Pesapunumine: Hasso Krulli kosmopoliitika

Marek Tamm

Hasso Krull, Pesa. Tekstid 2000–2012. Kujundanud Andres Rõhu. Eesti Keele Sihtasutus, 2014. 420 lk. Hasso Krull, Muna. Tekstid 1987–2012. Kujundanud Andres Rõhu. Eesti Keele Sihtasutus, 2014. 384 lk. Luua müüte – see on kõrgeim. Luua seda üksi, mis muidu rahvad ja sajandid loonud – see on jumalik. Suuremat õnne ei pea kunstnik lootma.Friedebert Tuglas1 Hasso Krull on meie tähtsaim poliitiline mõtleja, ja kui praegu ehk veel mitte kõige mõjukam, siis ambitsioonikaim kindlasti: sest kuigi ta hoiab oma pilgus Eestit, on tema mõtlemise horisont kosmos.2 Krull on Eesti ainus kosmopoliitiline filosoof, mitte kosmopoliitne, vaid nimelt kosmopoliitiline.3 Ta ei hooli tavapärastest piiridest looduse ja kultuuri, lokaalse ja globaalse, ajalise ja ajatu, ainulisuse ja paljususe, müütilise ja teadusliku vahel. Tema triksteri-pilk haarab neid vastandusi nende ühtsuses. Krulli eesmärk pole suurem ega väiksem kui kujundada ümber meie kosmiline ühiselu, luua poeetiliste ja diskursiivsete vahenditega pesa, kus kõik eestlased – aga miks mitte teisedki? – saaksid ennast kosmoses kodus tunda. Krull töötab selle nimel, et eestlastest saaks jälle kosmoserahvas, et me suudaksime taastada ontoloogilise osaduse esivanemate loomisloo ja kosmilise eluviisiga.

Krull ei ole oma kavatsusi kunagi saladuses hoidnud, vaid selgitanud lahkelt paljudes esseedes ja intervjuudes oma töö sügavamaid sihte. Nii näiteks 2005. aastal siinsamas ajalehes: „Kuna me rahvuslik projekt on minu arust lõppenud, siis oleks vaja mingisugust kinnitust ja jalgealust. Mõnes mõttes oleks vaja uut ärkamisaega, mis pole rahvuslik ärkamine, vaid pigem vanarahva teadvuse ärkamine. Mingi laiem müütiline alus, mis on jäänud kuhugi kaugemale, millest osaliselt öeldi ära, lõigati end ära, kui rahvuskultuur tehti.”4 Või pool aastat hiljem: „Kultuurilisel pinnal oleks Eesti ühiskonnal vaja leida see esialgne vägi, mis aitab vabadust kasutada nii, et isegi kui midagi läheb vussi, siis suudetakse see ka ise parandada. Ühesõnaga, see peab olema selline arhetüüpne mehhanism, mis hoiab igasuguste tagasilöökide ja frustratsiooni puhul maailma lagunemast.”5 Kõige lühemalt ja täpsemalt resümeerib aga Krull oma taotlused eepose „Meeter ja Demeeter” ilmumisega seoses: „Raamatu kirjutamise üheks ajendiks oli mure meie planeedi ja tsivilisatsiooni saatuse pärast. Kuna aga masendus või lootusetus pole lahendus, otsisin teed, kuidas tühipaljast murest vabaneda ja edasi minna,” ning nendib, et lahenduseks on „anda inimesele kosmos”.6
Krulli ettevõtmist on niisiis võimatu alahinnata, õigupoolest ei oska ma tema kõrvale seada Eestis kedagi teist, kelle intellektuaalsed taotlused oleksid suuremad. Näiteks Valdur Mikita vaimukad esseed mõjuvad Krulli kõrval pretensioonitu suminana. Need sisaldavad küll uljaid hüperboole, ent ei ületa kunagi kokkuleppelisi rajajooni ehk, nagu Krull ise kirjutab „Lingvistilise metsa” ühe põhihoiaku kohta: „nalja tehti, nüüd peab piisama”.7 Krull ei tegutse etteantud piirides, tema siht on kõik jaotused ja liigendused ümber mängida, kehtestada ise uued piirid ja mustrid, näidates, et senised on ammu jalgu jäänud. Kui lühidalt ja ennetavalt kokku võtta, siis on Krull kosmiline pesaehitaja, triksterist demiurg, kes on aastaid kandnud kokku kõiksugu pesamaterjali, et punuda sellest eestlastele uus kosmiline kodu. See pesa pole veel päris valmis, loomine alles kestab, ent juba võib aimata selle piirjooni ja teha esimesi üldistusi. Tegelikult mängis Krull meile hiljaaegu ise kõik vajalikud niidiotsad kätte, koondades juubeli ettekäändel senise tähtsama pesamaterjali kahte mahukasse köitesse „Pesasse” ja „Munasse”. Esimene hõlmab tema esseistlikke tekste ja pärimustõlkeid uuest aastatuhandest, lisaks eepose „Meeter ja Demeeter”, teine aga kronoloogiliselt reastatud luulesarjad ajavahemikust 1987–2012.
Tõsi, Krulli loometöö haare ja kirevus ei luba parimalgi juhul seda ühte artiklisse kinni püüda. Seega pakun vaid fragmentaarseid vaateid Krulli kosmosele – selle ehitusele, ainesele ja loomispõhimõtetele; kosmose väljanägemine võiks jääda igaühe enda avastada. Käsitluse keskmes on märksõnad, mis tunduvad võtmelised ja võiksid koos moodustada esmase kontseptuaalse võrgu, millega Krulli loometegevust kirjeldada, isegi kui võrgusilmad on piisavalt suured, et autor saaks soovi korral nende vahelt välja lipsata.

Kosmos, pesa ja müüt
Igasuguse kosmopoliitika sügavam sisu on pakkuda välja uus maailmakorra mudel. Kosmost tulebki Krulli järgi käsitada ennekõike „korrastatud maailmaruumi tähenduses”, nagu ta ühes „Loomise mõnu ja kirja” joonealuses täpsustab („Pesa”, lk 11, märkus 6), selgitades teisal: „Kosmos on loodud maailm ehk loodus, korrastatud universum, mille keskmes asub loomisloo kandja ise – pärimust edasi andev traditsiooniline kultuur” (lk 203). Kosmos sünnib loomisloo käigus, seda ehitatakse keeleliste vahenditega, kosmos on seega väga intensiivse kõneteo saadus, see sünnib kõneleja ümber, „saab maailmaks, mis on olemas just meie jaoks, s.t jutustaja enese kogukonna jaoks” (lk 203).
Kosmose keelelist loomist – kosmogooniat – on kõige parem mõsta pesapunumise mütoloogilise kujundi abil. Krull täheldab „pesa tegemise ja maailma korrastamise kummalist kokkupuutumist” (lk 369), jõudes veidi hiljem järeldusele, et „pesapunumine on justkui loomisloo võrdkuju loomisloo enese sees, omamoodi pilt pildis, mis universumi ehituse juba ennetavalt määrab” (lk 375). Sest pesa pole kunagi miski juhuslik päsmas, vaid peene koega moodustis, mis sünnib läbimõeldult ja väljapeetult, mis oma näilises hapruses on äärmiselt vastupidav. Krull seletab: „pesa punutakse niivõrd hoolikalt sellepärast, et nii on seda alati punutud, et samasugust pesa on punutud juba ennemuistsetest aegadest – ikka ühte ja sedasama kosmilist pesa, mis on nagu kosmiline loomistöö” (lk 371). Pole suuremat kahtlust, et sedasama pesa Krull esivanemate jälgedes pühendunult punuda püüabki, üks rida, üks raag teise järel muutub see aina tihedamaks ja seotumaks, nii et kokku võiks moodustuda „kosmiline seostevõrk, mis hoiab kõike olemasolevat koos” (lk 372).
Pesapunumine on lahutamatult seotud müüdiloomega: „Pesapunumine on juba iseenesest müütiline toiming,” kirjutab Krull, „see ei ole lihtsalt üks müüt teiste seas, vaid müütilisuse müüt ise” (lk 371). Kosmos, pesa ja müüt moodustavad niisiis omalaadi isomorfilise ahela, need on kõik omavahel seotud nähtused, nii et kosmoloogia, pesapunumine ja müüdiloome teenivad kõik lõpuks üht ja sama eesmärki. Oluline on seejuures aga nimelt nende vormiline ühtsus, mitte üksnes sisuline seotus. Krull ise toonitab seda pesa ja müüdi vahekorraga seoses: „… pesal [on] müüdiga analoogiline struktuur: see on väga keerukas põiming, mis on tehtud kõige käepärasematest vahenditest ja püsib koos ainult tänu sellele, et iga pesa pisimgi osa on tohutu seostevõrgu kaudu kõigi teiste osadega seotud” (lk 371–372).

Müütiline mõtlemine ja brikolaaž
Viimane tsitaat toob hästi esile Krulli mõtlemise ühe fundamentaalse joone: tema tekstid esindavad selgelt seda mõtteviisi, mille Claude Lévi-Strauss nimetas omal ajal „metsikuks mõtlemiseks” (pensée sauvage). Mäletatavasti ei ole metsik ehk müütiline mõtlemine Lévi-Straussi hinnangul sugugi alaväärtuslikum või vaesem kui teaduslik mõtlemine, tegemist on lihtsalt teist laadi mentaalsete toimingutega, mida rakendatakse teist tüüpi nähtustele. Metsikut mõtlemist iseloomustab kõige paremini see, mida Lévi-Strauss nimetab meisterdamiseks ehk brikolaažiks (bricolage). Ta kirjutab: „Müütiline mõtlemine väljendab end heterogeense repertuaari abil, mis oma laiaulatuslikkusele vaatamata jääb siiski piiratuks. Sellegipoolest peab ta seda kasutama, milline ka poleks lahendatav ülesanne, sest midagi muud tal käepärast pole. Nii on müütiline mõtlemine otsekui teatav intellektuaalne meisterdamine ja see seletab nende kahe tegevusliigi vahekorda.”8
Brikolaaž on sisuliselt samatüübiline tegevus kui pesapunumine: mõlemal puhul luuakse uusi sidusaid tervikuid nippest-näppest, kõigest, mis ajapikku kogunenud ja kasulik tundub. Krulli kosmiline pesa koosneb tõeliselt kirevast ainest, siin leidub oksaraage mitmest filosoofilisest traditsioonist, erinevatest antropoloogilistest ja arheoloogilistest teooriatest, mitut sorti rahvapärimusest, mitmesugustest poeetilistest vormidest jne. Krullile pole ka mõte kirjutamisest kui pesapunumisest sugugi võõras. Mütopoeetilises essees „Jumalanna pesa” sedastab ta ise, et jumalanna pesa „on punutud üksikutest peentest raagudest, nagu käesolev raamatki. Iga raag on kuskilt toodud, ta on kusagil juba võrsunud” (lk 390).
Kui nii mõnigi kriitik on viimasel ajal arutlenud küsimuse üle, kas meil on üks või mitu Krulli, kas tema mõtlemine on teinud läbi suuri muutusi, kas me saame rääkida uuel aastatuhandel „uuest Krullist”, kes on vahetanud prantsuse teooriad kohaliku pärimuse vastu, siis näib selline probleemiseade olevat liigne lõiv teaduslikule mõtlemisele: kõik Krulli erinevad huvid, loetud autorid ja tõlgitud tekstid saavad kenasti tema kosmilises pesaloomes kokku, siin põimuvad risti-rästi nii Deleuze kui Vanapagan, nii Lacan kui Vembuvana, nii borromeesõlm kui kaheksakand, nii pagemisjooned kui kangakudumine, nii risoom kui labürint.
Nagu on täheldanud Lévi-Strauss, on müütilisele mõtlemisele omane suur sisemine sidusus ja praktiliselt piiramatu laienemisvõime. Need omadused kehtivad samavõrd kosmilise pesapunumise puhul, sest vastupidavus ja mahutavus on pesa kaks tähtsaimat kvaliteeti. Selle tagab üks teine müütilise mõtlemise tunnusjoon, mille Lévi-Strauss on sõnastanud: „Metsik mõtlemine pretendeerib ühtaegu analüütilisusele ja sünteetilisusele ning tahab minna oma viimase piirini nii ühes kui teises suunas, olles samas võimeline teostama vahetust nende kahe pooluse vahel.”9 Minu meelest võtab see väga hästi kokku Krulli tekstidele sügavalt iseomase: need pakuvad säravaid analüütilisi ekskursse, rabavaid paralleele ja seoseid, kuid sel moel, et kokku moodustub väga sidus ja terviklik käsitlus. Krull ei väsi kordamast, et suudab vaid pakkuda analüütilisi fragmente muistsest kosmosest, ent annab siiski mõista, et talle pole päris võõras teadmine sellest, kuidas nendest uus tervik kokku panna: „Samas kuulub selle fragmentaarsuse juurde teatav sisemine teejuht, eelnevalt omandatud grammatika, mis teeb fragmentide seostamise võimalikuks: ainult see, kes loomise mõnu ja kirja juba tunneb, suudab olemasolevatest tükkidest kokku panna uusi laule, jätkata loomise jutustusi jne” (lk 95).

Müütiline aeg ja igavene tagasipöördumine
Nii müütilisele mõtlemisele üldiselt kui Krulli kirjatöödele kitsamalt on iseloomulik ajaloolise mõtlemise tõrjumine, selle sulgudesse võtmine. Lévi-Strauss annab meile siin jälle teeotsa kätte: „Metsikule mõtlemisele on omane olla ajatu; ta tahab haarata maailma ühtaegu kui sünkroonilist ja diakroonilist tervikut ja teadmised, mida ta sellest ammutab, sarnanevad nendega, mida me saame toast vastasseintele kinnitatud peeglite kaudu, mis peegeldavad teineteist (nagu ka esemeid, mis on paigutatud ruumi nende vahel), olemata siiski rangelt paralleelsed.”10
Võitlus lineaarse ajakäsituse ja ajaloolise mõtteviisiga on Krulli tekstide üks juhtmotiive. Nii kirjutab ta juba 1998. aastal ühes leheloos: „Aeg joonistab kummalist kaose mustrit, korrates mõnesid rütme üpris äratundmatul kujul, kuid ilmutades teistega jällegi, et muster on tõepoolest ikka see sama,” toonitades sealsamas, et „ajalugu pole lineaarne, vaid keeriseline.”11 Kui lakooniliselt iseloomustada, siis on Krulli kosmoloogiline ajataju tsükliline, paljutine ja tagasipöörduv, see põlgab li­neaarsust, algupärade otsimist ja jutte „ajaloo lõpust” või progressist. „Aeg pole korraldatud mitte lihtsalt järkude, vaid teatavate ajaliste pesade kaudu: need pesad on omavahel ühenduses mitmesuunaliselt, ja tagasituleku suund on edasimineku suunast isegi võimsam. […] Üks pesa võib kord olla teise kõrval, siis jälle teise sees,” kirjutab ta selgitavalt „Loomise mõnus ja kirjas” (lk 15).
Kuigi Krull otsib uut tulevikku meie ühisest minevikust, siis on talle oluline, et me ei jääks kinni selle mineviku ajaloolistesse kihtidesse, vaid tungiks välja müütilisse aega. Ühes intervjuus, rääkides vajadusest luua ajas tagasiulatuv tunnetus, ütleb ta: „Ja parem oleks, kui see tunnetus ulatuks müütilisse, mitte ajaloolisse aega, sest ajalooline aeg on üks vimma ja vihavaenu pesa.”12 Poolteist kuud hiljem on tema hinnang ajaloole veelgi rängem: „Ajalugu on jutustus, millest saab vaimustuda ainult hullumeelne, kelle silmis kõik kuriteod saavad mingi kõrgema idee kaudu lõpliku õigustuse.”13
Kosmiline kodu, mille ennistamist või naasmist Krull sihib, pärineb niisiis küll minevikust, ent eelajaloolisest ajast, see on „utoopia enne ajalugu”, nagu ta on kunagi kirjutanud, lisades: „Selline suure taastuleku unistus polegi sõna tõsises mõttes utoopia, sest see pole suunatud ajaloole: see on utoopia enne ajalugu, ühtaegu ülimalt reaalne ja müütiliselt kättesaamatu”.14 Krull peab Mircea Eliade jälgedes oluliseks vastuhakku „ajaloo terrorile”, ent ei jaga sealjuures tolle pessimismi, et me oleme kontakti arhailise kosmosega püüdmatult minetanud ja ajaloolise mõtlemise saagiks langenud. Krulli kosmoseprogramm lähtub eeldusest, et kõik pole veel kadunud, et osadus pärimusega püsib ja me oleme suutelised rajama endale uue kosmilise pesa teispool ajalugu.

Holism ja isomorfism
Krulli kosmos on korraga katkendlik ja terviklik, selle üldprintsiibiks on kõige sarnasus kõigega ja peamine organiseeriv struktuurisuhe – isomorfism. „Loomise mõnu ja kirja” alguses viitab Krull sellele põhimõttele sõnaselgelt: „Ennemuistse aja suhtes pole isegi tähtis, kui palju mäletatakse muistsest ajast, või kui terve või katkine on meieni jõudnud pärimuseosa – loomisaja vägi hakkab toimima ajaloolistest kihtidest sõltumatult, ja väikegi fragment võib kätte anda niidiotsa, mis tegelikult juhatab labürindi südamesse” (lk 8).
Krull näeb nimelt vormis, mitte sisus osadust esivanemate kosmoloogiaga. „Vorm on suulise pärimuse võti,” sedastab ta kokkusurutult (lk 10). Võiks öelda ka teisiti: vorm on otsekui kosmosesüstik, mis aitab meil sõita tagasi sinna, kust oleme tulnud. Suulise pärimuse vormilises keskmes asub Krulli hinnangul laul. Seega on laul – vana laul ehk regilaul – korraga nii kosmose alguspunkt kui ka selle loomise vahend. Kuid siingi kehtib vormiline samasusprintsiip, laul ja kosmos on isomorfilised nähtused, struktuurilt analoogsed: „Vana laulu vorm on lihtsamalt öeldes kosmose enese vorm; see on loodud maailma vorm, ja iga rituaalne laulmine toob meid kosmoloogilises mõttes kõigi asjade algusse tagasi” (lk 11).
Kosmos on Krullile eneseküllane monaad, kus iga kild peegeldab tervikut, kus kõik osised on isomorfsed. Krulli kosmoloogiline poeetika seob üheks asju, mis esmapilgul kokku ei kuulu, see ei hooli pesamaterjali esialgsest funktsioonist või päritolust, maksab vaid morfoloogiline samasusreegel ja brikolaaži loogika. „Jumalanna pesas” tunnistab autor: „Mütopoeetiliselt võime siis siduda asju, millel samasuste ja erinevuste reas kindlat seost ei ole,” lisades: „ja jätta teiste otsustada selle, kas nad peavad meie tegevust luuleks või hullumeelsuseks” (lk 406).

Mütopoeesia ja triksteri naer
Viimane osundus toob meid Krulli kosmilise pesapunumise viimase olulise aspektini: kuigi olen siiani viidanud vaid selle diskursiivsele ainesele, siis samavõrd on see meisterdatud poeetilisest materjalist. Luule ja esseistika seosed Krulli loometöös on omaette ulatuslik teema, millesse siin pole mõistlik süüvida. Lähemal lugemisel leiaks kindlasti mitmeid seoseid motiivide tasandil. Nii on õige üllatav kohata juba Krulli varases luuleloomingus kujundeid, mis saavad väga oluliseks tema hilisemas esseistikas, nagu näiteks kaksikkirves, liblikas ja labürint. Retrospektiivsest vaatenurgast tundub eriti tähenduslik 1990. aastate alguses valminud mitmehäälne luulesari „Kaksikkirves”, mis ilmus trükis täielikul kujul alles nüüd („Muna”, lk 35–61), ent kus nii mõnigi motiiv viitab autori huvidele uuel aastatuhandel.
Pöördelise tähendusega on kindlasti 2004. aastal ilmunud eepos „Meeter ja Demeeter”, mis pakub võimsa ja vaimuka poeetilise sünteesi kosmogoonilisest ainesest, mida Krull eritleb ja põimib oma esseedes rööpselt ja siiani. „Meeter ja Demeeter” on ka vormiliselt väljapeetud teos, kaksikkirve-kujuline, kus esimeses pooles jäävad alaosad järjest lühemaks ja teises pikenevad.15 Nagu olen kuulnud, on autoril töös juba järgmine eepos, millest kujuneb kindlasti uus tähtis poeetiline panus valmivasse pesasse.
Oma uuemas luules juhindub Krull samadest vormikesksetest printsiipidest, mis on talle olulised pärimuse mõtestamisel. Tema mõlemad viimased luulekogud „Neli korda neli” (2009) ja „Veel ju vist” (2012) tuginevad kindlatele formaalsetele reeglitele, mis mängivad sõnumi kujundamisel olulist rolli. Seletades ühes intervjuus oma 2009. aasta luulekogu taotlusi, avab Krull väga hästi oma luuleloomingu kosmoloogilise lähtekoha: „Neli on suure tasakaalustava jõuga arv. Kui neli on topeldatud ja saanud kaheksakannaks, siis on ta kosmiline, tal on kõik need loovad ja hoidvad omadused, mis kaheksakannaga seostuvad. See on teatav müütiline muster, mis seisab enda eest ise, ta on iseenesest kõnekas. Just sellised universaalsed mustrid aitavadki luuletekstil voolata, nad kannavad seda edasi ja lisavad talle oma väe, mida pole vaja kuidagi seletada. On olemas vormi enese sõnum, mis on vähemalt niisama tähtis kui see, millest luuletused räägivad või millele nad vihjavad.”16
Krull positsioneerib ennast pesapunujana korraga nii luuletaja kui teadlase (antropoloogi), nii vaatleja kui osaleja, nii looja kui vahendaja rolli. Selles peitubki tema kosmopoliitika triksterlik vägi: ta on korraga mõlemal pool, nii siin kui seal, nii see kui teine, ja itsitab pihku, kui keegi püüab teda kinni püüda. Koos Michel Foucault’ga võiks ta öelda: „Ei, ma ei ole seal, kust te mind otsite, ma olen siin ja naeran teie üle.”17

1 Friedebert Tuglas, Marginaalia. Mõtteid ja meeleolusid. Eesti Raamat, 1966, lk 118.
2 Olgu meenutatud, et esimesena käsitas Krulli poliitilise autorina Tõnu Õnnepalu oma essees „Keha –  hüüdja hääl diskursiivses kõrves? Monoloog Hasso Krullist kui poliitilisest luuletajast”. Vt Vikerkaar 1993, nr 1, lk 36–41.
3 Sellele mõistele, mida võib ajalooliselt siduda Immanuel Kantiga, on viimastel aastatel radikaalselt uue sisu ja aktuaalsuse andnud teadusantropoloogid Isabelle Stengers ja Bruno Latour. Ei hakka siinkohal nende tõlgendustesse süvenema, vaid kasutan „kosmopoliitikat” kõige avaramas mõttes kui teadlikku tegevust uue universaalse korra loomisel, hoolimata sellest, et Krulli ‘kosmos’ on midagi muud kui Stengers’i või Latouri ‘kosmos’. Viimaste vaated on kokkuvõtlikult esitatud kahes ingliskeelses artiklis: Bruno Latour, Whose Cosmos, Which Cosmopolitics? Comments on the Peace Terms of Ulrich Beck. – Common Knowledge, kd 10, nr 3, 2004, lk 450–462; Isabelle Stengers, The Cosmopolitical Proposal. – Making Things Public: Atmospheres of Democracy. Toim Bruno Latour, Peter Weibel. ZKM, MIT Press, 2005, lk 994–1003.
4 Jürgen Rooste, Valmis asjad on tüütud. [Intervjuu.] – Sirp 16. XII 2005.
5 Riho Laurisaar, Hasso Krull otsib eestlaste ürgselt tervet meelt. [Intervjuu.] – Eesti Päevaleht 27. V 2006.
6 Kalev Kesküla, Anda inimesele kosmos. [Intervjuu.] – Eesti Ekspress 2. IX 2004.
7 Hasso Krull, Lugu mehest, kes kukkus oma sokiauku. – Vikerkaar 2013, nr 10-11, lk 156.
8 Claude Lévi-Strauss, Metsik mõtlemine. Tlk Kaia Sisask. Vagabund, 2001, lk 38.
9 Samas, lk 324.
10 Samas, lk 386. Krull sõnastab sisuliselt sama mõtte kujundlikumas keeles ühes oma leheloos: „Kaob terav piir mineviku ja oleviku vahel, väärtuste kriteeriumiks pole enam see, milline ajalooline „võitja” neid on kuulutanud ja pühitsenud. Väärtusi ei muuda enam tõeliseks ükski sõda ega ajalooline eksperiment, vaid ajaloost sõltumatu äratundmine: see on justkui „nähtava ja nähtamatu” maailma kahekõne, suhtlemine kaugete esivanematega, kes näevad meie maailma läbi taevasse kulutatud augu.” Sirp 3. X 2008.
11 Hasso Krull, Sajandialguse keerised. – Eesti Eks­press 20. VIII 1998.
12 Maarja Kaaristo, Ajalooline aeg on üks vimma ja vihavaenu pesa. [Intervjuu.] – Sirp 4. III 2011.
13 Hasso Krull, Kas ajalugu juhtub kogemata? – Sirp 15. IV 2011.
14 Hasso Krull, Utoopia enne ajalugu. – Sirp 3. X 2008.
15 Seda on täheldanud Märt Väljataga oma arvustuses, vt Eesti Ekspress 2. IX 2004.
16 Jan Kaus, Hasso Krull: „Luuletus oskab öelda asju, mille peale luuletaja ise poleks kunagi tulnud. – [Intervjuu.] – Sirp 12. III 2010.
17 Michel Foucault, Teadmise arheoloogia. Tlk Kaia Sisask. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005, lk 24.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming