Ferdinand udus

Kas Kaur Riismaa romaanis „Väike Ferdinand“ on põnev just ähmasus või varjab põnevus ähmasust?

MIKAEL RAIHHELGAUZ

Mäletan, kui vaatasin esimest korda David Lynchi filmi „Sinine samet“: midagi ei saanud aru, aga oli ülimalt põnev. Hiljem tuli välja, et ega seal õieti polnudki millestki aru saada. Pole kahtlust, et tegemist on meistriteosega ja selle filmikunstiliste nüansside kohta annab pakse raamatuid kirjutada. Lihtsalt Lynch polnud filmi tehes lähtunud neist hermeetilistest ideedest, mida psühhoanalüüsi koolkonna teoreetikud sellest välja lugesid ja mida mina filmi vaadates kangesti ära tunda püüdsin. Kui uskuda Vikipeediat, ei olnud ta isegi Freudi teoseid lugenud!

Kahjuks või õnneks ei ole Kaur Riismaa romaani „Väike Ferdinand“ tõlgendamisel Vikipeediast abi. Lugeja peab ise otsustama, kas tegemist on põnevikuga, kus teadvusemängudega on lisatud pinget ja salapära, või filosoofilisema teosega, kus peaks tegelaste viirastuslikest aruteludest kätte saama hoopis tervikliku filosoofilise sõnumi. Esimest versiooni soosib romaani ülesehitus. Miljöökirjeldusi on vähe, raamat koosneb põhiliselt dialoogidest või monoloogidest, iga sidusam katkend lõppeb kõige huvitavamal momendil, jättes õhku hulgaliselt küsimusi, mis panevad uudishimust värisevate kätega lehekülgi pöörama. Teise teooria kasuks räägivad peategelaste sügavamõttelised tähelepanekud maailma asjade kohta. Kohati paistavad need muu tegevuse ja vestluste taustal nii selgesti silma, et suunavad tahes-tahtmata tõsisema refleksiooni poole.

Kaur Riismaa romaani „Väike Ferdinand“ sündmused leiavad aset Seitsmeaastase sõja eel ja selle ajal (1756–1763). Preisimaa vägesid juhtis kuningas Friedrich II.

Adolph von Menzel / Wikimedia Commons

Ka olustik paneb n-ö sügava sõnumi ootuses kõrva kikitama. Romaani tegevus toimub XVIII sajandi Saksamaal ning suur osa sellest leiab aset Kanti kodulinnas Königsbergis. Filosoofi nimi käib korduvalt tegelaste vestlustest läbi, kuid neil on üldjuhul ka omaenda sõltumatud seisukohad olemas. Näiteks edutu metafüüsik Heisenberg tudeerib Hume’i teoseid ja mõtiskleb põhjuse ja tagajärje ilmnemise üle oma sõbra poja traagilises surmas. Kaevandusnõunik Lehmann arutab pikalt Descartes’i kirjutiste üle, kritiseerib ridade vahel kiriku tagurlust, ent nendib ühtlasi, et suur osa teadusestki ei küündi usundi tasemest kõrgemale: „[S]uurem osa, mis me ise kirjutanud oleme, teadlased, see tähendab, enamik sellestki ei erine kuigivõrd tolle iidse inimese heurekast, kes vaatas äikest taevas ja järeldas, et Zeus on vihane“ (lk 71).

Seejuures jääb kogu teosest mulje, et valgustusajastu on valitud ennekõike perioodi ideelise ja poliitilise pingestatuse, mitte ajaloofetišismi tõttu. Riismaa tunneb küll konteksti tõetruu atmosfääri loomiseks piisavalt hästi, aga väldib tänuväärselt oma teadmistega eputamist (meie ajalooainelises belletristikas on see paraku üsna levinud pahe). Lobositzi lahingu kirjeldus on ainuke, kus ajalugu on vahetult esil, ent sedagi kõrvalepõiget õigustab autentse õhustiku loomise vajadus.

Üks vähestest, kes lugemuse ja filosoofialembusega silma ei paista, on romaani peategelane kaupmees Ferdinand Klein. Teose alguses iseloomustatakse teda kui konservatiivset praktilist inimest, kes peab „mõningaid veendumusi nagu lemmikloomi“ (lk 18). Sõlmituses on üsna palju juttu tema ärist ning suure raha teenimise potentsiaalist sõja ja katku ajal. See jätab Ferdinandist eksitava mulje, justkui oleks ta samasugune nagu rahaahne ja põhimõttelage ema Courage. Minu arvates ei aita niisugune esmatutvustus karakteri arengujoonele kaasa, sest sisendab lugejasse tema suhtes ebavajalikku umbusaldust. Kui Ferdinand leinab last või läheb kohusetundest oma nahaga riskides spioonimängudesse segatud sõpra Helde Weningeri päästma, tundub, et kohe-kohe tuleb päevavalgele tema pimedam pool ja mõni sigadus rikub kõik ära. Tegelikult seda ei juhtu: Ferdinand on ehk kuivavõitu, ent sellegipoolest hea inimene.

Eeldatav liikumine aususe-pahatahtlikkuse skaalal ei leia aset. Ferdinand Klein jääkski ilmselt tegelasena paigale tammuma, kui tema seikluslikul retkel ei leiaks aset kaht ilmutuslikku sündmust. Teel kindlusesse, kus Heldet nuhk Knoblochi segaste toimingute tarvis vangis hoitakse, jääb Ferdinand tormi kätte, mille järel kohtub hiiglasest härra Bergiga. Seejuures pole selge, kas hiiglane on päris, hobuse seljast kukkumise tõttu tekkinud ajuvigastuste kõrvalnäht või hoopis Ferdinandi personifitseeritud tahtejõud (kindlusse jõudnud Ferdinand tundub olevat nii suur ja tugev, et vaenulikud sõdurid lihtsalt alistuvad ta käsule Helde vabaks lasta).

Ambivalentsust on Riismaa romaanis kaunis palju. Näiteks kirjeldatakse vahepeal Ferdinandi unenägu, kus ta võtab koerana osa pulmadest muistses Ekbatanis. Kõik külalised muretsevad peigmehe pärast, sest kurivaim oli tapnud neiu eelmise abikaasa just enne abieluvoodisse heitmist. Uue peigmehega ei juhtu midagi, sest peaingel Raafael takistab deemon Asmodeust oma kiivust välja elamast. Ferdinandi unenägu ajab segadusse: nähtu ei ole kuidagi seotud süžee arenguga. Kummaline vahepala omandab tähenduse alles romaani lõpus, kui Ferdinandi Königsbergi jäetud naine Anna kaotab Asmodeusega kohtudes terve mõistuse. Peale Ferdinandi unenäo saab seletuse ka pealtnäha kohatu lugu 1945. aastal Dresdeni pommitamise üle elanud tüdrukust (kogu ülejäänud tegevus toimub ikkagi XVIII sajandil). Selgub, et tema ette müstilisel kombel ilmunud mees ei ole keegi muu kui seesama liiderlikkuse deemon …

Ehkki kolm romaani kehandile võõrast lugu seotakse kirjeldatud stseenis, jääb nende tähendus ülejäänud loo seisukohalt arusaamatuks. Riismaa Asmodeus ei ole Mefistofeles. Tal paistab küll olevat võime argise maailma asjadesse sekkuda, ent sellegipoolest väldib deemon mingisugustki aktiivset rolli. Sama kehtib ka müstiliste härra Bergi ja Rafaeli kohta. Nende kohalolust mingeid järeldusi teha on õigupoolest raske. Võimalik, et järgnev sümmeetria siiski heidab antud probleemile pisut valgust. Nimelt vestleb Ferdinand teose viimastel lehekülgedel Wölffliniga, mehega, kes püüab end kogu romaani vältel kehtestada kõike teadva halli kardinalina. Kõigile ponnistustele vaatamata kukuvad tema plaanid läbi. Ferdinand see-eest loobub enese teadja-pjedestaalile asetamisest. Ta otsustab elada suuremate ambitsioonideta hetkes: „[T]argad mehed ütlevad, et me elame ratio ajastul. Et igaüks peab minema ja veenduma oma silmaga, mismoodi asjad on [—]. See on ju üks suur rumalus [—]. Minu jaoks, enne ehk mitte, aga nüüd, need väävlisooned seal on ettekääne, et oma sõbraga pisut koos rännata“ (lk 314-315). Deemon Asmodeus tunneb jällegi kogu ajaloo kulgu. „[S]a ei tunne aega nii, nagu mina tunnen,“ ütleb ta Annale, „[Aeg on] nagu aedviljasupp, kõik sündmused, porgandid ja kaalikad ujuvad seal korraga sees …“ (lk 298).

Kui see mõte omaks võtta, saame seletuse ka romaani tegelaste pealiskaudsetele filosoofilistele monoloogidele, mida on „Väikses Ferdinandis“ üsna palju. Lihtsurelik valgustuse usku inimene peab end targaks, arvab, et teab palju maailma kohta, ja on veendunud, et võib oma poolikute aruteludega veelgi sügavamat tõde puudutada. Tegelikult on tema reaalsustaju puudulik: ta ei pane tähele nähtamatut vaimude maailma ega suuda „koostada mingit plaani isegi naeruväärselt lühikese aja peale, ütleme näiteks tuhande aasta peale …“ . Ent üsna tõenäoline on ka see, et minu tõlgendus on vaid n-ö pastakast välja imetud katse teose rohmakat ülesehitust ja läbiva idee hägusust kuidagi õigustada.

Romaani kõige huvitavam ja terviklikum mõttelõng seostub õigupoolest Annaga. Tema siseelu saab vähe tähelepanu ning lugejal ei õnnestu ta iseloomule ligi pääseda. Anna on Eestist pärit talutüdruk ja seetõttu oma mehe ees justkui igavesti võlglase seisundis. Võimalik, et just sellepärast paistab naine Ferdinandi leebusele vaatamata pidevalt allasurutud olekus viibivat: kõik tema mõtted ja tahtmised on suunatud perekonnale. Päris iseseisvat emotsiooni äratab temas üksnes naaber Aschenbachi muusika, ent muidu funktsioneerib ta tahtetu perekonna alalhoidjana. Riismaa joonib leidlikult alla Anna positsiooni põhjapaneva vastuolu: just sellest tahtetust perekonda koos hoidvast funktsioneerijast sõltub perekonna püsimajäämine või lagunemine. Ferdinandi lahkumisega on perekond puudulik ning selle täielikkuse taastamiseks palub Anna Aschenbachil mehe roll hõivata. Seejuures ei paista tal olevat muusiku vastu mingit romantilist tõmmet, tema põhjendus on üdini pragmaatiline: „Vaadake, Aschenbach, mina ei soovi teiega rikkuda abielu, küll aga perekonda, õieti täiendada oma perekonda, sest, nagu sa võib-olla oled märganud, meie perekond on hetkel puudulik. Kogu paksus Piiblis pole kohta, kus poleks koos abielu ja selle rikkumine …“ (lk 249)

Lõpphinnang Riismaa romaanile taandub selle taotluste eristamisele. Kui „Väike Ferdinand“ on kirjutatud eesmärgiga luua XXI sajandi eestikeelne suurteos, kus kõik põhjapanevad eksistentsiaalsed küsimused on uudsel moel ära seletatud, siis on ülesanne täitmata jäänud. Sellisel juhul on autor korranud Andrei Hvostovi „Lombaka Achilleuse“ viga: tugev kujutlusvõime ja värvikad süžeeliinid on langenud teksti hakituse ja tervikliku mõtte puudumise ohvriks. Romaanis „Väike Ferdinand“ on palju huvitavaid mõtteid, millest enamik jääb siiski lõpuni mõtlemata ja näib pigem ühe või teise tegelase ajukeemilise reaktsioonina väliskeskkonnale. Kui eesmärk oli kirjutada müstiline põnevik, mis viskab valgust inimese enesemääratluse ja seisukohtade vulavusele, seades samal ajal kahtluse alla meie reaalsustaju lõplikkuse ning usaldusväärsuse, siis on tegemist igati õnnestunud teosega. Ent nagu David Lynchi film jääb nauditavaks, sõltumata vaataja valmisolekust psühhoanalüütilisse teooriasse süüvida, pakub Riismaa „Väike Ferdinand“ nauditava elamuse, olenemata sellest, kuidas lugeja selle klassifitseerib.