Esiletükkimatu ja ravitsev harilik mailane

Berit Vari

Veronika Kivisilla, Veronica officinalis: kirjutatud Ärapääskülas, Valgesoos, elektrirongis ning nr. 10 ja 18 bussis. Kujundanud Piia Ruber. Verb, 2012. 87 lk. Veronika Kivisilla on nüüd ka teise jalaga luuletajate kampa astunud. Tundub, et see on juba sootuks veendunum samm, üksjagu heitlusest – olla või mitte olla poeet – on seljataha jäet, aga üks paras maitsestav törts seda siiski on. Kui „Kalli kalendri” (2011) kujundusestki õhkus tunnetust iseenesest kui mitte päris luuletajast, too voldik pudenes korduvalt mu käest maha ja laiali, trikitas lugejaga, justnagu plikalikult muiates: „Ehk ma üksnes mängin poeeti?”, siis teine kogu on juba enesekindlalt raamatu kuju saanud. Kogu koosneb viiest peatükist ja seda raamistavad Veronica officinalis’e tähendusvallas kulgevad read, milles ongi kontsentreerit Kivisilla teise luulekogu essents, küsimus kõige argise võimalikust toitvusest ja hõrkusest. Hasso Krull on kirjutanud, et kirjanik saab olla kolmel viisil. Ühte liiki on need, kes kirjutavad ütlemata suurel hulgal, nõnda et tekstikilomeetrite taha jääb varju nende tagasihoidlik elu ja (auto)biograafia on üksnes kahvatu katse tõendada, et autor on ka päriselt elanud. Teist tõugu on seesugused värvikad avalikud tegelased, kelle puhul ollakse huvitet pigem nende elu pisiseikadest. Kolmandat sorti kirjanikud on kui sümbolid, mis märgivad kindlat ajajärku, ideid ja liikumisi.1 Olen tõrges Kivisillat sesse liigitusse mahutama. Võiks ehk vaielda, et ta veel ei paigutu sinna, on ta ju üsna oma sõnatee alguses, loodetavasti. Aga kes muu see Veronica officinalis siis on kui keegi muu: ta on harilik mailane, ta ei ole suure- ega lõhnavaõieline lugematutes kodudes aknalaual ilutsev taim, ta elutseb märkamatult, ta on esiletükkimatu. Oma igapäevaseid askeldusi toimetades veedab ta hulga aega kümnendas ja kaheksateistkümnendas bussis, tal on kodus juba paras poisivolask, ta igatseb linnast ära maale või vähemalt vahepealsesse Ärasse, ta on nii mitmes mõttes nii harilik. Ja kui tema igapäevas ongi tuima hallust, ei reageeri ta sellele vihaga, vaid kerge ohke või huumoriga. Kõiges selles seisnebki tema raviomadus. Ometi küsib ta oma vaoshoituses, kas säärasel kahvatul õiel on üldse õigust taotleda kellegi tervendamist. „Kas sellel kes õitseda julgeb / vaid madalalt märkamatult / jääb kättesaamatuks / kõrgem ja taevasem tarkus?” (lk 84).

Mõneti päevikuliku vormi annab kogule luule asetamine kindlasse paika ja aega. Siiski pole read ajaliselt järjestet, vaid kombineerit eri peatükkidesse, kus need temaatiliselt seotuna sujuvad tsüklid moodustavad. Sekka on Kivisilla katset teinud ka miniatuurilaadsete jutukestega, mis kätkevad luuletaja meelisaineid: kõndimine (lonkimine, Ärapääskülla minemine), bussisõit (sõitjad ja taas kulgemine), igikestev talv ja lapsed. Laps olemine ja lapselikkus kõrvuti emarolliga ongi üks Kivisilla luule veetlevamalt avat teemasid. Laste ja kaduva aja radadel kulgeb suuresti luulekogu teine osa „Lento”. Luulemina pilk ei ole aga niivõrd ehinlikult läbi emaduse ja naine olemise kulgev,² kuivõrd kõrvalpilk nii oma sirguvale lapsele kui ka tegelikult kõigi teiste laste imetlus. Ühtlasi on see kurbus igast kadunud päevast ja igatsus osata võtta vabalt: „lubada endale puhast unustust / ja unistusi / laiska lonkimist / lihtsat lapsikust / ja kivikeste tonksimist / lugeda ajaviiteks / oravaid ja aialippe” (lk 26). Siin-seal väljendub kontrast tuhmid eikeegid versus laps kui algus ja puhtus. „buss sõidab, veab elusaid ja surnud inimesi. osal näikse olevat tõesti juba ammu enne maailmalõppu ja lõpp-peatust lõpp peal. ainult üks väike tüdruk akna all on otsekui Algus ise, tal pole teistest, pole ka maailmalõpust sooja ega külma – ta nokib rahus nina, ümiseb ja kõlgutab jalgu. võtan temast eeskuju. ja see on alguseks hea küll.” (lk 62). Ka looduse adumisel kohtab luulemina ikka ja uuesti lapse kui tõelise/süütu/ parema võrdkuju. Ainult täiskasvanu januneb kevadet, lapse hingeseisund on aastaaegadest sõltumatu. „sa usud suve / ega tea veel et / ainult talv on päris / Laps järgneb miraažile / ei taju talve / suve selja taga / näeb maasikaid / mitte moosipurke / keldri igihallis jahedas” (lk 9).

Kivisilla looduspiltide hulgas leidub iseäranis maitsvaid sõnakomplekte. „Mulle meeldib et öösel / immitseb asfaldipragudest / märja mulla lõhna / öösel ta jaksab sealt / välja pressida” (lk 37). Või siis „lumejäänused rääsuvad päikeses / tänavad toibuvad / talvelamatistest / puuriidad on sulanud sootuks / ja aina voolavamalt kõlab / veeladina keel” (lk 21). Siit õhkub tõepoolest maalase kirglikku samastumist looduselementidega. Valgesoo ja Tallinna vastandlikkust illustreerib Kivisilla nõnda: „Olen maalane / ja tulen mannerguga maalt […] süda nagu küps päevalill / linnas löön / oma vabad varbad / esimese äärekivi / vastu veriseks / nuhutan hullunult / kuid mu laiad lamedad / pärismaalasesõõrmed / ei haista ühtki / tuttavat lõhna / südamest pudiseb / bussipõrandale sihvkasid” (lk 13). Ning kellel ei hakkaks suve järele suu vett jooksma, lugedes „Pean suletud / silmaluukide taga siestat / marjadest saab / otse põõsas moos” (lk 10).

Tegin lõpetuseks säärast veidrust, et lugesin kokku, kuidas Kivisilla luuletused kuude kaupa jagunevad. Kahtlustasin, et domineerivad külmakuud. Nii minu luuleloendus ka tõendas: oktoobrist märtsini kirjutab (või sel ajal kirjutet tekste avaldab) poeet vähemalt kolm korda rohkem kui ülejäänud poolaastal. Ilmselt seepärast, et sooja saabudes on tal muud tegemist, Veronica officinalis ehk harilik mailane õitseb maist augustini. Ta kogub enesesse raviomadusi, et meid miraaži möödudes järgmistelgi külmadel kosutada, sest „ainult talv on päris”. See tassike mailaseteed on rüüpamist väärt!

1 H. Krull, Emaemade tähe all. – Looming, 2012, IX, lk 1278.
2 Pean silmas Kristiina Ehini luulekogu „Emapuhkus” (2009).