Vormitud inimesed

Gary Markle: „Minu uurimuse mõte on seada kahtluse alla autorsus ja seega inimkesksus ning liikuda esteetika suunas, kus esiplaanil on koostöö, sümbioos ja koevolutsioon.“

URMAS LÜÜS

Kanada päritolu moekunstnik Gary Markle on juba mitu aastat Eestis toimetanud. Moemaailmas ei huvita teda glamuursed catwalk’id või lõputute kollektsioonide turulepaiskamine. Moodi eelistab ta kogeda laiendatud vormis, nii et rambivalguses pole ainult inimene. Masstootmise asemel keskendub ta käelisele praktikale. Hopi galeriis oli 9. IV – 4. IV vaadata tema isikunäitus „Sõlmside“, kus massiivseid „kleite“ kandsid hoopis Ikea lambivarjud.

Alustame algusest, tutvume. Kes sa oled?

Nii unistaja kui ka tegija. Olen sündinud Kanada Briti Columbia ranniku lähedal kõrvalisel Vaikse ookeani saarel Waglisla (Bella Bella) linnas, mis on põlise Heiltsuki hõimu esivanemate kodu. Seal möödusid ka mu esimesed eluaastad. Minu päritolu on Euroopa/Kanada asustajate poolel, seega jäin (mõnevõrra) eemale tolle aja domineerivast Kanada kultuurist. Hiljem, sest pidin minema lasteaeda, kolis mu pere Torontosse. See linn oli kultuuriliselt sama mitmekesine kui iga teine 1960. aastate lõpu metropol. Nagu paljud teavad, on seal ka suur väliseestlaste kogukond. Kohtasin lapsi, kelle vanemad olid pääsenud Nõukogude okupatsiooni survest ja sain lummatud nende vastupidamislugudest ning kaunilt illustreeritud eestikeelsetest juturaamatutest. Mulle avaldas muljet, et lisaks tavalisele koolile käisid nad ka eesti koolis!

Loomingulise identiteedi arenedes oli mul õnn käia Ontario provintsi Londoni visuaalse kunsti õppega rikastatud keskkoolis, kus õppisin tekstiili, keraamikat, joonistamist ja graafikat. 1980ndatel sain New Yorgis oma esimese kraadi moe erialal. Seejärel, 1990ndate alguses, kolisin Kanada idarannikule, et omandada diplom käsitöö erialal Nova Scotia kunsti- ja disainikolledžis (NSCAD), kus minust sai lõpuks ka käsitöö õppetooli (tekstiilid/mood) dotsent. NSCADis tutvusin ka oma elukaaslasega, kes on eestlane.

Võimalik, et kujutav kunst vs. rakenduskunst vs. unikaaldisain on üks lõputa vaidlus nagu surelik võitlus, mida võib pidada, aga ei eales võita. Sageli tundub, et selliste vastuseta küsimuste võlu peitubki arutelus. Vastuse klaarudes kaotaks küsimus päevakajalisuse. Asjad loksuksid paika, soga selituks, läbipaistvus tühistaks salapära. Nüüdisaegne taidepraktika on mitmetes kõrgkoolides hõlvamas kunstist ja disainist eraldiseisvat positsiooni. Uurid Aalto ülikooli doktorandina käsitöö toimevõimekust, küsid, kas meie vormime käsitööd või vormib käsitöö hoopis meid. Kui kirjeldada välja, kus viibid, siis kuidas taide­praktika ilmneb?

1990ndate keskel, oma magistriõpingute ajal, tegin ühe paroodilise video „Kes räägib käsitöö eest“ ja magistritöö näituse jaoks performance’i „The Craft/Art de-bat“ (mäng sõnaga „debatt“). Olen selle draakoniga maadelnud juba pikka aega nagu nurjatu probleemiga, mida ei anna üheselt lahendada. Nii nagu ka välja tõid, pean selle arutelu uurimist mõttekaks. Praegu hõlmab aga see arutelu juba rohkemat kui tavapärast kunsti/disaini/käsitöö küsimust – see tähendab muudki kui inimesi, nende maailmu ja tulevikke. Olen õnnelik, et elan ajal, kui mõtlemine, mis oli ilmselge mu lapsepõlves ja oli ümbritsetud kultuurist, kus ei nähtud lääne eraldusjooni nii selgelt, on nüüd kogu maailmas tõsiselt arutluse all.

Nagu märkisid, on minu peamine uurimisküsimus, kas meie loome käsitööd või loob käsitöö meid. Sinu sõnastuses „vormib“ – tõepoolest, need vormumised on eristamatud, kui mõista neid biosemiootilisest vaatenurgast kui keskkonnas toimuvaid. Võtan omaks identiteedi „kunstnik+disainer+käsitöö-line=tegija“. Praktikast lähtuva uurimistöö puhul huvitab mind kõige rohkem käsitöö kui intellekti (CI) ja/või teadvuse vormi kehtestamine. See tugineb ideele materjali agentsusest, kuid asetab inimese ja mateeria keskmest väljapoole, luues teadlikkuse, et inimestele tuleb andestada tee, kus oleme, sest soov muuta looduse mateeriat on inimlik. Nüüd on aga küsimus selles, mida me teeme, teades, et see tee on lõpusirgel? Leian, et nende küsimuste mõtestamiseks toimib huumor – seni, kuni see tasakaalustab düstoopilisi ja utoopilisi tulevikunägemusi.

Hiljuti jäi silma, et käisite residentuuri raames suitsusaunas. Kunstihuviline võiks ehk arglikult küsida, mismoodi on maksumaksja raha eest saunaskäimine seotud taide­praktikaga. Akadeemilises kontekstis on ikka küsitud, milline teadmine on uurimusega sündinud. Anna Hintsi dokumentaal „Savvusanna sõsarad“ lööb maailmas laineid, krooniti „Sundance’i“ filmifestivalil. Suitsusaun pole kunagi maailmas nii aktuaalne olnud kui praegu. Kas õige saunaskäimine on meistrioskus?

Ma ei ole Anna Hintsi auhinnatud filmi veel näinud. Kuid tasub mainida, et nagu ka tema auhind näitab, on Eesti väikese rahvaarvuga riigina maailmas väga suure mõjuga. Mitme riigi maksumaksjana mõtlen sageli selle üle, kuidas delegeeritakse vahendeid loovuse toetamiseks ja edendamiseks. Sellele küsimusele on väga keeruline vastata praegusel majandusmurrangu ajal, mille on põhjustanud riiklikult toetatud terroristlik agressioon, nagu näeme Venemaa sissetungi puhul Ukrainasse. Ma ei oska vaielda selle üle, kuidas peaks sellistel aegadel raha eraldama, küll aga võin pakkuda järgmise ülevaate. Kui tegemist on kultuuriidentiteedi loomisega populaarsetes valdkondades, näiteks spordiga, siis peetakse seda sageli ilmselgelt riiklikku rahastamist väärivaks. Paljud inimesed näevad spordiga seotut hädavajalikuna „rahvusliku identiteedi“ ülesehitamiseks. Ometi kannab rahvuslikku identiteeti just seesugune tegevus nagu suitsusaunas käimine, mida on tunnustatud UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja kandmisega, suuresti tänu selliste inimeste pingutustele nagu Eda Veer­oja Mooska talust. Siin peitub kultuuri tarvis tähtis mõte. Tegemist ei ole tippspordiga võrreldava nähtavusega: ei ole medaleid, dopinguskandaale ega maailmalavasid, kus esineda. Saunaskäimine on palju peenem ettevõtmine ning seotud sügavamalt kuuluvuse ja identiteediga. Minu arvates oli see residentuur, mille arendas välja Ann Mirjam Vaikla koos Magic Carpetsi residentuuri- ja Tartu 2024. aasta kultuuripealinna programmiga, üks tunnustuse otsimise viis, et kaitsta nähtust, mis on kadumisohus. Mind kui välismaalast paluti osalema, sest olen hakanud hindama sauna­kultuuri käsitööpraktika olulise osana. See on seotud keha kui performatiivse kohaga, kogukonnaga, kuhu kuulutakse, füüsilise tervise ja heaoluga (vähendab vererõhku ja insuldiriski, mis tähendab suurt kokkuhoidu maksumaksjatele) ning ausalt öeldes ka heaolu vaimse mõõtmega – kasu, mida tunnustatakse Eestis, Soomes, Islandil ja Kanadas üha enam, vaatamata suurtele geograafilistele ja keelelistele erinevustele. Selline residentuur on väga tähendusrikas inimeste ja laiaulatusliku praktika ühendamiseks. Arvan, et kui Eestis liigutakse selliste küsimuste nagu „mida tähendab olla eestlane XXI sajandil?“ esitamise suunas, aitavad iidsed tavad ankurdada eelseisvaid suuri muutusi.

Tähelepanu, mille suitsusaunakultuur on praegu pälvinud, viitab nihkele, et „mittemateriaalsete oskuste ja pärandi“ väärtustamist tajutakse hädavajalikuna loovate tõekspidamiste jõu ja autokraatiavastasuse püsimajäämiseks – inimkultuuri valdkonnad, kus Eesti ka silma paistab. Oskustöö rolli ei saa suitsusaunakogemuses alahinnata: see on käsitöö ja uskumuste kujundamise vorm ja võib-olla ellujäämise mõttes ka üks tähtsamaid asju.

Eks mu küsimus suitsusaunakultuuri ja avaliku sfääri huvide ristumisest oli meelega provotseeriv, et juhatada vestlus teadmiste ja taidurlikkuse teemale. Sageli tuleb meil kontseptuaalsete meistritena vastata, mis otstarve on tarbetul tarbekunstil, mille olemus näib seisnevat selle valmimise protsessis. Käsitöölise panuse tulemuseks on ikka olnud soojad kindad, hingav palkmaja, sepisriiv uksel, vettpidav joogiklaas jms. Sageli puudub kunstiväljal toimetavate nüüdistaidurite loomingus klassikalises mõttes produkt. Ka Hopi näitusel tundsin, et su hiiglaslikud punutud kookonid ei ole pelgalt sisustuselemendid. Kui olin sepatudeng, häiris mind tühi dekoratiivsus. Tegin aktsiooni, kus läksin kaks kätt taskus metsa, ehitasin kätte juhtunud materjalidest sepikoja ja tagusin-ihusin toimiva kiini. Asjade tegemise oskus tundus asjadest endist tähtsam.

Mulle sobib sinu kirjeldatud performance, käsitööoskuse realiseerimine, viisina vaidlustada tühine dekoratiivsus, ja tahaksin samuti osata kiini sepistada. Ka mulle on protsessid käsitöös põhiline asi. Objekt või toode on parimal juhul teisejärguline. Kuigi mulle meeldivad kaunilt kujundatud ja valmistatud esemed, ei ole see minu kunsti eesmärk. Minu eesmärk on koostöö materjaliga, lasta end käsitööprotsessist juhtida. Näituseprojektiga „Sõlmside“ sai mulle väga selgeks mu sõrmede laienemine tööriistadeks, sellest sai minu tööprotsessi fookus. Teoste valmistamise lõpul olid mu käed verised ja sõrmed paistes, kuid ebamugavusele vaatamata tundsin suurt rahulolu. Loodud koostööobjektid viitavad humoorikale, näiliselt kasutule funktsioonile: laiendatud moe perspektiivist püüdsin nendega väljendada tehisintellekti tulevikku ja realiseerida rõivastumissoove, mis on inimestele tundmatud. Selles spekulatsioonis olen kõigest tööriist, et luua moodi uutele olemise vormidele. Iga objekti mütsina kasutasin Ikea lambivarje, mis toimisid ka näituse peamise valgusallikana. See omapärane aspekt nende objektide puhul viitab neile kui toodetele ja on osaliselt inspireeritud Ulvi Haagenseni pööraselt loomingulistest kodumõõdus lampidest. Seega, kuigi väldin disaini tootmist, naudin segaduse eetost, kus tarbimisjärgse kodanikuna elan.

Oleme mõlemad kunstiakadeemia õppejõud ja puutunud kokku akadeemilise ignorantsusega, kus sõnastatavat teadmist peetakse füüsilisest enamaks. Ükski inimene ei suuda teisele piisavalt hästi selgitada, kuidas jalgrattaga sõita, et too otsekohe sadulasse hüppaks ja väntama hakkaks. Rattasõiduoskuse informatsiooni hulk on lihtsalt liiga suur, et seda sõnastatuna edastada. Sedasi jääbki sõnadele vaid tegelikkust peegeldav roll. Sellistele sõnastamatutele teadmistele, mida võib nimetada ka treenitud intuitsiooniks, on rajatud enamik materjalikesksest praktikast. Moekunstnik võib luua süvakõhutundelt „Jevgeni Oneginiga“ võrdväärselt maailma intellektuaalselt panustavat publiku elutunnetust vormivat loomingut. Kuidas oled oma tegemiste olemasolu eest seisnud akadeemilises struktuuris?

Sellel areenil saan ma jõudu põlisrahvaste ja traditsiooniliste teadmiste valdajatelt ning feministlikelt ja kväärmõtlejatelt, nendelt, kes on lääneliku mõtlemise hegemooniale vastu ja seavad selle otseselt kahtluse alla. Olen teadlik, et tegija, õpetaja ja teadlasena kinnistan selles süsteemis ka hierarhilise, binaarse ja lineaarse mõtlemise katastroofi. Kehastan paljuski seda duaalsust, sest kuigi tean, et vaikivad teadmised on minu loomingus ja õpetamispraktikas palju tähtsamad kui akadeemilised, vajan siiski akadeemilist heakskiitu.

Püüan oma praktikas, uurimistöös ja elukutse raames uskumuste alused kahtluse alla seada, et saavutada süsteemis tagasihoidlik muutus. Oleme peaaegu veerandi võrra XXI sajandis ja loomeinimestena otsime uusi viise näha ja seletada maailma nii, nagu me seda praegu tajume. Mis puutub minu võimesse taluda akadeemilist survet, siis tsiteerin siinkohal laiendatud moe vaatevinklist lähtudes hispaania ja ameerika filosoofi George Santayanat, kes ütles, et „mood on midagi barbaarset, sest toodab põhjuseta uuendusi ja kasuta jäljendamist“. Laiendatud mõtlemine võimaldab mul liikuda moe ja akadeemilise maailma absurdse konkreetsuse vahel. Mood jõuab ühel või teisel viisil tuumani, mida tähendab olla inimene. Kui oleme vabad küsimusi esitama, suudame taluda peaaegu iga režiimi.

Inimeseuurijad pole tänini päris veendunud, kas tööriistu hakati kasutama seetõttu, et pöial võimaldas neist haarata, või arenes pöial välja selleks, et tööriistast paremini haarata. Usun, et enamik teab, kuidas inimene käsitööd teeb, kuid märksa intrigeerivamalt kõlab su pealis­ülesande teine pool – käsitöö loob inimese.

Sellega on nagu küsimusega, kumb oli enne, kas kana või muna, ja see näitab, kui haprad inimestena oleme. Tahame, et asjad oleksid must-valged, kuigi see ei ole võimalik. Teadus ei suuda tõenäoliselt kunagi kindlaks teha, kumb oli esimene. Ilmselt on see nagunii ka ebaoluline. Praegu võiks inimestele olla tähtsam küsimus, kumb on viimane. Antropotseenis elava olendina võin küsida ja küsingi, kuidas aegadeülene asjade tegemise protsess on mind mõjutanud, kujundanud ja mu „teinud“. Küsin seda peamiselt oma kätega tehes. Seega soovin öelda oma uurimisküsimusega, milline on mäng kana-muna või must-valge binaarse mõtlemise vahel, et inimene ei ole tegemise tungi läte, vähemalt mitte täielikult. Kuna eksistentsi mateeria on organiseerunud olemisse, kanname meie, inimesed, endaga ajaloo niite, mis paljastavad piisaval lahtiharutamisel ja laialitõmbamisel evolutsiooni keerulised seosed. Näiteks mingil ajal muutusid organismi välised koed tundlikuks valguse suhtes, seda nii rõhu kui ka lainepikkuse mõttes. Aegamisi kujunesid tundlikkusest välja infokogumisele spetsialiseerunud alad. Silm hakkas kujunema koos teiste kudedega ja organiseerus üha spetsiifilisemaiks struktuurideks, näiteks nägemisnärviks. Siinkohal võib ehk kokku leppida, et valgus oli esimene. Biosemiootikal ja küberneetikal on praktikast lähtuvale uurimistööle palju pakkuda, sest nende abil saab selgitada võimalikke teid mõistmaks, et keskkond on evolutsiooni algupära ja tuleviku mõistmisel võtmetähtsusega. Seda enam, kui üha kiirendame olemise faase ja ennetame nende liikide tulevikku, kellel areneda aitame – olendite, keda vaevu tunneme ja kes meid tõenäoliselt üldse ei tunnista. Nagu eespool mainisin, näen käsitööd kui intellekti (CI) ja püüan luua paralleeli seda tüüpi teadlikkuse ja tehisintellekti (AI) vahel. Usun, et mõistes meie rolli holistilise päritolu osana ja seda nii tuttava meediumi nagu käsitöö kaudu, saab vähendada ärevust ja suunata strateegilisemalt tuleviku tegemisi. Minu uurimuse keskne mõte on seada kahtluse alla autorsus ja seega inimkesksus ning liikuda esteetika suunas, kus esiplaanil on koostöö, sümbioos ja koevolutsioon.