Kas elu pole mitte pööraselt ilus, mis?

EVA KOFF

Millised ootused teil tekiksid, kui teie kätte satuks lasteraamat, mille oranžis raamis kaanepildil kõnnivad metsateel väike tiiger ja väike karu, karul peas silmadele vajunud kaabulotu ja õlal õngeritv, tiigril seljakoti asemel turjal punane kastrul ja nööri otsas kollase-mustatriibuline ratastega part? Läikiv kaas, kriitpaberil tekst … Taas üks harilik lasteraamat paljude omasuguste seas, mõtleksite ilmselt. Autori nimi – Janosch – oleks tõenäoliselt võõras ning pealkiri „Oo, kui kaunis on Panama“ mõjuks veidi intrigeerivalt. Seega loeksite ehk raamatu sealsamas poes läbi. Just nii sain mina tuttavaks karu, tiigri ja tiigerpardiga ning mu süda läks väga rõõmsaks, sest avastasin üle hulga aja täiesti tavalise välimusega lasteraamatu kaante vahelt kirjanduse.

Tänaseks on saksa kirjaniku ja illustraatori Janoschi (kodanikunimega Horst Eckert, sünd 1931. a Sileesias) autoriraamatuid eesti keeles Merlin Laansoo tõlkes ilmunud neli: „Oo, kui kaunis on Panama“ (1978, e.k 2010), „Kiri tiigrile“ (1980, e.k 2013), „Lähme aaret otsima“ (1979, e.k 2014) ja „Tiiger ja karu linnaliikluses“ (2004, e.k 2014). Kirjaniku esimene lasteraamat „Hobune Valeki lood“ ilmus 1960. aastal. Sealtpeale on Janoschil ilmunud üle 300 raamatu, mõned neist ka täiskasvanutele, tema lugusid on tõlgitud rohkem kui 50 keelde ja ta on oma loomingu eest pälvinud mainekaid auhindu. Tema tuntuim ja edukaim teos on toosama Panama-raamat, mille ainetel valmis tšehhi filmimehel Martin Otevřelil 2006. aastal täispikk joonisfilm.

Janoschi kui kirjaniku isikupära kujunes välja 1970. aastate Saksamaal, ajal, mil kaotas oma senise tähenduse klassikaline kasvatusmudel: lapses hakati nägema vaba isiksust, kellel on õigus valida ning oma kogemustest õppida ja kes ei pea enam automaatselt sobituma esivanemate joonistatud mustrisse. Janoschi loomingust kirjutajad on leidnud, et tema tegelaste huumorimeel, fantaasia ja sisemine vabadus harmoneerusid täiuslikult uue suhtumisega lapsesse, ja tsiteerivad Janoschi tegelast Papa Lõvi: „Kogemus on nagu õunakook, kõige parem on ise tehtud!“

Kiidusõnade asemel küsin endalt hoopis, mis teeb Janoschi raamatute lugemisest sedavõrd mõnusa ja olulise kogemuse nii lapsele kui täiskasvanule. Mis üldse on see miski, mis teeb lihtsast lasteloost kirjanduse? Heal lastekirjandusel ja headel lastekirjanikel on mitmeid ühisjooni: autor ei vaata oma lugejale ülalt alla, vaid otse silma, ta otsib üles lapse iseeneses; ta on julge ja aus, ei pelga jutustada sellest, mis elus kõige tähtsam, ega tunne end ahistatuna ea­koha­suse reeglitest; tõelise lasteraamatu lehekülgedel elavad värvikad karakterid. Elujulguse ja süvitsimineku juures püüab hea lastekirjanik leida nukraski loos pisikese särava lootusekillu.

Ka väike tiiger ja karu on julged: kui neid haarab unistus ilusamast elust, asuvad nad teele banaanilõhnalise Panama poole, kuigi ega nad väga hästi ei tea, kus see asub. Aga oma unistuse täitumise nimel on nad valmis riskima, trotsima koos vihma (vihmavari jäi neil nimelt koju ukse külge rippuma), hirmu nälga jääda (sest selgub, et kui pole jõge, pole ka kala), valele teele sattuda (rebane, kes hakkab just oma sünnipäeva puhul hane nahka pistma, näitab neile hajameelselt kätte vale suuna), puu otsast alla kukkuda (sest peab ju ronima kõrgele, kui tahad näha oma unistuste maad). Karul ja tiigril on siht silme ees, nad rändavad edasi ja ületavad koos kõik raskused. Panama-raamat ei jutusta aga lihtsalt toredast seiklusest, kus kõik laheneb raskustele vaatamata õnnelikult. See on jutustus igatsusest, mis elab iga lapse, iga inimese hinges. Igatsusest millegi veel parema, ilusama, puhtama ja tõelisema järele. See ei kao isegi siis, kui kõik on hästi. Igatsusest, mis on inimhinge pärisosa. See on lugu sellest, kuidas vahel on vaja vaadata oma elu eemalt, kõrgemalt (näiteks puu otsast!), et näha seda uue pilguga, avastada ootamatut ilu kõige igapäevasemas. See on ka lugu sõprusest, lähedusest ja hoolimisest, sellest, et me kõik oleme oma kõige lähematele nii hirmus vajalikud.

Raamatus „Kiri tiigrile“ leiutavad väike karu ja väike tiiger üksilduse peletamiseks üheskoos maaposti, lennuposti ja telefoni. Võiks öelda, et Janosch maalib selles raamatus pildi kolmekümne aasta tagusest metsainternetist. „Tiiger ja karu linnaliikluses“ paiskab sõbrad liiklusesse kogemusi omandama. Ja nad õpivad! Muuhulgas ka seda, et „liikluses võib igaüks vahel siunata, ka part“. Ja õige üle tee minemise viis jääb väikesele lugejale imehästi meelde toreda salmiga: „Et vasakule-paremale vaatama ta peab – seda karu teab, seda karu teab.“ „Lähme aaret otsima“ jutustab sellest, kuidas väike tiiger ja väike karu lähevad laia ilma suurimat õnne otsima. Nad usuvad, et nende suurim õnn on kullakast, päris tõeline aardekirst, ja asuvad teele. Kui nad kuldsete õuntega õunapuu leiavad, ütleb üks teine puu: „Te käite läbi kogu maa ja otsite kulda maa seest. Aga kust te selle leiate? Õhust. Kõik on enamasti teisiti, kui me arvame. Koguni vastupidi.“

Iga raamat koosneb sõnadest, enamasti on raamatus tegelased ja sündmused. Mure on see, et lasteraamatutele antakse liiga sageli andeks, kui need vaid lõbusate juhtumustega piirduvadki. Kõige olulisem, see saladus, mida me kunstis otsime, peitub aga tähenduses, avaruses ja värvides, mis on sõnade taga. Ja Janoschi lugudel on tähendus, on see miski, mida sõnadega välja ei öelda, mida aga lugeja ometigi mõistab. Tema tegelaste elus on toimumas midagi, millel on neile ja seega ka lugejale tähendus. Panama reiski ei ole vaid reis, see on oma unistuse järgimine, sõbra abistamine ei ole lihtsalt raskest olukorrast väljatulemine, see on läheduse otsimine (ja leidmine) teise elava olendiga ja andmise rõõm, mis teeb rikkaks nii saaja kui ka andja, ja oma vanas kodus uue ilu nägemine on iseenese sisima olemuse äratabamine ja vastuvõtmine.

Kui ma taas raamatupoe kireva leti ees seisan, eristuvad mu mõttes selgelt kaks mõistet: lasteraamatud ja lastekirjandus. Ilmub palju lasteraamatuid, mis ei ole lastekirjandus. On pedagoogilisi illustreeritud tekste, mille sihtrühm on määratud väga täpselt, kaanelt võib leida näiteks märke „3–5aastastele“. On raamatuid, mis on mittekirjandus varjatumalt: alles siis, kui oled teksti läbi lugenud, mõistad, et kirjanduse asemel on kaante vahele jõudnud pigem täiskasvanu „lastele välja mõeldud lugu“, mille impulss ei ole ilmselt olnud jagada lastega midagi puudutavat. Otseselt õpetlike tekstide puhul tekib küsimus: miks peaks selline materjal ilmuma tingimata just raamatu kujul? Miks mitte toota selle asemel hoopis hariv lastedokumentaalfilm või arvutimäng? See võiks olla omal kohal just praegusel tehnikaajastul, kus paljude laste (nagu ka koolide ja lasteaedade) käsutuses on iga päev arvuti või iPad.

Kui tegemist ei ole just lasteentsüklopeedia või muu aimeraamatuga, võiks lasteraamatutele kuluva paberi jätta eeskätt lastekirjandusele. Sellisele, mis kõnetab last, milles peituksid tähendused, mille kirjutaja ei jookseks lati alt läbi ei sisus ega stiilis, mis aitaks väikese lugeja kujutlusvõimel elada ja rikastuda ning seeläbi iga kord natuke targemaks, julgemaks ja õnnelikumaks saada. Mõelda umbes nii nagu väike karu ja väike tiiger: kas elu pole mitte pööraselt ilus, mis?