Kuldookri pehme sära

Merike Mäemets

Pille Õnnepalu, Õde. Toimetanud Henrik Sova. Kujundanud Indrek Sirkel. Henrik, 2013. 160 lk. Pille Õnnepalu esikteost „Õde” võib tingimisi nimetada luulekoguks, kus küll kõik palad luuletused pole. Sadakond väga erineva pikkusega, enamasti dateeritud teksti pärineb ajavahemikust 1987–2012. Pealkiri viib mõtted autori tippkirjanikust vennale. Tõnu Õnnepalust on juttu mitmes tekstis, siiski pole ta raamatu peategelane. Keskseks figuuriks jääb ikkagi autor ja eelkõige emana, alles siis õerollis. Oma perest, lastest jutustama õhutab juba vanemlik tundeliigutus. Mõnel puhul korvab lapselik armsus vaevata distantsi autori ja lugeja vahel (lk 119), teisal tükib sõnum ivake krüptiliseks. On tekste, kus sündmus(t)e käik kenasti kohale jõuab, tabamata jääb aga see, mis on käsitletu autorile tähenduslikuks teinud. Mõni tekst pakub äratundmist neile, kes ise sünnitanud karmil nõukaajal (lk 14) või „... olnud täiesti ebakindlas olukorras / igatepidi ja rase ühel ja samal ajal” (lk 12-13). Ootamatult tahedalt mõjub oopus kanalisatsioonikraavi teemadel (lk 27–30). Jätkuvalt peavad kahvatanud kaunishinged rinda pistma heidutava paberimajanduse, kuivkempsu survepesu ja muude jämedakoeliste süsteemidega süveneva rahapuuduse tingimustes. Autori meelismotiivideks on ikkagi valgus, süda, roosid ja muud lilled, puulehed, vihm, lemmikpaikadeks kodu ja aed ning mererand.

Tekstides mainitakse mitut luuletajat, südamelähedasem neist Marie Heiberg, kellega autor suhestub koguni kolmes luuletuses (lk 65, 66, 148). Terve tsükli on inspireerinud Mirabai (lk 80–82, 130–133), kuid siin mängib rolli seegi, et veri on paksem kui vesi. Mainitakse mitmeid muusikuid Arvo Pärdiga eesotsas. Tehakse hulk ekskursse kunstnike tegevusmaile. Lummavamalt mõjub luuletus lk 145, mille lõpus küsitakse:

Huvitav kes saab aru sellest

ateljeesolemise ekstreemsest ilust.

Tõesti ei tea.

Selliseid inimesi omajagu ikka kohtab. Huvi pakuvad luuletused, kus autor üritab pilte ja maale sõnas sõnuda või kirjas kirjeldada. On ka täpselt vastupidine võimalus: maalida sõnadega. Siingi on Pille Õnnepalul ilmselt potentsiaali, nagu ka kasvuruumi. Mitmes luuletuses kummitab mõne sõna või mõiste (ilmselt ettekavatsematu) üleekspluateerimine. Sellised püsilemmikud on sära, kiirgus, hellus, pehmus, õndsus, õrnus, vaikus jpm. Näitena sobib luuletus lk 24, kuhu jagub küllaga sära, pehmust, hellitusi ja paljut muudki. Muidugi võib autor taotleda sõnakorduste hüpnootilist mõju lugejale. Kas see iga kord õnnestub, näitab 32 sõnast koosnev imeilusa lõpukujundiga luuletus lk 47:

eile hommikul

nägin linde

mingid väikesed linnud

olid kõrge raagus puu ladvas

terve parv linde

täna hommikul

nägin neid kiiresti mööda liuglemas

nad lendlesid nii kiiresti nagu

keegi tõmbaks pintsliga kiire joone

Tegin katse, mis muutuks, kui piirduda ühe „kiirega” kolme asemel, sõnade arv aga kärpida poole (st 16) peale:

eile hommikul

oli raagunud puuladvas

parv väikesi linde

täna hommikul

nad liuglesid mööda

kiirelt kui pintslitõmme

Paraku meenutab nii lihtne luuletus vägisi Tõnu Õnnepalu, eriti kui teaks konkreetset puu- ja linnuliiki. Siiski on Pille tugevaks eripäraks koolitatud kunstnikusilm. See eristab teda ka bioloogist vennast, tavainimesest rääkimata.

Mille poolest kunstnik mittekunstnikust erineb? Enamasti inimesed asju väga täpselt ei vaatle: piisab teadmisest, et lumi on valge, puud suvel rohelised, sügisel aga kollased. Kujutava kunsti õpingud treenivad ühtlasi vaatama maailma mõistuslike filtriteta. Selline vahetu taju lähendab kunstnikke omakorda autistidele, kes paljudel juhtudel on samuti kunstiandekad. Kohati tundub Pille Õnnepalu nägevat isegi ülemeelelist, vähemalt tavamõistes. Ainult eelarvamusteta silm võib tabada heledust tumeda sügavuses (lk 143), kiirgava rohekaskuldse muutumist kõiki värve ja valgust kumavaks pimeduseks (lk 23) või imetleda halo tühjaksjäänud toolil (lk 131). Silma jätkub tal ka liigutuste tabamiseks, mitmest tekstist aimub sünesteesiat. Kus mõne muu autori puhul kahtlustaks haipi ja kunstilist poosi, seal näib Pille Õnnepalu siiralt edastavat kompleksseid tajusid.

Venna ja osalt ka ülemeelelisega seondub väga hea luuletus tasa helisevatest sütest (lk 102), eriti mõjuv on luuletuse lõpp. Enamasti Pille Õnnepalu siiski tugev puänteerija pole. Kus tal lõpufraasid lahjaks jäävad, sobiks otsad sõlmimata jättagi. Parim pole seegi, kui luuletuses tugevale lõigule järgneb nõrgem. Näiteks kuraator Anneli võluvalt arukad kombed (lk 125) on niivõrd hea leid, et luuletus sellega sisuliselt läbi saab. Kuid soov pärast kulminatsiooni jätkata on kiusanud suuremaidki luulemeistreid.

Ehtsa kunstnikusilmaga on edastatud värvipalett, ehkki lausalt mustad kaaned sisu värvikust kuidagi ei reeda. Korduvalt mainitakse ööeelset tumesinist, lisaks roosat ja eredat preisi sinist, külmkollast taevast, imelisi oranže pilvi. Sireli all voolab heleroheline valgus, õrnkollased põõsad helendavad valkjalt, valged roosid aga näivad hõbemetalsed. Kuid autori ülekaalukas lemmikvärv on ikkagi see üks: nimelt kuldooker, puhas kuld. Värvitoon (охра золотистая) on kuldaväärt tõesti: parasjagu hele ja helge, samas särav, sügav, küps ja mahe. Pille Õnnepalu jaoks on kuldooker „üliõrn algsõna // mis iseenesest sünnitab / kiirgava valguse” (lk 40). Maas lebavate ookrivärvi puulehtedega kogu algab ja ka lõppeb.

Kui debüütkogu peaks saama järje, mida edasiseks ennustada või soovitada? Erinevalt proosatekstist võiks luuletus olla keskmise mälumahuga inimesele pähe õpitav. See osutub hõlpsamaks, kui tekstis leidub rohkem ökonoomsust ning vähem juhuslikkust. Elliptilises vormis peitub sama ilu mis baleriini või karateka lihvitud liikumisjoonises. Nõuab aga meisterlikkust, et napis luuletuses säiliks selge isikupära. Kui autori eesmärgiks ongi iga hetkeelamuse, mõtteseose võimalikult siiras ja vahetu jäädvustamine, ei võigi tekstis hiljem midagi muuta. Kui esmalt laekunud sõnastust ei peeta ainuõigeks, tasuks luuletused kriitiliselt üle käia, eemaldada otstarbeta sõnad, täpsustused laadis „rasvane rasv” ning kordused, mis polnud kunstikavatsuslikud. Ehk usaldab autor luuletustesse edaspidi juba vähem sõnu kirjutada.

Mõnestki Pille Õnnepalu luuletusest saaks kärpida isikulise asesõna „mina”. Kui muuta autori kohalolek pealetükkivast aimatavaks, on lugejal lihtsam tekstiga samastuda. Just asesõnu annaks siit-sealt rookida, sest eriti vohavad „mingid” kipuvad sõnumit ähmastama ja luuleelamust lahjendama. Ähmaseks jäävad ka „õetaolisus”, „näidenditaolisus” või „lilletaolisus”. Lk 71 pole arvestanud luuletaja tõigaga, et muidu romantiline „kuuvalgusetaoline hingus” seostub 95% lugejatel paraku „relvataolise eseme” või „vorstitaolise tootega”. Sihilikult Pille Õnnepalu aga nalja ei tee. Ühes „luuletusetaolises tekstis” leiduv erand on spetsiaalselt ära märgitud (lk 79-80). Kohati kulukski vähem seletada ning rohkem lugeja mõistmisvõimele rõhuda. Kõrgeim pilotaaž võiks olla, kui Pille Õnnepalu suudaks edastada sära ilma sõnata „sära” või õndsust ilma sõnata „õndsus”. Ent praeguseski kogus leidub tõeliselt häid luuletusi, kas või lk 45:

mingid mälestused

tunnetest imelik küll aga sündmusi

ma ei mäleta

ma mäletan selgesti

kuidas süda oli justkui

valguse jõgi