Kirjanduse teener

Fujii Sadakazu, Titt maksab kätte. Valitud luuletused. Tõlkinud Lauri  Kitsnik. Koma, 2010.  Jaapani kultuur, kirjandus on väljast vaadates  nagu suletud süsteem, säärane ... saarepäälne asi. Isegi kui nad laenavad teemasid, kujundeid, nimesid lääne kultuuriruumist, sulanduvad nood tos erilaadses tekstis ikkagi kuidagi jaapanipäraseks. Nii et distantsilt vaadates tundub Fujii Sadakazu arutlemine, mure jaapani luuletraditsiooni katkemise või murdumise pärast, olevat asjatu: ikkagi on ses vabavärsis, muutunud poeetikas kohal pärimus, kinniskujundid (või neid asendavad omakujundid), viitestik, klassikalised tegelased  ... 

Kuidas Fujii Sadakazu kirjutab? Tema tehnika on kollaažlik: kommenteerivad proosalõigud on segamini dialoogikatkete ja nõtke vabavärsiga,  tsitaadid ning argijutukatked vaheldumisi kõrge poeetilise pilotaažiga. Sadakazu kasutab väga palju kehalikke, ihulikke, seksuaalseid kujundeid, vahel ka erootilisel eesmärgil, vahel aga neist väga häirivaid, meelttrööpavaid pilte/seoseid kokku säädes.   

Sadakazu lugemiseks peaks jaapani kultuuri ja (lähi)ajalugu läbi ja lõhki tundma, see on intellektuaalne luule, mis eeldab lugejalt tihket kaasamõtlust (autor on ju kirjandusteadlane, aga ka ühiskondlik mõtleja), see pole miski kerglane jutuvada. Õnneks on tõlkija Lauri Kitsnik meie eest suure töö ära teinud: polegi vist hulk aega sedavõrd rohkete kommentaaridega luulekogu  lugenud (meenub Rein Raua tõlgitud Ikkyu Sojuni valimik „Hullunud pilv” – see vist ongi sümptomaatiline, et jaapani luulet peab meie lugejale selgitama, iga luulelehekülje kohta ikka vähemasti pool külge kommentaare), kusjuures need on luuletuste mõistmiseks lausa hädavajalikud. Samas pole see siiski ragisev-oigav intellektuaalne luule, siin on miskit erilist kirjanduslikku nõtkust: „Laps ütleb: „Ahh, issi, sa oled igavene realist, vanasti olid vist teistsugune? Kas sa mitte  ise ei üritanud Lan Lani ära röövida?”” Jah, tegelikult on Sadakazu tõesti realist, aga realist selles mõttes, nagu … ütleme – (:)kivisildnik! Või Saarikoski või Ginsberg: see realism ei seisne mitte seotuses tekstimaailmast väljapoole jääva „tõelusega”, mingite reaaliatega, vaid tekstis eneses: seda tüüpi kirjutajale on kirjutamine elutegevus, kandev protsess. Nõnda võtab Sadakazu meid tegelikult kaasa retkele oma pähe, mainitud saavad parasjagu käsil tööd, tekstid sünnivad kuuldud  või loetud ridadest, pähekaranud kujundid kerivad end barokse hooga valla …     

„võib-olla / ühe luuletaja / tapmiseks / polegi  vaja kulutusi teha // võib-olla / luuletajad / oma „keelemurdemaades” / seletavad mis vahe on / õhupallil / ja õhust pallil” – Sadakazu on ühtpidi mänguline, heidab naljagi, aga see nali on nukker nali, murega kirjutet, kirjanduse südamlise teenri pöördumine me poole.