Kõik teadsid ja keegi ei teinud mitte midagi

Springora vastselt eesti keelde jõudnud skandaalse teose ühiskondlik mõju on määratult suur, kuid samaväärset kunstilist jõudu sellel ei ole.

VILJA KIISLER

Raamatuid, mis muudavad maailmas pika aja jooksul kinnistunud arusaamu, hoiakuid ja tõekspidamisi ning algatavad veel ka muutuse ilmumise riigi õigusruumis, ilmub harva. Enamasti on kirjanduse mõju ühiskonnale ja riikides kehtivatele seadustele pigem kaudne ning avaldub pikema aja jooksul, sagedamini aitab kirjandus ühiskondlikele protsessidele pigem kaasa kui algatab otseselt ise suuri muutusi. 2020. aasta detsembris Prantsusmaal ilmunud Vanessa Springora „Nõusolek“ tõstatas Prantsusmaal laiaulatusliku debati pedofiilia üle ning viis konkreetse seadusemuudatuseni: Prantsuse kohtusüsteemis ei ole nüüd enam võimalik viidata alla 15aastase isiku nõusolekule seksuaalse ärakasutamise kontekstis. Veel 2015. aastal pidas sealne kohtuvõim võimalikuks arutleda 11aastase lapse nõusoleku üle seksuaalvahekorraga ning kvalifitseeris tema vägistamise ümber seksuaalseks ahistamiseks.

Raamat jutustab Springora isikliku loo. Autor oli 14aastane, kui kuulus kirjanik Gabriel Matzneff, tollal 49, vangistas ta seksuaalsuhtesse. Nooruke Vanessa, vaimustatud veetleva ja mõjuvõimsa mehe tähelepanuavaldustest, arvas, et tegemist on armastusega, ja viskus ülepeakaela afääri, mis hävitas ta elu ja isiksuse. Kui poleks leidunud elupäästjast psühhoanalüütikut, ei oleks seda lugu kunagi kirja pandud. Kulus kolmkümmend aastat, enne kui ohver oli võimeline toimunust avalikult kõnelema. Käinud pikalt oma võika ja valusa kogemuse puuris ringiratast, kangastus lõpuks lahendus: „Jahimees tuleb meelitada tema enda püünisesse, püüda ta kinni raamatukaante vahele.“ Säärane valik ei ole midagi enesestmõistetavat. Enamik pedofiilide ohvreid ei kirjuta mitte kunagi mitte midagi. Nad ei ole selleks suutelised. Sageli kulub terve neile jäänud maapealne aeg oma elu tagasisaamisele, iseenda uuesti ülesehitamisele, mis ilma professionaalse abita harva õnnestub.

Vastuhakk ja seadused

Springora saavutus on suur ka teises aspektis. Ta läheb terve elu tunnustust ja lugupidamist nautinud kirjaniku vastu, kelle looming on jõudnud ajalukku. Kaasaegse kirjastamise instituudis säilitatakse Matzneffi käsikirju kõrvu Marcel Prousti omadega. Peale käsikirjade on Matzneff auväärsele instituudile annetanud ka 14aastase Springora kirjutatud armastuskirjad, mida ta oli varem kasutanud oma loomingus – loomulikult selleks luba küsimata. Matzneff kasutas Springorad ära kolmel viisil: oma väärastunud seksuaalsete ihade rahuldamiseks, mõjuvõimsa persoonina kaaperdas ta täielikult ohvri isiksuse ning vangistas tema moonutatud ja rüvetatud kuju kirjandusse. „Ta oli erakordne strateeg, kes mõtles kõik oma sammud läbi. Kogu tema mõistus taandus tema ihade rahuldamisele ja sellele, kuidas need loomingusse üle kanda. Need kaks jõudu juhtisid kõiki tema tegusid. Kihk ja kirjutamine.“ Springora ülesannet raskendab prantsuse transgressiivse kirjanduse traditsiooni endastmõistetavus (Prantsusmaal tõenäoliselt Kaur Kenderi ja tema „Untitled 12“ üle sel viisil kohut ei mõistetaks, nagu see käis Eestis) ning kirjanduse ja kirjaniku ühiskondlik positsioon, mida meil on ehk mõnevõrra raske ette kujutada. Meil ei ole olnud ega ole ka praegu kirjanikest staare, kellel oleks ühiskonnas Matzneffiga võrreldav positsioon.

Vanessa Springora jutustab „Nõusolekus“ oma isikliku loo.

Julien de Rosa / EPA / Scanpix

Praegu 85aastane Matzneff oli juba kirjeldatud sündmuste ajal seaduse silmis kurjategija, sest seksuaalsuhe alla 15aastasega oli Prantsusmaal kriminaliseeritud ka kolmkümmend aastat tagasi. Ta on pedofiil, kes ei varjanud oma kalduvusi, vastupidi, ta eksponeeris neid: nii ilukirjanduslikes teostes ja esseedes kui ka avalikel esinemistel, sh ülesastumistel televisioonis. Ta on kirjeldanud seksiturismireise Filipiinidele ja kujutanud grupivahekordi 10–11aastaste, aga ka kaheksa-aastaste poistega. 1974. aastal ilmunud „Alla 16aastased“, mis ülistab täiskasvanud mehe seksuaalsuhteid lastega, ei viinud teda aga mitte vanglasse, vaid tegi hoopis tõeliselt tuntuks. Politsei ajutist ja formaalset tähelepanu Matzneff hoopis nautis, sest oli kindel, et kinnipidamise korral päästab teda alati kaasas kantav Prantsusmaa presidendi kiri, milles riigipea ülistab Matzneffi vaimustavat stiili ja tohutut eruditsiooni.

Võimud vaatasid Matzneffi suhetele lastega läbi sõrmede, kriminaalasja tõi alles Springora raamatu ilmumine. Uurimine venib ja tõenäoliselt ei jõua see süüdimõistmiseni. Küll aga avanesid äkitselt kirjastajate silmad ning Matzneff ei leidnud enam väljaandjaid. Springora raamatule vastuseks kirjutatud „Vanessaviirust“ ei tahtnud enam avaldada keegi. Lõpuks ilmus see truude toetajate raha ja abiga pisikeses tiraažis ning avalikult seda ei müüda (itaalia tõlget saab internetist siiski osta). Mingit kahetsust või arusaamist oma tegude tõsidusest Matzneff ei ilmuta, tüüpilise pedofiilina peab ta end ohvriks, kes soovis lastele ainult head, juhatades neid õrnalt ja turvaliselt seksuaalsuse salamaailma ning kinkides unustamatuid elamusi. Suhtest Matzneffiga teadsid nii Springora ema kui ka pere juurest lahkunud isa, Vanessa koolikaaslased ja tuttavad. Ühesõnaga, kõik teadsid ja keegi ei teinud mitte midagi.

See pole okei

„Nõusoleku“ tõlkija Anna Linda Tomp lootis tõlketööd alustades, et Springora teose ilmumine eesti keeles aitab kaasa seksuaalse enesemääramise ea muutmise debatile, kuid valitsuse algatatud seksuaalse enesemääramise ea 16. eluaastale tõstmise eelnõu sai seaduseks juba napilt enne tõlke ilmumist. Peale pikemat aega vindunud selleteemalist debatti oli seadusemuudatusel vähemasti neli vahetumat mõjutajat. Esiteks Mikk Pärnitsa ja Marianne Ubalehe ühismeediakampaania „See pole okei“, mis tõi pedofiilia ja seksuaalse ahistamise teema jõuliselt tähelepanu alla ning pälvis 2020. aastal presidendi ja justiitsministri vägivallaennetuse preemia. Teiseks Õhtulehes ilmunud seksuaaltervise liidu kampaania #14poleokei, mis pälvis hiljuti tunnustuse Cannes’i rahvusvahelisel loovusfestivalil. Kolmandaks Peeter Helme kaasus, mis lahvatas 2019. aasta detsembris ja sai punkti 2021. aastal, kui riigikohus keeldus Helme kaitsja kaebust menetlusse võtmast ja jõustus maakohtu süüdimõistev otsus. Neljandaks Mia Belle Trisna nime all avalikkuse ette tulnud endine tippjalgpallur, kes tunnistas 2021. aastal Kanal 2 saates, et temast mitukümmend aastat vanem treener võttis temalt süütuse, kui ta oli 14, ning aheldas ta aastaid kestnud ebavõrdsesse suhtesse, mis pidi noorel jalgpalluril aitama saavutada seatud professionaalseid eesmärke. Seegi suhe oli asjaosaliste lähedastele ja nende ühises tegutsemisringkonnas teada, aga keegi ei võtnud midagi ette, sest 14aastane oli ju „nõus“. Getulio Aurelio Fredo jäi ilma küll treenerikohast ja tema suhtes algatati kriminaalasi, ent see pole kuhugi välja viinud. Vahepeal on ekstreener jõudnud ohvri vastu kohtusse minna ja seal kaotada, samuti nõuda hüvitist ta tööst ilma jätnud jalgpalliklubilt.

Mia Belle Trisna juhtumil on Sprin­gora kirjeldatuga ühiseid jooni kõige rohkem: ohver ehitas pärast aastatepikkust hävitavat suhet oma elu ja isiksuse uuesti üles ning tuli oma looga avalikkuse ette selleks, et teisi sarnase saatusega ohvreid aidata, et panna ühiskonda pedofiiliat probleemina teadvustama ja sellega tegelema. Kuigi Peeter Helme kaasus leidis avalikkuses ilmselt rohkemgi tähelepanu, sest kõik võisid meediast lugeda tema Armastusesaali-nimelises veebikeskkonnas saadetud jälke sõnumeid, on tõsiasi, et tegemist on kirjanikuga, tema puhul pigem sekundaarne. Kirjanikuna ei ole Helme teab kui tuntud ning interneti vestluspartnerile, kes osutus politseinikuks, ta end ülepea raamatute autorina ei esitlenudki. Nii et teda karistati nn tavalise pedofiilina, kelle kirjanikustaatus läks skandaali aegu korda peamiselt kirjanike liidu liikmetele. Liit keeldus alguses Helmet välja viskamast, kuid suurema väljaastumislaine ärahoidmiseks ja avalikkuse survel tegi seda lõpuks siiski.

Jutustus ilma kirjandusliku elamuseta

Sellel, miks rääkida Springora „Nõusoleku“ eesti keelde jõudmise puhul eelkõige raamatu ühiskondlikust kontekstist ja ainestiku reaalelulisest tagapõhjast, on kindel põhjus. „Nõusolekut“ peetakse kirjandusmaailma sündmuseks ja sellest räägitakse kui kirjandusteosest. Autor on kirjanik, kes kirjeldab, kuidas teine ja väga tuntud pedofiilist kirjanik tema elu hävitas ning kuidas ühiskond sellele kahe käega kaasa aitas. Tõlgitakse palju, müüb hästi, vastuvõtt erineb riigiti suuresti ning see sõltub sellest, kus parasjagu oma hoiakute, arusaamiste, avalikkuses teada olevate juhtumite tõlgenduse ja seaduslike raamidega ollakse. Niisiis, Springora raamat sobib tõepoolest hästi näiteks, kuidas kirjandus muudab maailma. Ent kõik, mis raamatu kaante vahel välja antud, ei ole tingimata veel ilukirjandus.

See on hästi ja mõjuvalt jutustatud lugu, põnev, haarav, ühe hingetõmbega loetav ja vaevalt, et see kedagi külmaks jätab. Springora joonistab lugeja tarvis süstemaatiliselt välja „nõusolekuni“ viinud eeldused, selle tausta loonud ühiskondlikud raamid ja hoiakud, pedofiili käitumismustri ja kaasinimeste reaktsioonid: kõik teadsid ja keegi ei teinud mitte midagi. Kuid kunstilisest vaatepunktist on tegemist pigem ajakirjanduslikku kaalu teksti kui ilukirjandusega. Mitte küll tingimata pikkuse, küll aga iseloomu poolest sobiks see paremini mõnda meediaväljaandesse kui raamatupoes kirjanduse riiulile. Žanriliselt võiks seda pidada näiteks avalikuks kirjaks, sündmuste pihtimuslikuks kokkuvõtteks või kõige täpsemini ehk isegi aruandeks – sellist ajakirjanduslikku žanri küll ei ole, aga teksti olemust tabab see sõna võib-olla kõige täpsemini. Jutustusest, mis on ikkagi ilukirjanduslik žanr, võib ju rääkida, aga pigem tingimisi.

Asi ei ole selles, et üldjuhul minnaksegi selliste lugudega ajakirjandusse või et kunstiteoste põhjal üldiselt kriminaaluurimisi ei algatata. Ehkki vorm on hoolikalt valitud, teos hästi läbi mõeldud, korralikult komponeeritud ja kokkuvõttes n-ö hästi tehtud, pole sellel vaatamata tugevale ja vahetule ühiskondlikule mõjule samaväärset kunstilist jõudu ega toimet. See nullstiilne, kujundivaba, analüütilise põhikoega ja ülimat objektiivsust taotlev tekst ei paku kunstilist elamust või valgustust, ei võimalda isiklikku ülendust, ei loo kunstilist kujundit, mis jääb meelde selle enda pärast. Peategelasele kaasaelamist võimaldab esitatav lugu, aga mitte esituse viis või vorm. Seda miskit, mis kunstist kunsti teeb, raamatus ei leidu.

Peamiselt tuleneb see ilmselt teksti aluspõhjaks võetud lihtsakoelisest tõekäsitusest, soovist rääkida lugu ära nii, nagu see oli, ilma belletristlike „moonutusteta“, kõnelda tõtt vastandina kirjandusele, mille loomuses on Matzneffi näitel valetamine ja teiste inimeste elude varastamine teoste loomise eesmärgil („Valetamine ongi kirjandus, mu kallis sõber! Kas te siis seda ei tea?“). Tõe ja valega on lood kirjanduses palju keerulisemad, kui nende kahe lihtne vastandamine võimaldab nähtavale tuua, kunstiline tõde on midagi palju enamat kui õigsus asjaolude ja kirjapandu vastavusena. Paljas tõerääkimine ei tee veel kedagi ilukirjanikuks, nõnda nagu autobiograafilise materjali kasutamine ei välista ega garanteeri kirjandusteose sündi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht