Kuidas ta tuli üle põldude, pamp süles

Artikkel sarjast „Millest mõtled, kirjanik?“

ANDRA TEEDE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kutsusin isa jaanidel Simuna küla kalmistule, et ta näitaks mulle haudu ja räägiks meie suguvõsa vanu lugusid. Ma olen sellest täiesti sõltuvuses, ma võiksin päevad läbi kuulata vana Simuna elu, Teedede ja Lällide ja minu vanavanaema Velli Anselma toimetuste kohta.

Mul on selle Velli Anselmaga kohe mingi oma suhe. Tähendab, oma suhe on mul temaga nagunii, sest kui ma laps olin, siis mind lasteaeda ei pandud, vaid jäeti pikkadeks päevadeks isa vanaemale hoida. Ta praadis malmpanni peal kuldkartuleid ja näitas minu suhtes üles suurt usaldust, kui mind üksinda Õismäe majade vahele piimaonu juurde ostma saatis. Aga siis ta muidugi ka suri, 1908. aastal sündinud inimese kohta küll väga hilja ja kõrges eas, kuid minu jaoks oli see ikkagi vara. Ma nimelt olin siis teismeline ja ega õiget teismelist tema vanavanaema heietused ei huvita.

Ning siin tulebki mängu nagu hoopis teine inimene, noor Velli Anselma. Temaga tutvusin ma aastaid pärast mammaks kutsutud vanavanaema surma. Siis, kui lõpuks ise esiteks piisavalt vanaks ja muidugi ka piisavalt kunstnikuks sain, et hakata huvituma ning ka üldistatud suuremat pilti nägema.

Kindlasti aitas kaasa see, et lavakunstikoolis oli meil mingi abstraktse nimega aine, kus uurisime Anne Türnpuga soome-ugri rahvapärimust ja oma perekonnalugu. Ning hiljem, just enne lõpetamist, tegin BFMi külalisõppejõu Gábor Dettre käe all isegi katset oma perekonnalugu dokumentaalfilmiks vormida. Kool andis tehnika ja meeskonna, mis oli neist ääretult lahke, aga lõpuks ei jõudnud see mitmekümnete tundidega toores materjal ikkagi väliselt kõvakettalt kaugemale. Ma lihtsalt lõpetasin enne ülikooli ära ja omal käel mul piisavalt ressurssi ei olnud.

Polegi muidugi filmi vaja, ma võin alati Velli Anselmast kirjutada romaani või näidendi või üldse mitte kunstilise tulemuse poole pürgida ning tema lood-legendid endale hoida. Mul on neid endal ka vaja. Näiteks see, kuidas ta iga hommik kell neli ärkas, lihapirukaid küpsetas ja siis rattaga kümme kilomeetrit Kiltsi jaama esimesele Peterburi rongile vastu sõitis. Need pirukad – mis nad maksta võisid ja kui palju vaeva nendega –, aga ju ta oli abiks ikka. Seda on hea meenutada, kui endal on mõni väga raske periood, no näiteks peab väikse lapse kõrvalt korraga näidendit ja sarja kirjutama ning lained löövad pea kohal kokku. Siis ma kujutan ette, kuidas Velli Anselma oma pirukatega Kiltsi poole sõitis ja asjad vajuvad päris kiiresti paika. Miks näha vaeva? Parema elu nimel. Elu peab saama parem.

Neist pirukatest teadsin ma muidugi juba ammu ja üldse olen ma siin ja seal ikka jõudnud Simuna külast kirjutada. Kõige rohkem ilmselt oma luulekogus „Pikad mehed, pikad elud“, aga mujal ka. Seekord jäi mulle meelde hoopis üks teine stseen, mida isa Enn ja Olev Teede haual rääkis. See on väike haud, sest Enn ja Olev olid väiksed lapsed, kui nad surid.

Velli Anselmal oli neli poega, üks neist minu vanaisa. Üks jäi veel ellu ja kaks surid, mis muidugi on hirmus, aga tol ajal oligi laste suremus enne esimese eluaasta täitumist kümne protsendi ligi. Sõjaaeg, eksole.

See oli 1941. aasta alguses, kui juuniküüditamise ja suvesõjani jäi veel mitu kuud. Enn jäi neljanädalasena haigeks ja Velli Anselma saadeti koos lapsega Tartusse lastehaiglasse. Koju jäi abikaasa Kaarel koos esmasündinud poja Üloga.

Tehti seal lastehaiglas beebiga, mis tehti, aga ellu ta ei jäänud. Velli Anselma keeras surnud poja vaiba sisse ja sõitis rongiga Kiltsi jaama. Sealt oli koju tuttav tee, seesama, mida parematel aegadel hommikuti koos pirukatega sai sõtkutud. Võib-olla muidugi – ja mulle tundub see tõenäoline – tuli ta jala ja koos kalli pambuga käes otse üle põldude lõigates.

Isa jutt seal ka lõppes, et oli selline lugu, et käis Tartus, laps suri, ja sõitis rongiga koju last matma. Aga minu peas – ma olen ju alati ideaalse stseeni jahil – see film alles käima hakkas. Mõtle, tuleb Velli Anselma, pamp käes, üle põllu. Kaugelt paistab Otsa talu, kust alles paar päeva tagasi sai suure mure ja kiiruga ära sõidetud. Paistab, korstnas suits. Ja tema paistab vastu Otsa talus ootajatele ka.

Kaarel ja just viieseks saanud Ülo vaatavad võib-olla aknast, aga võib-olla on ka hoovi peale tulnud. Võib-olla Kaarlil on piip ees või teeb ta esimese Vene aja kehvades oludes kehva pläru. Otsa talus muidugi elati alati hästi, sest Kaarel oskas korraldada. Pool aastat hiljem, kui Saksa väed juba kihelkonnas kanda kinnitavad, hakkab Kaarel nende ülemaga malet mängima ja kaotama, et fritsule meeldida. Vastutasuks lubatakse tal Saksa sõjahobuste sõnnik oma põldudele vedada ning see jälle lõppeb kulakuks tegemise ja Siberi-sõiduga.

Aga ikkagi, too päev, milline kohutav päev. Kaarel muidugi ei tea veel seda, tema näeb ainult, et naine tuleb ja naisel on laps süles. Neljanädalane haige beebi külmal kevadtalvel. Ju ta läks kiirel sammul hobust saduldama ja sõitis ikka tulijatele vastu, mina usun küll seda.

Kuidas nad siis kokku said, kas lagedas või juba oma hoovis, jumal seda teab. Aga Kaarel pidi ju ikkagi lootma, et kõik läheb hästi, ja siis kergitama pambukese näo pealt vaipa ja nägema, et ikkagi ei ole. Ikkagi ei ole ja paari aasta pärast tuleb veel üks poeg ja see tuleb ka matta. Enn ja Olev Teede Simuna kalmistul, kõrvuti.

See ei olnud kõige hullem asi, mis Velli Anselma elus juhtus, hullust jagus veel lähiaastateks palju. Ta oli siis minuvanune, mina olen praegu oma kolmekümnendate alguses. Ja minuga ei ole elus mitte midagi hullu juhtunud, ma olen elanud nagu linnuke oksal. Mis on olnud minu elu kõige raskem katsumus? Ainult tühi-tähi, mõni ebameeldiv seik meesterahvastega, kes on käitunud Scarlett O’Hara standardite järgi eba­džentelmenlikult, või mõni pinevam hetk negatiivset kriitikat oma tööde kohta lugedes. Või see praegune inflatsioon, mis mu raha ära sööb, nii et see suvi pikemat reisi ei teegi ja punast kala ostame ka viimasel ajal vähem. No tõesti, ei anna võrreldagi.

Aga, on tõenäoline, et halvad ajad on minu põlvkonnal alles ees. Ega mulle ju keegi sõjasaladusi ei räägi, aga mulle tundub küll, ma loen seda Martin Heremi ja Kaja Kallase ja selle paganama massimõrvar Putini jutust välja, et ka meil tuleb aeg, kui me saame põgeneda ja kodu maha jätta. Kui me peame lähedaste seas arvet, et kes on sõitnud Siberi ja kes lääne poole ja kes on matnud mehi-lapsi. Ja kui see tõesti juhtub, see, milleks me ei ole pärast kolme pikka põlvkonda rahu üldse valmis, siis on ta mulle abiks. Velli Anselma, kuidas tema tuli üle põldude ja mööda teed ja kuidas tema jaksas ja sai, on mulle abiks. Ja abi kulub ikka meie keerulisel ajal ära.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht