suur paks udu, mis ei taha kuidagi ära mahtuda.

1 Arvustuses kogumikule „Pesa“ kirjeldab Marek Tamm Krulli kosmopoliitilise filosoofina, pidades mõiste all eeskätt silmas „teadlikku tegevust uue universaalse korra loomisel“. Vt Marek Tamm, Pesapunumine: Hasso Krulli kosmopoliitika. – Sirp 1. V 2014.

2 Hasso Krull, Trikster ja mütoloogiline turist. – Keel ja Kirjandus, 2012, nr 3, lk 161–163.

3 Juri Lotman, Kultuurisemiootika: tekst – kirjandus – kultuur. Olion 2006, lk 296.

4 Hasso Krull, Neli korda neli. Eesti Keele Sihtasutus 2009, lk 61.

5 Hasso Krull, Jumalanna pesa. Mütopoeetiline essee. Kultuurileht 2012, lk 49.

6 Samas, lk 31.

7 Margus Ott, Raamat, mis on kogu aeg olemas olnud. – Vikerkaar, 2015, nr 4–5, lk 146–152.