Kõike muud kui „hopsti“

Kaur Riismaa uues raamatus on peale intiimsfääri vaatluse all suured teemad: tehnoloogiline progress ja tehisintellekt, inimese olemus ja aja ulatuvus, hoomamatud galaktikad vs. meelelised momendid.

BRITA MELTS

Seitsme aasta jooksul avaldatud üheksa luulekoguga on Kaur Riismaa ilmutanud mitmekülgset ja muutlikku joont nii väljenduslaadis, põhitoonis kui ka temaatikas. Ta on rakendanud ja kehtestanud esile tungivat lüürilist polüfooniat dramaatiliste biograafiate, eri rollide, ajakohaste momentide, sentimentaalsete avalduste, mälu võrsete, mitmesuguste intonatsioonide jms vaheldamise üritustes. Ka tema luule subjekt on olnud muutlik, ajas ja ruumis voolav, keerukas, olles pikkamisi kujunenud siiski ühtseks, selgeks (peamiselt luuletavaks ja armastavaks) lüüriliseks minaks.

Värskeid stiilinõksatusi, uudset vaateveeru ja ainest pakub ka „Kogemata“, mis on Riismaa kõige napim ja samal ajal visuaalselt silmatorkavaim, et mitte öelda kujunduslikult üle pakutud raamat: napilt 30 luuletust on asetatud mitut värvi nummerdamata lehekülgedele, peaaegu igas tekstis on eraldi kastikestesse paigutatuna muutlike tähesuuruste ning reapiiridel ebaloomulikult poolituvate sõnadega fraase ja värsse esile tõstetud, millega on tekitatud sihilik häire, ebamugav katkestus harjumuspärasesse lugemisviisi.

Luulekogu algab ühelt poolt põhjapaneva, teiselt poolt juba tuttava sedastusega, mis on märgiline Riismaa kogu senise loomingu taustal, eriti kui rõhutada täheldust, et tema luule üks põhimotiive on rännakud ajas, „imaginaarsed tagasi- ja edasivaated“.¹ Nimelt teatatakse avaluuletuses „Kronofüüt“: „Läbi kõigi oma raamatute olen otsinud / aja kuju.“ Neis otsinguis ruumid ja eri perioodid põimuvad ning mälupildid, samuti nendega seotud seisundid omandavad ajaülese pidevuse. Järgnevas, „Kronohüüfideks“ nimetatud tsüklis intensiivistub ajas liikumine ja mälulademete sulandumine. Lüüriline mina vaatab ühekorraga edasi ja tagasi, kujutleb midagi ulmelist, uurib-meenutab iseennast minevikus ja samal ajal positsioneerib oma olevikulise vaateveeru, takseerib inimkonna kulgu, prognoosib tulevikku jne. Esil on mitte enam niivõrd mingi subjektiivne seisund, olustik, tundeelamus, objektiivse ajaloo sündmus või selgepiiriline inimlik jutustus nagu mõnel varasemal juhul, vaid ennekõike mingisse aegruumilisse raami paigutatud induktiivne mõttekäik, aga ka mingi konkreetse probleemi või isikliku hetke suhestamine maailma ajaniidistikuga, silmitsi olek inimlikuga ajaüleselt ja kõiksuse taustal.

Eelmistest kogudest tuttava intiimsfääri luulendamise (sedapuhku küll tundeleigemalt kui nt „Soekülmas“ ja „Merimetsas“), subjektiivse ahermaa mõõdistamise („Kogemata“ mitme teksti moto pärineb T. S. Elioti „Ahermaast“) kõrval juhivad lüürilise mina mõttekäike suured teemad, nagu tehnoloogiline progress ja tehisintellekt, inimese olemus ja aja ulatuvus, hoomamatud galaktikad vs. väga vahetult tajutavad meelelised momendid, samuti maavälised olendid ning eriti jumal ja tema suhestamine tehnilise ja teaduslikuga. Niisugune kooslus on Riismaa loomingus uudne ja siiski kehtib siin taas tema luule kohta varem märgitu – et see on „väga ajakohane, [—] väljendab väga selgesti mingit tänapäeva põhiprobleemi“.² Nüüdisaegsus ei ole küll kõigis kogudes läbivalt ja reljeefselt esil olnud, kuid on viimastes luuleraamatutes eriti süvenenud.

Ei ole siis imekspandav, et Riismaa jõuab „Kogemata“ lõpus eeltoodud suurte teemade kontrastse vastuseadena hoopis vaikuse ja loodushäälte vajaku juurde – teemani, mis ühelt poolt on tunnuslik küll avarale modernismile,³ ent teiselt poolt on seda märgatud omasena just uuemale kirjandusele.⁴ Riismaagi on seda varem käsitlenud kui vahetut probleemi (nt „Igaüks oskab tänapäeval lärmata, / aga vaikus ning rahu on defkad“⁵). Tsüklisse „Mükoriisa f-duur“ kätketud kuues luuletuses, mille pealkirjad on laenatud missatsükli tekstidelt, aimub pühana just täielik vabadus tehislikest helidest – isegi oma mõtetest ja tiksuvast kellast kui häirivatest teguritest tuleb pääseda, kui minna „sambla sekka [—] kõrgete puude alla“. Pühalikus vaikuses vaibuvad kõik eelnenud rasked mõistatamised ja apokalüptilised teemad, samuti õhku visatud küsimus: „Milleks meile jumal, / kellele ei pääse ligi? / Inimeseta, absoluutne, toimiv, / kuid meile mõeldavas võtmes tahteta?“ Sest lihtsalt „jumalaga peab ikka koos naerma“ ja „õnnistatud kes tuleb jumala nimel / õnnelik kes aimab ta nime suure / suveõhtu vaikuses“. Kui „Teekond päeva lõppu“ sidus vaikuse sotsiaalse tähenduse ja surmaga,⁶ siis „Merimetsas“ teadis lüüriline mina juba veendunult, et just vaikus on jumala nimi.⁷

Ent „Kogemata“ ajakohasus ei väljendu üksnes defitsiitse vaikuse otsinguis, teksti põimitud kultuurikoodides (tsitaadid, vihjed, brändid), apokalüptilises elutunnetuses või möödapääsmatuses moodsast ja utoopilisestki tehnoloogilisest ainesest, mõlgutades samal ajal metafüüsilistel teemadel. (Muidugi ei jää tähelepanuta Riismaa südikus allutada tehnilisi võimalusi kunstilisele loomingule audioraamatute kujul: GPSi-põhine „Tarabella“ läinud aastal ja tänavuse paberraamatuga kaasnev.) Samavõrd määrav on esiteks Riismaa luulekeel: vallates ka nappe ja elliptilisi, tihendatud kujundiga värsse, on Riismaale omasemaks jäänud siiski jutustav-kirjeldav laad, mille vahendeiks on aga konkreetne, lihtne ja otsene sõnakasutus, kujundlikkuse taandamine edastatava episoodi/pildi/hetke nimel. Ja teiseks teguriks on lüürilise mina tunde- ja tajuväli, mis ammutab impulsse sageli lihtsast argisusest, ent seejärel üleneb paiguti metafüüsiliseks. Paradoksaalselt tekib nende kahe tasandi sünergiast ometi sõnalise väljenduse intensiivsus (näiteks kas või katses panna ühtviisi pingsalt ja mõjusalt kirja nii elamus puupinki kraabitud nimetähtede lugemisest kui ka mälestus roti tapmisest ning ühendada sellega veel mingi vahetu linnapilt).

Huvitav on vaadelda ka iseäralikku loomingus peegelduvat hinnangulisust Riismaa toimimisele luuletajana. Oma teises kogus on ta küll suurelt ja nipsakaltki väljendanud, et luuletus on lausa „maailma teade“.⁸ Ent sellele on järgnenud märksa tagasihoidlikumad hinnangud: lüürilise mina luule pole muud kui pelgalt ridadeks murtud, nappide riimidega lüüriline proosa, „ainult viis ju kysida et kuis läheb“ või „hulkuvad mõtted ootesaalis / ridadesse murtud päev“⁹ – niisiis midagi ebateadlikku, sihitut, otsekui kogemata sündinud. See ebalev ja kohmakas arusaam on kasvanud vastakate väljendusteni, näiteks et luuletaja „sõnad, / mõtted ja luuletused“ on midagi nii habrast ja spontaanselt kunstipärast nagu „lapse liivalossid“¹⁰ vs. selline üsnagi drastiline seisukohavõtt: „Luuletus pole kellegi saavutus, / luuletus on koer, / kes lippab meile vastu / ja seejärel sureb.“¹¹

„Kogemata“ lisab neile seisukohtadele veelgi kirevust. Selle avangust võib tabada söakust anda oma luuleteosele tähendusvarjundiks juhuslikult ja kergesti saavutatud „tõeline taipamine“: „Tõeline taipamine, / arusaamine tuleb alati / kogemata, kogemata nagu / „midagi läbi elamata“, / „juurdlemata“, ja kogemata nagu // „hopsti“.“ Kui luulekogu pealkirja võtta märgilisena just avaluuletuse kontekstis, siis see kummutab Riismaa ühe varasema veendumuse, et luuletamine on sihipärane maailmade loomine,¹² ja naaseb eespool osutatud hinnangute juurde, põlistades justkui kerglast ja juhuslikku sõnade pillamist. Niisugune juba kord on Riismaa luuleilma muutlikkus ja peenelt lihvitud paljupilksus, mille taga aimub hoopis avarat kogemustevälja ja mis veenab kõiges muus kui „hopsti“, tühjalt ja tuimalt sündinud loomingus.

Olgugi et „Kogemata“ „tõeline taipamine“ ei leia alati oma väljendust ning õhku jääb paratamatult vastuseta küsimusi, ei saaks oma loodud maailmade uudishimuliku tunnetamise, mõtestamise ja ühtlasi küsitavaks seadmisega tegeleva lüürilise mina püüdlus selguse ja arusaama poole avalduda ilma kaalutluste ja pingutusteta nii sõnade, ideede kui ka pädevate, antud juhul võimalikult neutraalsete kujundite otsinguis. Ja tervik avaldab muljet. Ajaniidistikku elamuslikult uurides on Riismaa ka ise kirjanikuna „osav pedagoog, kes oma ainese lugemisväärseks, huvitavaks teeb, aga samal ajal ka õpetab“.¹³

 

1 Hasso Krull, Tunnusteta luule. Kaur Riismaa sentimentaalsed ajarännakud. Rmt: Hasso Krull, Mõistatuse sild. Kirjutisi aastatest 2009–2016. Kaksikhammas, 2016, lk 107.

2 Samas, lk 101.

3 Indrek Ojam, Modernismi muutuv tähendus eesti kirjanduskultuuris. Rekonstrueerimiskatse. – Keel ja Kirjandus 2018, nr 7, lk 555.

4 Vt nt Elo Lindsalu, Aulilaulust huntide lauluni. – Looming 2018, nr 6, lk 886.

5 Kaur Riismaa, Merimetsa. Jumalikud Ilmutused, 2014, lk 34.

6 Kaur Riismaa, Teekond päeva lõppu. Näo Kirik, 2014, lk 36.

7 Kaur Riismaa, Merimetsa, lk 34.

8 Kaur Riismaa, Rebase matmine. Näo Kirik, 2012, lk 20.

9 Kaur Riismaa, Metamorfoosid. Jumalikud Ilmutused, 2013, lk 53, 68.

10 Kaur Riismaa, Merimetsa, lk 43.

11 Kaur Riismaa, Soekülm. Verb, 2016, lk 15.

12 Vt Kaur Riismaa, Majus ja majutult. Naeru ja yksilduse raamat. Verb, 2013, lk 48; K. Riismaa / C. Pihelgas, Kohtumised häälega. – Looming 2014, nr 2, lk 235.

13 Jürgen Rooste, Rännates inimesi pidi. [Intervjuu Kaur Riismaaga.] – Sirp 13. I 2012.