Jürgen Rooste sees on alati veel üks luuletus

Luulekogus „Sagittarius A*“ vaheldub meeleheide elujaatavate hetkedega. Elada on suurem asi, kui põleda kiirelt ja surra!

KERSTIN VESTEL

Nagu tähelepanelik lugeja teab, ei ole „Sagittarius A*“ esimene Jürgen Rooste luulekogu, mille alapealkiri on „Meeleheite laulud“. 2018. aastal ilmunud kogu „Veider aeg. Meeleheite laulud I“ kirjelduses on öeldud, et tegu on neljast raamatust koosneva sarja esimese osaga. Must auk Sagittarius A* Linnutee keskosas on meist küll 26 000 valgusaasta kaugusel, kuid Rooste meeleheitelaulude teine osa „Sagittarius A*“ on jõudnud meieni kiiremini.

Pean kohe mainima, et teise osa kujundus on tunduvalt intrigeerivam. Võib-olla mängib rolli kirjastuse vahetus, sest mm-i poeesisarja raamatud näevad kõik üsna mannetud välja. „Sagittarius A*“ kaanepilt on lihtne ja veidi ebaesteetiline, meenutades surmakuulutuste ja külmkapimagnetite kooslust, kuid püüab vähemalt pilku ja tekitab lugejas mingi tunde – vahet pole siis, millise.

„Sagittarius A*“ jaguneb kolmeks osaks ning ava-, vahe- ja lõppmänguks. Roostele omaselt on ka selle kogumiku luuletused kirjutatud (peamiselt) vabavärsis. Raamatu üks huvitavamaid luuletusi „Luuletunnid“ koosneb kahest tunnist Staliniga ja ühest Toomas Liiviga. Stalin heidab Roostele ette vabavärsis kirjutamist ja soovitab kirjutada kordki üks pärisvärsis luuletus „selle mannetu vabamõõdulise pasa asemel“ (lk 25). Luulevaidluse teemal leidub kogus teisigi iroonilisi tekste. On tore, kui luule olemuse üle pidevalt arutletakse, aga see hakkab kohati tüütama, olgu siis arvustustes, Facebooki seinal või kellegi luuletustes.

Luulekogu esimene osa kannab pealkirja „Loomu poolest loom“. Seitsmel korral korduvad luuleread: „olen loomu poolest loom / mitte inimene / mu nahk on karvane ja kare / süda tagumas on jahijooksurütmi“. Nähes, kuidas maailm läheb hulluks, tahakski vahel olla mõnest teisest liigist ja mitte muretseda kõige pärast. Olla vaba, joosta ja joosta. Vabadus aga ei tee õnnelikuks: „ma kõnelen teile: et lennata vabana – / see teeb haiget – teeb valu“ (lk 16).

Meeleheidet on luulekogus omajagu. Kõige teravam eksistentsiaalne äng avaldub „Sagittarius A*“ teises osas „Lolitalood“. Neis luuletustes on minevikupaineid, lapsepõlvetraumasid, mälestusi ja armastuse valu. Piltidel tundub kõik kuidagi ilusam kui päriselt ja kellegi profiilipildi või albumifotode põhjal ei saa teada, mida too inimene on pidanud läbi elama: „sellest need pildid ei räägi / need on ilusad pildid / sellepärast ei usu ma / instagrami ja facebooki seinu / need inimesed ei ela seda elu / nad ei söö neid toite / neil pole neid kassipoegi“ (lk 49). Kassipojad lisavad sünge luuletuse lõppu veidigi helgust. Luulekogu teise osa lugemine on emotsionaalselt kõige raskem. Rooste manab silme ette pilte lapsepõlvest: kuidas näeb laps oma vägivaldset purjus isa, mis tunne on kogeda koolikiusamist … Neist teemadest räägitakse küll üha enam, need ei ole enam tabu, kuid ei ole siiski kuskile kadunud. Me peame neist rääkima, „sest see on kogu elu: rääkida lugusid / elada neid“ (lk 11). Ehk muutuvad lood, mida elama peame, tulevikus rõõmsamaks.

Osa „Sagittarius A*“ luuletusi on kirjutatud naise vaatepunktist. Need on ühteaegu huvitavad ja samal ajal kuidagi kulunud. Näiteks kinnistab Rooste iroonilise alatooni kiuste kergelt stereotüüpset arvamust vaimse tervise hädade käes vaevlevast (nais)luuletajast, sest luuletajad pole tavalised inimesed, ainult valust saab sündida kunst: „ma ei ole küll mingi poetess või / luuletajanna / ma olen lihtne inimene / aga raisk kuidas mulle / meeldib käia laksuvas / deprekamustas“ (lk 39).

Luulekogu kolmas osa „Tantsiv jumalanna“ on kõige vaheldusrikkam. Lõpp­riimiline luule vaheldub vabavärsiga, kus on palju pause. Kohati liigagi palju pause, mis teeb lugemise keerukaks: ei ole rütmilist korrapära, mõte hüppab siia-sinna. Riimimiseks on kasutatud ka inglise keelt, muigama ajavad luuleread: „kui õitseb taevas faking / ilutulestikulill / kui kõik on hetkeks ootvel / hetkeks still / ja ärevil“ (lk 94).

„Sagittarius A*“ puhul on sümpaatsed selle ülesehitus ja teemad. Teos kõnetab ega jäta ükskõikseks. On hea, et meeleheide vaheldub elujaatavate hetkedega: „ma kõnelen teile: on elada suurem / kui põleda kiirelt ja surra“ (lk 17). Küsimusi tekitab vaid kujundus: arvan, et teose kvaliteet ei oleks langenud, kui näiteks WC-poti pildid oleksid jäänud välja. Kuid jäägu see iga lugeja enda otsustada. On lootust, et meeleheitelaulude esimesele kahele raamatule järgnevad ka kolmas ja neljas, sest nagu Rooste ise kirjutab: „minu sees on / alati veel üks / neetud luuletus / mis ei lase mul olla“ (lk 126).

Viimaks ei saa mainimata jätta hunte, kellest on saanud Rooste luuletuste üks peamisi kujundeid. Ka „Sagittarius A*“ igas osas on soed mingil kujul kohal ning raamatu lõppmängus leidub Malcolm Lowry luuletuse „Ole kannatlik sest hunt“ tõlge. Viimase lõpuridadega ongi paslik see kirjatükk kokku võtta: „Ole kannatlik, hundi pärast ole kannatlik – / Tema samm on nüüd sinu oma, sa oled vaba, olles / kaotanud“ (lk 130).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht