Enesevaatleja enesepiitsutused

Peeter Helme

Paranoia moodustab Kivi reisielamustest suure ja tähelepanuväärse osa.  

Krister Kivi, Eesti maja. Liiter pisaraid, 62 000 kilomeetrit, veidike verd. Eesti Ekspressi kirjastus, 2007. 232 lk.

 

Krister Kivi “Eesti maja” lugedes jääb lõpuks tunne, et oleks autor pingutanud õige natukene veel, siis oleks tegu suurepärase romaaniga. Kuid – ühtegi raamatut ei peaks lugema selle pilguga, mis ta oleks võinud olla ja mida ta kõike ei ole, vaid ikkagi tuleks vaadata, mis ta tegelikult on. Eelkõige on “Eesti maja” suurepärane reisipäevik, esindades tõepoolest “sentimentaalse reisikirjanduse” kauneid traditsioone, nagu Kalev Kesküla Areenis tabavalt on maininud (Muremehe maailmareis – Areen 8. III 2007).

Mingis mõttes on muidugi iga reis omaette romaan ja iga romaan kujutab omamoodi rännakut läbi aja ja ruumi. Vahest need kaks nähtust lausa täiendavad teineteist. Igatahes on Kivi raamatu näol tegu looga, mis annab oma mastaapsuselt silmad ette nii mõnelegi romaani nime all ilmunud kirjandusteosele. Ja küsimus pole mitte ainult “Eesti maja” lehekülgede arvus (232) ega tegevustiku haardes (32päevane ümbermaailmareis), vaid teos pakub ka tunnete pidevalt arenevat ja muutuvat skaalat.

Kord on minajutustaja rõõmus, hetk hiljem masenduses, vahepeal on ta tülpinud, siis resigneerunult rahulolev, kord on tal enesehaletsusest pisarad silmas, kord õhkub temast võitlevat tarmukust. Omaette suure tahu autori tunnetest moodustab veel dekadentlikult masohhistliku naudinguga kirjeldatav paranoia küll araablaste, marutaudi, ämblike, terroristide, küll lennujaama-, hotelli- ja tollitöötajate suhtes: “Olen juba peaaegu lennukis sees, kui üks Korean Airlinesi töötaja mind tagasi hõikab. Sekundi jooksul saan aru, mis sealt nüüd tulemas on. Ta teatab, et ma olen liiga väsinud, higine ja tige, et üldse lennukisse minna. Ta ütleb, et ma olen turvarisk. Ma pean jääma maha või kolima kaubatrümmi. Ja ikkagi ma eksin. “Te saite just upgrade’i esimesse klassi.”” (lk 146), Paranoia moodustab Kivi reisielamustest, samuti teda liikumas hoidvast jõust, suure ja tähelepanuväärse osa. Nii kirjeldab ta lk 99 detailselt, kuidas lasi end süstida “1992. aastal, kui amokki jooksev kass Viljandi kesklinnas mu pükste kallale kargas, ja 2003. aastal, kui ma avastasin hommikul voodis ärgates, et mu varvas on katki – ilmselt oli seda öösel näksanud rott. Ma lasin end süstida isegi aastal 2002, kui sattusin Tšiilis umbes kahe meetri kauguselt näost näkku koeraga, kes tundus lihtsalt äärmiselt kahtlasena.”

Kuid ümbermaailmareis pakub keerulisemaidki dilemmasid: “Mõte pimedasse jõesügavusse maetud tunnelist külvab minus ängistust ja õudu; seda eriti kombinatsioonis visiooniga neist raudteeklientidest, kes võivad olla tulnud vagunisse tükkis seljakotis tiksuva kellamehhanismiga. Kui ma poleks nii kitsi, võiksin muidugi võtta takso… aga esialgu mängib pragmaatilisus paranoia üle. Esialgu.” (lk 168).

Võib-olla on tegu emotsioonidega, mis tekivad paratamatult, kui rännata kuu aega lennukitega, ööbida kord paremates, kord halvemates hotellides, olla sunnitud iga päev suhtlema üha uute ja uute võhivõõrastega, liikuda pidevalt, tunda endal pidevat ajasurvet, saamata hetkekski välja puhata… Võib-olla tõesti.

Võib-olla on see omalaadne reisipalaviku vängem variant. Aga võib ka olla, et tegu on kirjandusliku poosiga. Igatahes on murelik-paranoilised arutelud “Eesti maja” üks kandvamaid ja kannustavamaid osi. Nad sunnivad autorile kaasa elama, hoidma talle pöialt, lootma, et ehk seekord läheb õnneks, ehk ei olnudki Tai ööst ilmunud penil marutaudi, ehk ei roninudki Austraalia mürgiämblik öösel Kristeri kinga sisse, ehk ei plahvatagi Hudsoni jõe alt läbi sõitvas metroorongis pomm… Ja ehk jõuab Krister järgmise lennuki peale. Aga see kõik on nii ebatõenäoline! Veel palju ebatõenäolisem Phileas Foggi ja Passepartout’ reisi õnnestumisest! Seda arvab ka moira rolli kandev Eesti Ekspressi peatoimetaja Tiina Kaalep, kelle sõnutsi võib Kivi reisi jooksul “haigestuda või lihtlabaselt maha surra […] “Ja see juhtub, juhtub, juhtub,” korrutab ta oma kabinetis.” (lk 8). Kuid ta annab allkirja ja rahastab Kivi reisi.

Lugeja muidugi teab juba selleks ajaks, et see reis on siiski teoks saanud – seda ütleb Krister Kivi raamatu sissejuhatuses. Kuid põnevus siiski ei kahane. Loodetavasti ka nende lugejate jaoks mitte, kes lugesid Krister Kivi reisikirju Eesti Ekspressist, kus need enne raamatuks köitmist ilmusid. Kõike ju autor ei jutusta. Jah, ta räägib oma söömisharjumustest, hotellidest, unenägudest, tervisehädadest.

Kuid siiski on “Eesti majal” olemas üks tunnus, mistõttu pole see lihtsalt reisilugude kogumik, vaid iseloomustab seda eelkõige ilukirjandusliku teosena – nimelt annab Krister Kivi sulg meile aimu mingist suuremast, kirjeldatava taha jäävast maailmast. Selle maailma keskmes on autor ise, kuid seal on veel palju muud tai prostituutidest väliseesti vanakesteni, hotellide minibaaridest lõunamaiste öödeni, reisipalavikust reisitüdimuseni, teravapilgulistest tähelepanekutest tuima letargiani. Lühidalt: Krister Kivi oskab luua kirjandusteost selle sõna saksakeelses (dichten) tähenduses. Ta oskab tihendada oma tähelepanekud ja elamused paarisajale leheküljele ning panna lugeja kaasa elama.

Mida enamat ühelt kirjandusteoselt tahta? Moodsal ajal ilmselt skandaali ning ka selle on ta juba saanud. Et teos on aga pälvinud tähelepanu peamiselt kui väliseestlastesse halvasti või mõistmatusega suhtuv pamflett, on tegelikult üsna teise-, vahest isegi kolmandajärguline. Võibolla aitab see müügiedule kaasa, kuid “Eesti maja” sisu osas sellekohane arutelu märkimisväärseteks lisandusteks suuteline pole. Sest olgem ausad – raamatu pealkiri on petlik; Krister Kivi reisi eesmärk ei ole mitte eesti majade külastamine (see on pelk vahend), vaid õnnetu armastuse eest põgenemine (lk 5).

Eelkõige on tegu ikkagi armastuse, täpsemalt õnnetu armastuse käivitatud looga. Isegi kui Kivi seda “Eesti majas” kuigi tihti ei maini, oskab ta raamatu pöördelistel hetkedel oma reisi ajendi ning teda piinavate tunnete juurde tagasi tulla. Justkui meeldetuletuseks, et lugeja ei hakkaks autori kannatustesse suhtuma liigse kergemeelsusega.

Inimene, kes armastab – eriti kui tegu on õnnetu armastusega –, on pime, samuti tundlik. Ta ei oska oma tundeid valitseda. Krister Kivi tõesti mitmel puhul ei oska, mitmel puhul ta ka tunnistab oma võimetust olla inimeste suhtes sama mõistev kui viimased on seda tema suhtes. Ja mitmel puhul on tõepoolest tegu barjääridega, mille on seadnud kõikvõimsa aegruumi vääramatud seadused…

Seega pole midagi imestada, et Kivi vaatleb oma väliseestlastest vestluskaaslasi paremal juhul vaid “putukateadlase erapooletu huviga” (Kalev Kesküla). Pealegi – kui tihti tuleb elus ette hetki, mil me ei pea oma kaaskodanikke isegi mitte putukateks. Selles mõttes on Kivi sümpaatselt avameelne ega tee ka kellelegi kurjalt liiga, selleks selgitab autor oma motiive, tundeid ja tujusid liigagi pedantse täpsusega. Jätkuks sellist tahet enesevaatluseks meile teistelegi!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht