Saage tuttavaks: Elisabeth ja Karl von Hoerschelmann

Mai Levin

Elisabeth von Rosendorff-Hoerschelmann. Autoportree. Akvarell. Repro

 

Näitus ?Tuntud ja tundmatud Elisabeth von Rosendorff-Hoerschelmann ja

Karl von Hoerschelmann? Adamson-Ericu muuseumis kuni 10. X.

 

Paljusid nähtusi ja nimesid on kunstiajaloos peetud marginaalseteks pahatihti sellepärast, et uurimine pole nendeni veel jõudnud, et uurimiseks vajalikku materjali pole talletatud või pole see kättesaadav, et on ideoloogilisi põhjusi nende kõrvalelükkamiseks. Tundub, et Hoerschelmannide puhul on kehtinud kõik need tegurid. Virumaal, Maidlas puhteesti peres sündinud Elisabeth Rosendorff naasis kodumaale pärast Stieglitzi kunstikooli lõpetamist Petrogradis 1920. a. 1922. a jõudis Türgist läbi Ida- ja Kesk-Euroopa Eestisse Sevastoopolis saksa perekonnas sündinud, Esimesest maailmasõjast ja kodusõjast ohvitserina osa võtnud Karl von Hoerschelmann. Tallinnas, põllumajandusministeeriumis joonestajate­na töötavad noored abiellusid 1926. a, Elisabeth von Rosendorff-Hoerschelmann hakkas Eestis näitustel esinema 1923. a, Karl von Hoerschelmann 1925. aastal, mõlemad peamiselt EKKKÜ ja KKSKV näitustel. Nende tööd olid väljas eesti kunsti välisnäitustel Helsingis 1929. a ja Saksa linnades 1929-30. a.

Rahvuslikku vahetegemist Eesti kunstielus 1930. aastate keskpaigani eriti tunda polnud: eesti kunstikeskkond ?neelas alla? mitmedki muulased. Vene kultuuritaustaga Hoerschelmannide paari võttis omaks eeskätt baltisaksa ringkond, kes lävis üpris tihedalt kohalike vene kunstnikega, sageli emigrantidega, sest baltisaksa-vene kultuurisidemetel olid pikaajalised traditsioonid. Osa vene kunstnikke ja kirjanikke lahkus Eestist kas 1939. või 1944. aastal (Anatoli Kaigorodov, Aleksander Kulkov, Juri Ivask). Eestlased pidasid baltisaksa kunsti 1920. ? 30. aastatel umbes sama marginaalseks kui kohalikku vene kunsti; see vaatekoht süvenes sõjajärgsel ajal, mil unustati pikaks ajaks ka paljud eesti kunstnikud.

Baltlased võtsid 1939. ? 40. a Eestist lahkudes oma kunstivara kaasa ? niipalju, kui seda lasti võtta. Nii ka Hoerschelmannid. Praegusel näitusel on Eesti Kunstimuuseumi kogust Karl von Hoerschelmannilt üks akvarellkompositsioon ja kaks karikatuuri, Elisabeth von Rosendorff-Hoerschelmannilt üks maalitud portselantaldrik. Viimane on küll ilma signatuurita, nähtavasti on tegu näituseeksponaadi-kordusega (omandati 1923. a Tallinnas toimunud kaubandus-tööstusnäituselt koos teiste vene nn agitportselani näidetega). Kõik muu on kunstnike laste Konstantin Hoerschelmanni ja Anna Röder-Hoerschelmanni omand. Konstantin oli lahkesti nõus valikut vanemate pärandist Tallinnas näitama.

 

Elisabeth von Hoerschelmann ? agitportselani maalija

Näituse läbirääkimisi alustades oli muuseum esmalt huvitatud just Elisabeth von Rosendorff-Hoerschelmannist, kes ühena agitportselani loojatest on saanud rahvusvaheliselt tuntuks. Aastail 1916 ? 20 õppis ta Stieglitzi kunstikoolis, viimastel aastatel portselanimaali Sergei T?ehhonini juhendamisel, kes oli ühtlasi I portselanivabriku (endise Keiserliku Portselanimanufaktuuri) kunstiline juht. Ta andis oma andekamatele õpilastele, sealhulgas Elisabeth Rosendorfile, tellimusi, seejuures mitte ainult nõukogulike embleemide ja deviisidega taldrikuile, vaid ka tavalistele portselannõudele. Neil näeb ka ?anripildikesi külaelust, lopsakat lilledekoori jmt. Üldiselt avaldub neis eelkõige hilise ?Mir iskusstva? (1910 ? 24) mõju, mis integreeris erinevaid uuenduslikke, kuid mitte abstraktseid suundi.

Portselanmaaliga on E. von Hoerschelmann tegelenud ka pärast sõda Eestis, kuid oma lõbuks ja koduseks tarbeks. Näitustele esitas ta siin joonistusi ja akvarelle, peamiselt portreid. Varasematel, 1920. aastate alguse joonistustel on ekspressionismi hõngu (?Tädi portree?, ?Vanaema surivoodil?), akvarellportreed on stiilselt uusasjalikud, vormikäsitluselt kergelt geometriseeriva joonega. Nende puhul on kirjutatud ?kubistlikust stilisatsioonist?. 1920. aastate teisel poolel puutusid uusasjalikkus ja art déco sageli kokku, nii et ühe töö puhul kehtivad mõlemad terminid: seda ka E. von Hoerschelmanni moekamate naiseportreede puhul. Üldiselt on perekonna valduses eelkõige autoportreed ja pereliikmete portreed, mis võluvad nii vormi- kui ka tundepuhtusega. Ent kollektsioonis on ka Eesti kultuuritegelaste portreid: näiteks portreejoonistus poeet Juri Ivaskist.

 

Stiilikindel Karl von Hoerschelmann

Karl von Hoerschelmanni on baltisaksa kriitika pidanud eriti andekaks ning seda ta ka oli. Kuigi ta oli autodidakt, ei ole ta eneseväljenduses kusagil abitu. Iseasi, et tal oli palju erinevaid ideid, kuid ta lahendab nad ikka stiilikindlalt. Vjat?eslav Semerikov pidas stiilikindlust Karl von Hoerschelmanni kunsti üheks märkimisväärseks jooneks ? jooneks, mis paneb mõtlema stiiliküsimustele laiemalt. K. von Hoerschelmann oli omapärane ja ergas vaim, kes oli avatud moodsale stiilile ? art déco?le, mida kriitika nimetas tollal ?dekoratiivseks kubismiks?. Tema joonistuste sari Fritz Langi menuka tummfilmi ?Metropolis? (1926) teemal ? Brigitte Helmi voolujoonelise peaga helendavate kõrghoonete taustal ? on meil ainulaadne reageering publikut tollal tohutult lummanud kinokunstile. Sisuliselt võib seda pidada  art déco musternäiteks.

EKMile kuuluv töö ?Apokalüptilised ratsanikud? (u 1928, eksponeeritud ?Kompositsiooni? nime all Helsingis ja Saksamaal) järgib täpselt ratsanike kirjeldust Ilmutusraamatus; ühtlasi on need nagu Düreri rüütli terribilità?d. Muide, alates 1926. aastast tegi fantastilisi värvilisi illustratsioone ?Apokalüpsisele? Viktor Aleksejev; põhiliselt valmisid need 1935. aastaks. Neis töödes nii nagu Wiiralti ?Põrguski? kajastuvad mõtted kaasaegsest ühiskonnast ja tulevikunägemused.

Igapäevaelus ja suhtlemises mäletatakse Karl von Hoerschelmanni omamoodi rüütellikku hoiakut: rüütli kuju ei esine arvatavasti juhuslikult mitmeid kordi tema joonistustes. Lõpuks oli rüütellikkuse kehastus, vene ?Orlando furioso? ka A. Pu?kini Ruslan. Hoerschelmann on teinud illustratsioone Pu?kini poeemile ?Ruslan ja Ludmilla? ning ?Muinasjutule tsaar Saltanist? ? jäi ju toogi kõigi õnnetuste ja seikluste kiuste rüütliks.

Karl von Hoerschelmann nakatus vene sajandi alguse kunsti selle muinasjutu ja teatriarmastuse tõttu. ?Muinasjutt kõrgist printsist?  inspireeris teda looma kompositsiooni, mis on kui Vrubeli ?Deemoni? irooniline parafraas.

A. Rubinsteini ?Deemonile? tegi ta sarja lavakujunduse kavandeid, ilmselt seoses ooperi 1933. a lavastusega Estonias. Paraku olevat kasutatud vanu dekoratsioone. Ent käiku läksid Karl von Hoerschelmanni lavapildid 1930. a L. Delibes?i ?Lakmé? lavastuses, mis aitasid Natalie Mei kostüümide kõrval kaasa selle õnnestumisele.

?Lakmé? India-aines ilmselt sobis kunstnikule. 1927. a esineb ta EKKKÜ näitusel suurejoonelise, üpris abstraktse kompositsiooniga ?Bhavagad-Gita?, mis on tuntud vaid foto põhjal. 1920. aastate keskpaiku lõi india motiividega töid ka Aleksander Grinev. Eksootilised maad ja kultuurid olid varemgi huvitanud eesti kunstnikke ? Erik Obermanni, Aleksander Tassat, Konrad Mäge, Ants Laikmaad ?, kuid see huvi polnud sünnitanud selliseid huumoriga vürtsitatud meelelisi kujutluspilte nagu näiteks Karl von Hoerschelmanni ?Pasha? (u 1930).

1940. a tuli Hoerschelmannidel Eestist lahkuda. Elanud järgnevatel aastatel Poznanis, asusid nad 1945. a Baierisse, Eichstätti. Sõjajärgsed aastad olid majanduslikult rasked, tõ­­si­semast kunstitegemisest ei tulnud suurt midagi välja. Kunstnikepaari õnnelikem, rahulikem ja loomingulisim aeg jäi 1920. ? 30. aastatesse. 1930ndate lõpus astmasse haigestunud Karl von Hoerschelmann suri 1951. a Eichstättis, 1984. a suri Andernachis ka Elisa­beth von Hoerschelmann. Nende loomingust on korraldatud näitusi Münchenis, Regensburgis, Andernachis ja Hünfeldis.

Karl von Hoerschelmann oli aktiivselt tegev ka siinses vene kirjanduselus. Ta oli omanäoline poeet, jutustuste ja esseede autor, keda on emigrantlikus vene perioodikas postuumselt rohkemgi avaldatud ja käsitletud kui eluajal. Temast kui literaadist on kaasakiskuvalt kirjutanud Sergei Issakov oma raamatus ?Venelased Eestis 1918 ? 1940? (Tallinn 1996).

Oma artiklis ?Kaasaegsest luulest?, mis ilmus Tallinnas väljaantud venekeelses almanahhis ?Nov? (nr 6, 1934), põhjendab Karl von Hoerschelmann teisejärguliste (marginaalsete) luuletajate kui pinnase vajalikkust, kuhu võiks ajada laiad ja selged rööpad Suur Poeet ? kui selline ükskord ilmub. Seni aga tulevat kirjutada, fikseerida leitu, jätta tulevikule oluline sõnum, ?märkides võimalikult täpselt ära laevahuku koordinaadid ja koha?, korkida pudel kinni ning jätta see saatuse hooleks.

Tundub, et kunstniku ja poeedi Karl von Hoerschelmanni (1899 ? 1951), nagu ka tema abikaasa Elisabeth von Rosendorff-Hoerschelmanni (1898 ? 1984) pudelid on saatus kaldale uhtunud.