Armastuse võimalikkusest – nii nagu raamatutes

Jaanus Adamson

„Nemad kahes” on hellitlevalt esile tõstetud kohad, kus keel ise kõneleb, kus tulevad huulile, paberile sõnad, mis on kaunid ja kulunud (üks ei välista teist). Anti Saar, Nemad kaks. Eesti Keele Sihtasutus, 2008. 144 lk.

Alustuseks hakkan kinni ühest kohast „Päevalehes” (www.epl.ee/kultuur/424558) ilmunud intervjuus: Anti Saar ei vaidlusta seal küll otseselt intervjueerija esitatud väidet, et tema raamatud on „romantilisest armastusest”, kuid vastab siiski kuidagi (tahtmatult, tahtlikult?) mitmemõtteliselt: „Kui need raamatud räägivad armastusest, siis nad teevad seda sellepärast, et kirjutasin neid armastusega”. Millisest armastusest – kelle, mille vastu – on jutt?! Ei tähenda ju armastusega kirjutamine veel vältimatult armastuslugusid (love story) inimsuhete tähenduses. Raamatud, mis on kirjutatud armastusega, võivad rääkida ju ka armastusest kirjutamise vastu, autori armastusest oma teksti – ja kui ta lisaks nartsissistlikkusele on ka piisavalt romantiline, siis ka Kirjanduse, Sõna – vastu.

„Ma armastan kirjutada ja armastan armastada,” loeme samast intervjuust. Ja ikkagi, jälle – mida ta siis armastab armastada? Kui ta armastab armastada kirjutamist, siis on kirjutamine tema jaoks armastusväärne ja kirjutamise armastamise armastamine kahekordselt armastusväärne. Igasuguse armastamise puhul ei saa aga välistada armastustunde ülenemist tollele teisele, refleksiivsele, tasandile, mida Milan Kundera on kirjeldanud kitši-tunnete puhul („Kitš paneb tihedasti teineteise kannul veerema kaks heldimuspisarat”). Armastuse kui kitši mehhanism oleks siis järgmine: ma armastan kirjutada (esimene heldimuspisar) ja ma armastan seda armastamist, seda armastaja olemist, seda armastusväärset pilti iseendast kui kirjutamise armastajast (teine heldimuspisar).

Jah, oma vaimusilmas ma peaaegu nägin noid pisarajälgi Saare raamatu lehekülgedel.

Armastava, õigemini siis topelt armastava kirjutajana üritab autor istuda kahel ratsul ja üritab meid, lugejaid, panna nagu eesleid kahe heinakuhja vahele. Ühelt poolt väärtustab ta teatava tunde tekkimist või tekitamist kirjanduses: „Ja sõnad ei ole ilukirjanduses kõige tähtsamad, see tunne, mis sa saad hea armastusromaani lugemisest, on olulisem. Nimetamatu tunne”. Teiselt poolt aga tahab ta sealsamas intervjuus, et tema metakirjanduslikud taotlused „kaitseks hoopis lugejaid”: „Selle asja laiem mõte peaks olema see, et igasugune keeleline manipulatsioon on väljamõeldis. /—/ Kes loeb minu raamatuid, võiks hakata natuke kergemalt võtma igasugu mõtteid, mida üritatakse talle pähe määrida. Ta ei pea alluma, kõik on tinglik, kokkuleppeline”.

Ei oska muidugi öelda, kuivõrd Saar oma väidete vastakust ise teadvustab, kuid kokkuvõttes tuleks järeldada järgmist: autor tahaks meis tekitada tundeid, sest need on tähtsamad, olulisemad kui sõnad, ja samas tahaks ta, et me pidevalt teadvustaksime nende tunnete keelelisi, manipulatiivseid eeldusi (tundke ja ärge tundke, nähke sõnu ja sulgege silmapilk oma silmad). Meil jääb üle vaid too „perversne lõhestumine” – kõikumine tundeliigutuse ja sõnade vahel –, mida Roland Barthes on kirjeldanud: „ma tean, et need on paljalt sõnad, aga siiski… (ma olen liigutatud, otsekui sõnad kuulutaksid tegelikkust)”.

Olen siin liikunud metatasandil – kommentaaride tasandil –, kuid ma ei oleks seda teinud, kui eelöeldu ei oleks tõepoolest kajastunud ka Saare tekstis endas, pealegi on objekt-teksti ja metateksti suhe nagu Vestmanni ja Piibelehe suhe (kord üks peal ja teine all, siis vastupidi): kirjutaja kommenteerib, küsitleb või põhjendab oma teksti ja tekst ise kommenteerib, küsitleb või põhjendab kirjutaja kommentaare.

Kas ei küsi näiteks tekst ise autorilt (ja tekst põhimõtteliselt küsitlebki autorit, nagu autor oma raamatu esitlusel olevat väitnud): „Mille sa valid või valimata jätad? Valid sa tunded või valid sa sõnad? Kui sa armastad armastada (tundeid) ja armastad kirjutada (sõnu), siis kuidas sa need ühendad?” Sest armastamine ja armastusest kirjutamine (või selle väljendamine) välistavad Saare tekstis – täpsemalt, selle diegeetilisel tasandil – teineteise.

Kõikumine tunnete ja sõnade vahel on tematiseeritud juba tekstis endas, juba tegelaskujude tasandil. Autor räägib intervjuus, et „on kaks meestegelast ja need mõlemad on minu laiendid, derivaadid. /—/ On üks ja teine, mitte üks või teine, see on väga tähtis”. Üks neist meestegelastest – edukas yuppie Andreas – ei suuda väljendada armastust oma tüdruku Mirei vastu, tal puuduvad õiged, õiglased armusõnad („Andreas aga selliseid sõnu ei tea. Selline sõna oleks laul või luuletus. /—/ Vahel tahaks ta Mirei ülistamiseks poeedi palgale võtta, nagu kuningas õukonnalauliku”). Tegevusse sekkubki noor muretu poeet – Juhan – ja külvab tüdruku sõnadega üle („Peaaegu iga ta keha osa, iga laiku ja kühmu, kurdu ja õnarust katavad sõnad. Senikogematu tunne – ta on riietatud sõnadesse”). Juhan siiski hülgab Mirei, just enne suguühet – miks? Ta tahab päästa enda kui poeedi, kui sõnade valitseja.

Või nagu hüljatud Mirei, kellel lõpuks ei jää muud üle kui oma Andrease juurde naasta, selle sõnastab: „Ta kardab muutuda meeletuks ja kaotada distantsi, muutuda võimetuks oma sõnu kontrollida. Ja see on luuletaja surm”.

(Aga mis siis, kui luuletajale on sõnad paremad kui seks, kui need ongi seks – kas ei meenuta Juhan, kui ta pärast armusõnade valangut, pärast tüdruku „riietamist sõnadesse” jõuetult hotellivoodil istudes sigaretti kimub, üht kurba looma, kes on juba andnud ja saanud kõik – Post coitum omni animal triste est.)

Tegu on niisiis, nagu armastuslugudes ikka, armastuskolmnurgaga, ühe tüdruku tagajärjetu (tundelise, sõnadest kantud) kõrvalehüppega – üks mees lööb ta teiselt peaaegu üle, lööb ta üle tänu sõnadele (sõnad teevad tundeid), kuid kohe ka hülgab ta sõnade tõttu, sõnade nimel (tunded teevad sõnatuks).

Autor on end ise paigutanud küll mõlemasse meestegelasse, nii ühte kui ka teise, kuid pannud tüdruku pendeldama nende kahe vahele: ei saa olla nii üht kui ka teist, ei saa olla korraga Andreast ja Juhanit, ei saa olla korraga tundeid ja (õigeid) sõnu nende väljendamiseks (ja kas meile lugejatena pole lõppkokkuvõttes jäetud samuti edasi-tagasi solgutatav tüdruku roll: teil olgu nii tunded kui ka tajumus sõnade manipulatiivsusest, nagu on väljendunud autor intervjuus).

Siit siis ka küsimused armastuse võimalikkuse, armastuse sõnastamise võimalikkuse kohta – kõik see puudutab ka autorit ennast, kuivõrd metatasandil on kirjutaja probleemid samad, mis tegelastel teksti tasandil – ja nõnda küsides ei hõlju Saare tekst tühjuses nagu Irvik Kassi naeratus…

Roland Barthes’i sõnul – aga kes meist siis seda ise poleks kogenud – räägib armunu oma tunnetest alati kas liiga palju või liiga vähe, alati mööda, mitte kunagi täpselt, parajalt (nagu Barthes enda puhul on tunnistanud: kas napp haiku millegi tohutu väljendamiseks või banaalsuste vohamine). Armutunded on kaootilised, hajali ja seepärast on ka armunu jutt (discours amoureux) midagi muud kui korrastatud jutustus, mis saab olla vaid vastutulek avalikule maitsele ja arvamusele („armastuslugu /—/ on armastaja tribuut maailmale, et sellega sobituda,” väidab Barthes).

Ausalt öeldes kulutab ka Saar kirjutajana liiga palju, liiga armastavalt sõnu selleks, et selgitada oma armastusloo mittevastamist loo tingimustele, seda kommenteerida jne („Järgnev lugu /—/ algab eikusagilt. Kuigi ma pead ei julge anda, ta tõenäoliselt sinnasamasse ka lõpeb. /—/ Lugu algab tühja koha pealt. Ma ei taha sellega mitte kui midagi öelda” jne) –  ja nagu sellest veel vähe oleks, püüab ta armastuslooga vägisi kokku siduda üht teist lugu, Andrease pikka unenägu bussisõidu ajal („Kuidas sulatada, kuidas keevitada, kuidas haakida?”).

Armastusega on siis lühidalt öeldes nagu traumaga: selle loo jutustamine sellest eeldab selle ületamist (või ongi katse seda ületada), selle edasilükkamist või sellest loobumist (Juhani juhtum Saare jutustuses). „Kõik lood pannakse kirja distantsilt, teises ajas, teises ruumis,” on Saarel kirjas. – „Ainult Teine suudab kirjutada minu armastusloo,” on kirjutanud Barthes. Ja see Barthes’i „Teine” ei ole mitte teine isik, kiretu kõrvalseisja ja konstateerija, kelleks võib moonduda ka armastaja ise, kui ta enam ei armasta; see „Teine” on Keel ise kui anonüümne masinavärk, intersubjektiivne mehhanism koos oma ”figuuride reservuaariga”, mis käivitub siis, kui…

Lugedes ei jää muidugi märkamata, kuidas Saar täheldab, tõstab hellitlevalt esile neid kohti, kus keel ise kõneleb, kus tulevad huulile, paberile sõnad, mis on kaunid ja kulunud (üks ei välista teist): „Ma kirjutan armastusest. Kirjutan nii nagu raamatutes. Ma kirjutan: Käsi leiab käe”.

„Kõik on üks lugu – minu lugu. Ent siiski, mis mõttes minu,” küsib autorikuvand. Tõepoolest, mis mõttes sinu?

Kokkuvõtva hinnangu andmiseks kasutan suuvoodrina Virginia Woolfi: „Oleviku harjutusvihikud saavad tuleviku meistriteoste aluseks”.