Ühe ja lõpmatuse vahel

Holger Looduse „18 kevadist hetke“ on lihtsa, kuid geniaalse idee ja perfektse teostusega näitus, millest osasaamine nõuab aega ja vaimset pingutust.

JUHAN SOOMETS

Holger Looduse näitus „18 kevadist hetke“ Kai keskuses kuni 30. IV.

22. IV kell 16 vestleb näitusel Holger Loodusega Elnara Taidre.

Teekond Noblessneri galeriidesse on tugevalt eelhäälestatud: konkurentsitult uhkeim mikrorajoon, mille iseloomulikke eksterjööre kasutavad taustapildina luksusbrändid, profiilipildina ka edevam rahvas, juhul kui Bali, Dubai ja Tenerife vaated on ammendunud. Veel mõned aastad tagasi kandsid kevadise päikese käes küütlevad paekivipinnad ja killustikuväljad värske meretuulega segunedes seal 1980ndate alguse Lasnamäe tulevikulinnaosa hõngu. Siis aga paigaldati väljakule Krusensterni bareljeef, laoti maha mosaiiksed tänavaplaadid, valgustati see punaste kraana tüüpi tänavalaternatega, ehitati valmis esimesed kortermajad ja avati restoranid koos Kai kunstikeskusega. Endise tööstusrajooni sadama-ala valgus rahvast nii täis, et tuli paigaldada sildid, et oma söögi-joogiga sinna asja pole. Praeguseks on see seltskond, kes oma võikude ja jookidega sinna tuli ning hommikul lagastatud platsi maha jättis, ilmselt uutele jahimaadele läinud. Need, kes jäid, neid ei koti okastraataed, mis eraldab Noblessneri piirkonda meie kaitseväe kinnisest tsoonist, kuuma suvepäeva lehkav sinivetikasupp vastu Kaid ega ka need hinged, kes just siinsamas, kas pehme jala või masenduse tõttu on oma elu vetevalda jätnud. Lainetav meri ja peaaegu lõpmatu perspektiiv, mis kulgeb maakera kumeruse taha. Sadam kui hüvastijättude, lahkumissuudluste paik, kus pisarad saavad soolase mereveega üheks.

Maksujõuline publik ja turvaline kunst. Tegelikult on Staapli, üks Noblessneri kolmest galeriist, siit juba lahkunud, kuid vanalinnas, uue nime all ja uues asukohas, veel avamata. Põhjuseks ostujõulise, hetkeemotsiooni toel kunsti ostvate klientide (turistide) vähene arvukus vanalinnaga võrreldes. Staapli oli maast laeni kirevat kunsti täis: astu sisse, vali meelepärane seinatükk, maksa ja tee minekut. Kunstimüügile ja vahendusele on keskendunud ka Temnikova ja Kasela galerii, küll mitte ainult juhukülastajatele, vaid suuremas mastaabis rahvusvahelistel kunstimessidel ja -turgudel. Kai kunstikeskusel aga, vaatamata kaubanduskeskuse mõõtu ja tüüpi ekspositsioonipinnale, pole põhitegevuseks müük, vaid hea kunsti eksponeerimine, filminäitamine ja üritused kogu perele. Nii nagu oma võileiva või katkiste ketsidega Noblessnerisse patseerima ei tule, tundub, et ka Kais eksponeeritavale kunstile on peale pandud ranged nõuded: tööd peavad olema efektsed, kvaliteetsed, esteetilised, mitte liiga ühiskonnakriitilised, ikka tunnustatud kunstnikelt meilt ja mujalt. Seega näeb näitus siin välja nagu turvaline poekülastus vahelduvate vitriinide, vaheseinte, tuunitud valgustusega. Pileti hinna järgi, mis on kümme või kunstniku töötõendiga kaheksa eurot, on filtreeritud külastajate kontingent maksujõuline ja eeldab turvalist kunstilist elamust, tihti argipäevahallusest tüdinud nädalavahetuse turismipaketina, kus on valikus restoranikülastus, lennusadam, Patarei merekindlus või ka mõni Kai üritus. Kõik aga muutub: kui äsja toimus Kais burleskiteemaline üritus, võib eeldada, et kaugel pole ka aeg, kui seal astub üles näiteks Metropoli galerii tsirkus.

teamLabi meelelahutus vs. Looduse meditatiivsus. Holger Looduse näitus on esimene, kus on kasutatud ära kogu Kai ruumipotentsiaal: kõrvuti asuvate projektoritega videosein on pikem kui galerii pikim sein, sujuva kaarega võtab see enda alla pikema, aga ka mõned lühemad külgseinad. Kujutis projektsioonidel on identne – võimas, mitme astanguga maaliline kosk eestvaates. Vahe on edastuskiiruses: esimesel projektsioonil toimub kõik normaalkiirusel, nagu looduses, edasi aga järjest aeglasemas tempos, kuni peaaegu stoppkaadrini välja. Muutub ka heli, aeglustudes sünkroonis visuaaliga. Boonusena eraldatud ruum, kus on eksponeeritud ühe veetilga lugu, justkui kõrglahutus­võimega projektorist jalga lasknud üksik piksel, kellel on oma lugu rääkida. Vormi­liselt võib seda võrrelda Kumu suures saalis avatud teamLabi näitusega „Hõljuvad õied igavikumeres“. Kui Looduse näitusel on 18+1 projektorit, siis Kumus umbes sada. Näitustel on isegi samasugune motiiv: Kumu II korruse saali suurimas osas totaalne lainetus, teistes ruumides ekraanisäästja laadis elavat tuld meenutav matemaatiline graafika ja looduse ringkäiku matkiv interaktiivne ruum, mis idee poolest peaks vaataja liigutustele reageerides imiteerima floora tärkamist-õitsemist-kadu.

Holger Looduse kujutis on identne – võimas, mitme astanguga maaliline kosk eestvaates. Vahe on edastuskiiruses: esimesel projektsioonil toimub kõik normaalkiirusel, nagu looduses, edasi aga järjest aeglasemas tempos, kuni peaaegu stoppkaadrini välja.

 Anu Vahtra

Ometi on erinevusi rohkem, kui esmapilgul sarnasusi leiab. teamLabi „Õied“ on kergelt seeditav lääge kunstilaadne toode, mille taga on kunstnikest, programmeerijatest, inseneridest, CG–animaatoritest, matemaatikutest ja arhitektidest koosnev rühmitus, kuhu kuulujad nimetavad ennast ultratehnoloogideks. Seega on autorsus nii suure tiimi puhul puhttehniline kompromiss. Holger Looduse näitusel on looja, idee ja autoripositsioon. Kujutan ette Kai kunstikeskuse kunstilise komisjoni nägusid, kui Loodus neile oma näitusemõtet tutvustas. Eks ikka stoilise rahu ja sugestiivse tooniga: „Saalis on 18 projektorit, mis näitavad sama pilti – koske, ainult erineva kiirusega“. Tervitan Kai keskuse tiimi, kes hakkas küllap õhku ahmima, kuid läks seejärel pärast rahunemist Looduse ideega kaasa. Nad said parima näituse, mis seni Kais on olnud.

Erinevalt teamLabi väljapanekust, kus vaataja kallatakse üle atraktiivse meelelahutusliku visuaaliga, nõuab Looduse kunst tundlikumat-teadlikumat külastajat. Just sellepärast leidub ka neid, kes Kaist pärast mõnda seal viibitud põgusat hetke selg ees välja lähevad, saamata aru, mis või kus näitus on. Nõudlikum näitusegurmaan näeb Kumus vaid ekraanitäidet: mõttetut tapeeti, sügavama sisuta virvarri, tühja visuaalset palagani. Millega siis Looduse näitus lummab? Nii tutvustavas tekstis kui ka seni ilmunud arvustustes on kasutatud tihti sõna „meditatiivne“. Laialivalguv mõiste, aga suures plaanis on silmas peetud, et näituse kogemiseks on vaja rahulikku meelt, aega. Just ajaga sel näitusel tegeldaksegi – aja venitamisega peaaegu selle seiskumiseni välja. Ühest galerii otsast teise kõndides muutub aja kulg. Kuidas mõjub see pärast Kaist lahkumist külastaja sisekellale, on individuaalne, aga kindlasti toimub midagi kogemuslikku.

Meditatiivne rännak. Kui korralik näitus vajab kas avamisel, sulgemisel, kusagil vahepeal või ka pidevat performance’i on sel näitusel astutud samm kaugemale: 8. aprillil tehti näitusel etenduskunstnik Anumai Raska juhtimisel meditatiivne rännak. Tõenäoliselt saab iga näitusekülastaja ka ise oma sisekella kalibreerimise/lolliksajamisega hakkama, põnev on seda aga juhendatult teha. Performatiivsele juhendajale Raskale oli näitus väga haarav – mitte üleliia bänger, aga kui lubada teosel mõjuda, imeb see endasse hetkelisuse ja ka perspektiiviga. Rännak toetus lihtsatele printsiipidele: koreograaf, kelle teema oli kehalisus, juhtis osalejad 20 minuti jooksul ekraanide ees järjest aeglasema tempo suunas. Kuigi ei saa tajuda õigesti või valesti, vajasid mõnedki juhiseid pinges keha lõdvestamiseks: kes hoidis käsi rinnal risti, kes ei vabastanud hingamist. Lihtsate õpetussõnade toel jõuab igaüks kehalise kogemuseni. Oluline on seisund, mis tekib siin ja praegu, kui mõtted välja lülitada, et keskenduda sellele, mis on ja kus viibitakse. Kuigi kehalisuse tajumine võib tunduda näitusesaalis kauge mõistena, tekkis see meditatiivsel rännakul osalejatel iseenesest – tähelepanu fookustamine, keskendatus. Kui jõuti kõige aeglasemalt voolava koseni ehk nihestati aeg miinimumini, siis läbiti teekond tagasi kiirendusse. Pärast eksperimente ja harjutusi lasti igal osalejal jääda ekraani juurde, mis oli tema sisekellaga kõige paremini sünkroonis, ning rahvas jagunes võrdselt kogu ekspositsiooni ulatuses.

Kuidas loob kehaga töötav kunstnik võimalused näituse kehaliseks tajumiseks? Anumai Raska ehitas struktuuri, mis lähtus kohapeal tekkivatest impulssidest, ta ei mõelnud küsimusi ette, sest need võivad mõjuda banaalselt, nagu näiteks „kas sa üldse tunned midagi?“. Mõnele võib anda näiteks sisendi: mida oma kehas tunned? Kas tahad jooksma hakata või tunned oma varbaid? See sõltub momendist. Niisama vastuste väljatsurkimine ei anna midagi. Juhendaja oli võimalikult napisõnaline: rääkis ja sekkus ainult siis, kui oli hädavajalik. Ta paigutas ennast momenti, kus videopildi kosk ei jäänud koseks, vaid muutus milleks muuks või oli ühel hetkel üks ja teisel hetkel teine, kaotas oma vormi ning sellest sai abstraktne digitaalse värvi voolamine.

Kas sellise näitusetuuri oleks saanud läbi viia ka Kullajõe kose juures? Seal ei oleks olnud ajanihet – kõik oleks olnud ühes tempos. Kuigi tantsu ja kunsti kokkupuutepunktis on saalikoreograafia ehk kindlad või soovituslikud trajektoorid, poosid, liikumiskiirus ja teised kehalis-ruumilised nähtused – vana värk, kasutatakse seda näitusetuurina veel vähe, arenguruumi on. Performatiivne sisend, kuidas või mille kaudu midagi vaadelda ja kogeda, on midagi enamat kui informatiivne tuur, mis taandub näituse elustatud saatetekstiks.

Teadmatuse lõhe. Holger Looduse tarvis toimib näitus tähelepanu teravdajana, monotoonne video visuaalse puhastusena. Väljapaneku konteksti saavad külastajad kergesti kätte, kuid küsimused jäävad. Kuidas olulisele lähemale jõuda? Mida üldse peale hakata? Rohujuuretasandil on see näitus autorile tekitanud rohkem küsimusi, kui andnud vastuseid. Teose loomisel tuli Loodusel paigutada ennast salapära/esoteerika ja praktilise sotsiaalsfääri vahele. Et päris nõid või hingehoidja ta ka olla ei taha, nii tuleb tal balansseerida kahe äärmuse vahel. Videomeedium annab kunstniku arvates vaatajale ennast kergemini ja kiiremini kätte, sellega on palju lihtsam suhestuda kui maali uurida. Kai väljapanekus on kõikvõimalikud väljad pakitud ühte pilti, vaataja roll on spiraal lahti harutada. Kogemus võib olla teraapiline, kunstnik aga peab selle taga üksi endaga hakkama saama. Kuigi installatsioon kujunes vaata et ise, loomulikul viisil välja.

Aja fenomeni uurivate tööde tegemiseks on Holger Loodusel isiklik põhjus. Lapsena oli ta hajameelne ja jälgis maailma, suutmata detailidele keskenduda. Jälgides, vahtides tegelik maailm hajus ja asendus abstraktse kujutluspildiga, mis tundus hirmutav ja tundmatu. Aja jooksul on kunstnik õppinud seda laadi olukordi hindama ja hirmust tundmatuse ees üle saama. Talle tundub, et seda on tähtis ka kunstis tabada – meelde tuletada, et kõik nähtused ei allu loogilisele mõtlemisele. Tuleviku tundmatuse kartus on üldteada poliitiliste spekulatsioonide allikas. Ühiskonnas kipuvad teadmatuse lõhed täituma hirmu ja sallimatusega. Kuid teadmatust tulevikust (pigem tundmatust) võib ka armastada, siis armastab teadmatus ka meid. Vähemalt võiks seda loota. Holger Loodus on installatsioonis „18 kevadist hetke“ püüdnud kaevuda ka lõhede teemasse. Mis toimub siis, kui midagi ei toimu? Kas ka siis on kliimakriis ja ka sõda? See ei tähenda, et Loodusel oleks ükskõik, mis toimub. Pigem võib siit otsida ühte võimalikku vastust küsimusele, kuidas mõelda tulevikust kapitalismijärgses maailmas – millestki tärkavast, millel pole veel nime (ja võib-olla ei saagi olema).

Holger Looduse „18 kevadist hetke“ on lihtsa, kuid geniaalse idee ja perfektse teostusega näitus, millest osasaamine nõuab aega ja vaimset pingutust. Või pigem lõdvestust. Väljapanekus manipuleeritakse ajatajuga ja pakutakse analüüsiks lõpmatu hulk tõlgendusi, millest ükski pole täpne. See on justkui orientaalne pühakiri, olgu siis paksu raamatu või mõnetähelise mantrana. Linnart Mälli budistlike artiklite kogu (1998) kannab pealkirja „Nulli ja lõpmatuse kohal“, Holger Looduse näituse võib võtta kokku ka fraasiga „Ühe ja lõpmatuse vahel“. Eraldi ruumis eksponeeritud veetilgavideo on nii number null, eraldiseisev üksus. See on samm edasi budistlikust alusmõtlemisest, kus null jääb nulliks ja ei millekski muuks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht