Kodune ja eksootiline – nagu maranta

Birutė Jonuškaitė on romaanis „Maranta“ jäädvustanud suure armastusloo taustal Poola leedulaste „väikese kodumaa“, nende mentaliteedi ja saatuse XX sajandil.

TIIU SANDRAK

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kolmapäeval, 11. mail kell 18 on Tartu linnaraamatukogus hea võimalus kohtuda leedu kirjaniku Birutė Jonuškaitėga, kelle Balti assamblee 2020. aasta kirjandusauhinna pälvinud romaan „Maranta“ (koos jätkuromaaniga „Maestro“, mida pole veel tõlgitud) ilmus Eesti Raamatu kirjastuse vahendusel mullu aasta lõpus.

Romaan „Maranta“ räägib kolme põlvkonna naiste dramaatilisest saatusest keerulistes oludes teisest ilmasõjast alates kuni tänapäevani. Romaani kesksed tegelased on vanaema Dominyka, tema tütar Saulė ja tütretütar Rasa, kelle elu on kulgenud peamiselt ühes Kirde-Poola külas, kust on pärit ka autor. Mitmetes intervjuudes on Birutė Jonuškaitė öelnud, et tegemist pole autobiograafilise looga, ent paljud tegelased on komponeeritud elus kohatud inimeste järgi. Samuti on ehtne ka leedu lugejale mõnevõrra eksootiline eluolu teispool aastakümneteks ületamatuks muudetud riigipiiri.

Romaani süžees – ühe pere kolme põlvkonna naiste saatus – pole ju tegelikult midagi uut. Samas rütmis, ent oma mitme põlvkonna lugu jutustavad Sofi Oksanen romaanis „Puhastus“, Katja Kettu „Ämmaemandas“, Nora Ikstena „Emapiimas“ ja mõnevõrra erinevalt, kuid ikka samast Viivi Luik „Seitsmendas rahukevades“. Kas pole mitte huvitav neid lugusid võrrelda?

Eelmisel aastal ühendas meid – Balti naabreid – võitlus silmaga nähtamatu viirusega, nüüd on elu võtnud hoopis traagilisema pöörde. Enne kui suundume kirjandusküsimuste juurde, pean siiski küsima: mida mõtlete teie praegusest olukorrast? Millest elab praegu Leedu kirjandus?

Leedus tuntakse, et sõjaoht hingab meile selga. Me pole veel unustanud 1991. aastal kogetud õudust, mil leedulased seisid paljakäsi Vene tankide vastu, nii nagu teevad seda praegu ukrainlased. Agressori armee rappis meid ja rapib ka neid metsikult. Praegusel ajal on Leedu rahvas ukrainlastega solidaarne ja abistab neid, kuis suudab, nii valitsuse tasemel kui ka igaüks omaette. Me mõistame suurepäraselt, et Ukraina on kahe reaalsuse vahel viimane verstapost, mille hävimisega tuleb katastroof. Seepärast püüame igal pool ja igal moel kõneleda, et praegune sõda on meie kõigi sõda, et see on Venemaa sõda kogu tsiviliseeritud maailma vastu, vaba mõtte vastu, demokraatlike väärtuste ja tõe vastu.

Leedu kirjanik Birutė Jonuškaitė: „Kirjanduskoostöö on ülimalt oluline nüüd, mil meie, Balti riigid, peame igas vallas kokku hoidma. Mida rohkem loeme üksteise raamatuid, seda paremini üksteist tunneme. Ja kui juba tunneme üksteist, on meil omavahel palju meeldivam ja kindlam suhelda.“

Linas Daukša / Prima Vista

Kirjanikud, nagu ka meie poliitikud ja kõik hea tahte inimesed, püüavad hajutada lääneeurooplaste ükskõiksust, püüavad levitada ja võimalikult laialdaselt edastada Ukraina loomeinimeste teateid, tõlkida kõikvõimalikesse keeltesse kohutava sõja tunnistajate läbielamisi, nende autentseid hääli sündmuskohalt, rääkida ukraina rahva genotsiidist pealtnägija ja tunnistaja suu kaudu. Internetis avaldatakse muidugi pidevalt meie luuletajate ja proosakirjanike loomingut sõja kohta. Leedu kirjanike liit lõi oma internetiveebis spetsiaalselt Ukrainale pühendatud platvormi „SLAVA UKRAINI“, kuhu riputame üles ukrainlaste sõjaaja loomingut, kõigile põgenikele kasulikku informatsiooni, autentseid tunnistusi. Muide, tahan rõhutada, et sõda Ukrainas kestab juba kaheksandat aastat ja sellest ajast, kui see 2014. aastal Luhanskis ja Donetskis algas, on Ukraina kirjanikud rääkinud kõikvõimalikul moel luule-, proosa-, aga ka esseevormis sõja julmusest, Vene armee kuritegudest sealkandis, ainult et kahjuks kuulsid maailmas seda hädakarjet vähesed. Loodame, et nüüd maailm näeb ja mõistab, et ukrainlased kaitsevad meie kõigi vabadust.

Te olete Kirde-Poolas sündinud ning poola rahva keskel leedulaste külas üles kasvanud. Kirjanik kujunes teist Leedus. Kui palju erines Poola ja Leedu elu, kui Vilniusse ülikooli õppima läksite? Kas sel võis olla mõju, et teist sai kirjanik? Kas leedulasena Poolas elada oli eriline, kas kohustus või privileeg?

Ma ütlen sageli, et parim asi, mis on minuga ilma mu enese tahtmiseta juhtunud, on minu sündimine siia ilma Puński kandis leedu peres ning võimalus rääkida lapsest saati kahes keeles, tundma õppida leedu ja poola kultuuri. Algkoolist peale õppisime Poola haridusprogrammi alusel Poola õpikutest, ent vastasime ja lahendasime ülesandeid leedu keeles. Tähendab, et tõlkimine oli lahutamatu igapäevane leib. Mul on selle üle väga hea meel, sest hakkasin tõlkima poola kirjandust leedu keelde ning teen seda seniajani.

Veel üks pluss oli, et üles kasvades kuulasin iga päev raadiost Ameerika Häält Washingtonist ja pidevaid isa, naabrite, sugulaste arutelusid Leedu kohta, lugusid riigi saatusest, okupantide kuritegudest, küüditamisest. Kodus oli küllalt palju välisleedu kirjandust, välismaal ilmunud leedulaste perioodikat. Kui valmistusin Vilniuse ülikooli astuma, küsis mu isa: „Leedut pole olemas, kuhu sa sõidad?“ Noore inimese maksimalism sundis vastu hakkama ja vastupidist tõestama: Leedu on olemas – ja kuidas veel on olemas! Kuis küll räägib, kuis küll laulab ja tantsib seesama Leedu raadios ja televiisoris! Leedu oli ju saladuslik maa, mida õpetajad viisid meid, õpilasi, Eglinė linnamäele või romaanis „Maranta“ kirjeldatud Gaładuśi järve kaldalt vaatama: seal ta on, ülesküntud teeriba taga, okastraadist tara taga, tolle metsa taga … Tegelikult nägi vaid lagedaid välju, ei ühtegi maja, ühtegi kodulooma ja muidugi mitte ühtegi inimest … Aga vahest seetõttu, et polnud ainsatki elumärki, tundus Leedu meile veelgi salapärasem, veelgi ligipääsmatum. Seda enam hindasime leedu keelt, Leedu ajalugu ja kogu kultuuripärandit.

Esimesel korral Vilniusse jõudes seisin oma kohvritega bussijaamas ja kuulasin lummatult posti najal kõikuvat joodikut, kes pidas monoloogi imeilusas leedu keeles … Issake, mõtlesin ma, mitte üksi Vilniuse raadio, vaid isegi joodikud räägivad nii ilusat leedu keelt! Ning ma tahtsin võimalikult kiiresti ära õppida reeglipärase õigekeele, lahti saada poolapärasustest ja meie Puński kandi dzuukide murdesõnadest, mida nüüd kasutan oma loomingus suurima mõnuga.

Kuid, mis peamine, kasvasin üles, ilma et oleksin pidanud teadma, mida tähendab nõukogude aja inimese hirm avameelselt rääkida. Vilniuses oli mul vaja õppida ennast jälgima ja oma sõnu kontrollima, pidin õppima eraldama tõelisi sõpru „sõpradest“, kes täitsid julgeoleku antud ülesannet. Sellepärast suhtlesin kogu stuudiumi ajal igaks juhuks vaid mõne inimesega, ent ka nemad ei aimanud, mida ma seljakoti põhjas teatud inimestele tassisin: seal oli mul Adolfas Šapoka „Leedu ajalugu“, mis ilmus esmakordselt 1936. aastal ja avaldati välismaal hiljem korduvalt, ning 1981. aastal Poolas põranda all kirjastatud Czesław Miłoszi „Võimu haaramine“ jms.

Nii et sünnimaa on minu loomingu oluline allikas, minu jõud. Teine põhjus, et sattusin loominguteele, on palju üksindust ja lõputu igatsus, koduigatsus. Leedus oldud viiel stuudiumiaastal olid mult võetud jõulupühad, lihavõtted ja teised perekondlikud pühad, kõik lähedased inimesed, sest koju lasti sõita vaid suvisel ja talvisel vaheajal. Leedus polnud mul eriti kedagi, kellega neid pühi tähistada, sest … mu kaasüliõpilastele polnud neid pühi vist olemas, või kui neid tähistati, siis ei kiideldud sellega. Minu kodukandis oli pühapäev otsekui sissejuhatus filosoofiasse: sel oli eriline pühalik aura, see oli teoloogiliste, eksistentsiaalsete mõtiskluste päev. Kui nägin Leedu külas pühapäeval seatappu, mõistsin, et nõukogude inimese teadvuses pole pühapäeva olemas. Muide, selgitused, et kolhoosnikud said vaid pühapäeviti oma maalappidel midagi teha, pole mind seniajani veennud: kolhoosisundi enam pole, kuid pühapäevad ei ole Leedu külla ikka tagasi jõudnud …

Leedu kirjanduses on Teist maailmasõda küll kajastatud, kuid enamasti mehe silme kaudu. Teie romaanis „Maranta“ on sõda ja sõjajärgset rasket aega nähtud ühe pere kolme põlvkonna naiste silmadega. Ühe perekonna eri põlvkondade saatusest räägivad ka näiteks Viivi Luige „Seitsmes rahukevad“, Sofi Oksaneni „Puhastus“ ja Nora Ikstena „Emapiim“. Kas olete neid romaane lugenud ja/või oma romaaniga võrrelnud?

Olen lugenud Nora Ikstena „Emapiima“ ja Sofi Oksaneni „Puhastust“. Mulle olid „Puhastuse“ teemad huvitavamad: metsavendade traagiline saatus, nende elu keeruline vooderdis ja selle üht- või teistmoodi tagajärjed, mis saadavad paljusid inimesi vaata et seniajani. Oksaneni romaani dramatismil on tugevam alus, mis on tegelikkusega rohkem kooskõlas kui „Emapiim“. Mind ei veennud Ikstena loodud ema psühholoogiline protest nõukogude võimu vastu. Minu arvates tahab teos eitada naiselikku inimloomust. Kuid mind huvitavad just vastupidised asjad: kust on pärit naise tugevus, tingimusteta armastus, pühendumine, enese laste või mõne armsa inimese nimel ohverdamine? Milline on naise loodusest lahutamatu ürgloomus ja millised selle ilmingud tänapäeva tsiviliseeritud-digiteeritud reaalsuses? Kuidas võivad välised tingimused, aeg ja koht (sõda, ühiskonna traditsioonid, riigikord, usunormid), määrata naisele olulisi otsuseid? Kas kõik see muutub põlvest põlve, või on küsimus vaid iseloomus?

Kust tuli mõte kirjutada Poolamaa leedulannadest?

Kannan iga raamatut endas mitu aastat, kuni ühel päeval leiavad seni vaid mõtetes elanud persoonid, et pean nad vabadusse laskma. Kirjutan sellest „Maranta“ teises osas, mille pealkiri on „Maestro“. Mul pole kunagi olnud planeeritud tulevase raamatu teemat. Kui teaksin, mis järgmisel leheküljel toimub, poleks mul huvitav kirjutada – kõik tuleb iseenesest. Nii lihtsalt kujunes, et tolle kandi mulle tuttavad naisterahvad koos oma valusate elukogemuste, iseloomu ja väljanägemisega liimusid nimelt niisugusteks ja mitte teistsugusteks raamatutegelasteks. Nad imasid endasse paljude mu tuttavate tädide ja onunaiste omadused. Mitte keegi ei olnud seni kirjutanud ühtegi ilukirjanduslikku teost XX sajandi Poola leedulaste elust Poola-Leedu piirialal: ei ole jäädvustatud nende mentaliteeti, nende „väikese kodumaa“ elu eripära ega seda, mis toimus seal sõja ajal ja sõjajärgsetel aastatel. Minu kodukoha leedulased ei kogenud nõukogude kolhooside „paradiisi“, vaid elasid samasuguses leedu külas (ühes kõigi traditsioonidega), nagu see oli olnud ennesõjaaegses Leedus.

„Maranta“ kajastab minu vanemate ja nende põlvkonna autentseid läbielamisi, ent pole ometi konkreetsetel sündmustel tuginev romaan. On vaid faktid, mis andsid kirjutamiseks impulsi. Nüüd alles mõistan, et „Maranta“ peategelane painas mu mälus ilmselt tollest ajast peale, kui olin viie-kuueaastane. Minu sugulane, väga ilus ja silmapaistev neiu, sõbrustas meie naabrite pojaga, kellesse olin minagi lapselikul kombel armunud. Jälgisin neid salaja, kui nad kohtusid järve kaldal või sõudsid paadiga, uudistasin, kui nad tulid mu vanematele külla, ja mõtlesin, et kui kaunis on see armastus! Olin meeldivalt üllatunud, et armastus pole üksnes raamatutes, pole nii, et vaid printsid armastavad printsesse. Ning korraga tuli seesama sugulane ühel korral meile koos endast palju vanema mehega ja kuu või paari pärast tegi koos temaga vehkat Ameerikasse. Peale reedetud noormehe südame murdus ka minu süda.

Tollest ajast peale püüdsin aru saada, sugulasi pinnida, miks ta nii valesti tegi, kuid vastust ei saanudki. Kindlasti ei teinud ta oma otsust varanduse pärast. Nii pidingi ise kogu loo välja mõtlema, et küsimus, mis pole andnud mulle rahu palju aastaid, mind enam ei jälitaks.

Eesti keeles ei ole veel romaani teist osa „Maestrot“, kus on keskmes ekstsentriline kunstnik ja kunstiakadeemia professor. Kuidas „Maranta“ professoril ja teistel kangelastel edaspidi läheb?

Mõlemat romaani kirjutades ei arvanud ma, et kõik, mis toimus XX sajandi alguses sündinud tegelastega, on aktuaalne ka tänapäeval. Kui valus ka poleks tunnistada, siis minu romaanides kirjeldatud sõjaõud ja Nõukogude armee käitumine Leedu-Poola piiriäärsetes külades ei erine millegagi Vene sõjaväelaste käitumisest Butšas või Mariupolis. Minu tegelane Maestro pidi sõjakoledusi kogema väga lähedalt. Mind huvitas, milliseks kujuneb inimene, kellelt on sõda võtnud õnneliku, küllusest ja armastusest tulvil lapsepõlve, jumaldava ema ja teised armsad inimesed. Tahtsin näidata, kuidas valus kogemus kasvatab üles suurepärase, andeka, originaalse kunstniku, kuid ühtlasi küüniku maski alla varjuva psühholoogiliselt murtud inimese, kes ihaldab nii väga armastada, ent elab alalises hirmus, et ta reedetakse, jäetakse maha. Seepärast ei suuda ta sõlmida pikaaegseid sidemeid naistega ja teeb paljudele kõrvalseisjatele tahtmatult haiget. Ma räägin oma raamatus loomeinimese suhetest perekonnaga, eluoluga, teda ümbritseva tegelikkusega, räägin looja egoismist ja suurusest. Ning analüüsin muidugi kahe andeka indiviidi, vanaisa ja lapselapse suhteid, püüan näidata, kuidas nad õpivad teineteist tundma, mõistma ja armastama.

Maranta“ ja „Maestro“ pälvisid 2020. aastal Balti assamblee kirjandusauhinna. Seda auhinda antakse välja juba 1994. aastast, kuid kahjuks ei ole võiduteosed pälvinud Eestis laiemat tähelepanu. Kuidas on lood Leedus, kas Balti assamblee auhind on mõjutanud läti või eesti kirjanduse tutvustamist? Leedu, Läti ja Eesti kirjanike liit on hakanud omavahel tihedamalt lävima just nimelt sellepärast, et meie kirjanduslik suhtlemine on harvaks jäänud. Kas peaksime huvi tundma oma naabrite, sealhulgas ka leedu kirjanduse vastu?

Oma häbiks pean tunnistama, et Leedus ollakse Balti assamblee laureaatide loominguga vähe kursis. Kahjuks tundub, et olukord on samasugune kõigil kolmel maal. Preemiad anti välja, kuid raamatuid ei ole naabermaade keelde tõlgitud. Millegipärast ei määratud selleks raha. Nii et rääkida mingist suuremast tähelepanust laureaatidele paraku ei saa. Vahest on asi ka tõlkijates, sest läti keelest ja seda enam eesti keelest tõlkijaid pole meil palju.

Eesti keelest on kõige rohkem seni tõlkinud ja tõlgib aina edasi Danutė Sirijos Giraitė: tänu temale saab leedu keeles lugeda Jaan Kaplinski esseistikat, A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ kõiki osi, samuti Jaan Krossi romaani „Paigallend“ ja paljusid teisi teoseid. Menukas on olnud noore vahendaja Agnė Bernotaitė-Jakubčionienė 2020. aastal tõlgitud Andrus Kiviräha „Mees, kes teadis ussisõnu“.

Üldiselt on alles viimasel ajal tõusnud suurem huvi läti ja eesti kirjanduse vastu. Ja selleks on palju ära teinud Leedu kirjanike liit, kes alustas koostööd Läti ja Eesti kirjanike liiduga. 2018. aastast peale hakkasid omavahel kohtuma ja leidsid lõpuks ühise keele liitude esimehed, seejärel juba ka kirjanikud, tõlkijad ning nii alustati kultuuriinstituudi Nordic Culture Point toel projekti „Baltimaade kirjanike liitude võrk“ ja hiljem kolm aastat väldanud projekti „Baltimaade kirjandusorganisatsioonide võrk“. Tänu kirjanike liitude ühistööle allkirjastasid 2020. aastal kõigi kolme riigi kultuuriministrid memorandumi, mis kohustab välja andma kõik seni tõlkimata ja kirjastamata Balti assamblee kirjandusauhinna laureaatide teosed. Pärast pikki läbirääkimisi lubati leida selleks raha. Niipalju kui ma tean, siis kõige paremini läheb selles vallas lätlastel: mullu anti välja kolme laureaadi seni avaldamata jäänud raamatud. Sel aastal on nad kirjastamiseks taas raha saanud. Meie liigume aeglasemalt, ent peagi peaks trükivalgust nägema Ene Mihkelsoni luulekogu „Torn“ Agnė Bernotaitė-Jakubčionienė tõlkes ja läti prosaisti Gundega Repše romaan „Bogene“ (tõlkija Jurgis Banevičius). Nii saabki hoo sisse ühise kujundusega Balti assamblee laureaatide uus raamatusari. Nagu näete, Eestis minu romaan „Maranta“ sellesse ei satu, sest on enne uue sarja ilmumist tõlgitud ja kenasti trükis avaldatud. Aitäh teile, tõlkija, kes te tundsite huvi romaani vastu palju varem, kui mulle preemia määrati, ja muidugi kirjastusele Eesti Raamat, kes raamatu välja andis.

Veel üks tähtis saavutus ja võimalus naabrite loominguga tutvuda on uus ingliskeelne kirjandusajakiri No More Amber – The Baltic Literary Review, mille väljaandmist koordineerib Leedu kirjanike liit ühes Eesti ja Läti kirjanike liiduga. Sel aastal peaks trükivalgust nägema ajakirja teine number.

Arvan, et meie kirjanduskoostöö on ülimalt oluline nüüd, mil meie, Balti riigid, peame igas vallas kokku hoidma. Mida rohkem loeme üksteise raamatuid, seda paremini ka üksteist tunneme. Ja kui juba tunneme üksteist, on meil omavahel palju meeldivam ja kindlam suhelda. Just sellist siirast ja südamlikku sõprust soovin kõigile Eesti lugejatele!


Birutė Jonuškaitė-Augustinienė

on Leedus menukas proosakirjanik, luuletaja ja publitsist, Balti Assamblee kirjandusauhinna pälvinud romaanide „Maranta“ ja „Maestro“ autor.

Ta on sündinud 1959. aastal Poolas, täpsemalt Kirde-Poolas Sejny (leedu Seinai) külas Podlaasia vojevoodkonnas. Sealsed külad on olnud aastasadu leedulaste põliskülad, kus on säilinud kohalik keelepruuk, kombed, uskumused ja traditsioonid.

Kirjanik on lõpetanud Puński linna leedukeelse lütseumi ja Vilniuse Riikliku Ülikooli ajakirjanduse erialal. Ta on töötanud Poolas Suwałki nädalalehes Krajobrazy (Maastikud), leedukeelses ajakirjas Aušra (Koit) ja pressiesindajana kohalikus omavalitsuses. 1985. aastal asus Jonuškaitė elama Leetu. Aastatel 1990–1994 elas ta koos perega Kanadas. Pärast Leetu naasmist läks Jonuškaitė tööle ajakirja Šeima (Perekond) ning oli 1995. kuni 2002. aastani selle peatoimetaja. Aastatel 2002–2003 asutas ja juhtis ta ajakirja Šeima ir pasaulis (Perekond ja Maailm).

Birutė Jonuškaitė alustas oma loomingu avaldamist 1986. aastal ajakirjas Pergalė (Võit, meie Loomingu analoog, praegu kannab ajakiri nime Metai ehk Aastad). Sellest ajast peale on ta avaldanud luulet, proosat, publitsistikat ja esseistikat paljudes kultuuriväljaannetes. Jonuškaitė tõlgib poola kirjandust leedu keelde. Tema enda proosat ja luulet on vahendatud inglise, saksa, prantsuse, hispaania, gruusia, poola, vene, valgevene, ukraina, horvaadi, sloveeni, läti ja nüüd ka eesti keelde. Jonuškaitė on aastast 1994 Leedu Kirjanike Liidu liige ja alates 2003. aastast seal eri ametikohtadel ka töötanud. 2018. aastal valiti ta liidu juhatuse esimeheks.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht