Pildi sisse minek

Kadi Estland ja Reet Varblane

Jarõna Ilo: „Ma ei ole lammutaja.” Nancy Nakamura Ideeriiul on sedapuhku Jarõna Ilo päralt. Koplis on väljas kunstniku kolm joonistuste seeriat „Akadeemia lammutamine” (2011), „Kontakt” (2012) ja „Ruum” (2013). Näitus on avatud 20 aprillini.

Reet Varblane: Iga looja, kunstniku ümber, iseäranis kui ta on juba pikemalt tegutsenud, tekib kihistus või väli, mille najal kujuneb tema loojaidentiteet. Tema loomingu tundjad kipuvad seda juba ette määratlema: näiteks vaadatakse Evald Okase loomingut akadeemilise kunsti võtmes, Mare Trallat feministlikus, Marco Laimret radikaalselt kriitilise mõtlemise kontekstis jne. Jarõna Ilo puhul tulevad silme ette tema võimsad täpse kujundiga realistlikud joonistused. Mind on ikka huvitanud, kas ja kuidas eksponeerimispaik, selle vaimne atmosfäär, mõjutab teoste, ning ka kunstniku identiteeti. Mis saab selle nii-öelda suure identiteediga, kui teosed satuvad selgelt defineeritud paika, nagu on seda Nancy Nakamura Ideeriiul? Kuidas sattusid Jarõna Ilo joonistused Nancy Nakamura riiulisse?

Kadi Estland: Jarõna Ilo näitus on õnnelik juhus. Sattusin tema pilte internetis vaatama, need hakkasid mind häirima, tekkisid mitmed seosed. Kuna Nancy Nakamura Ideeriiulis ei ole kindlat aastaplaani – ma ei tea isegi, mis järgmisel kuul toimub –, siis otsisin pärast Liina Pääsukese kontseptuaalse, pildi ja sõnaga mängiva väljapaneku järel midagi niisugust, mis räägiks tugevalt visuaalses keeles – piltide, kujunditega. Liina Pääsuke analüüsis oma väljapanekus näitusetegemist kui toodet ja esitas kaudselt ka küsimuse selle tegevuse mõttekuse kohta praeguses ühiskonnas. Jarõna Ilo tööd jäävad ellu ka võrgukeskkonnas, kuid eelkõige vajavad need siiski füüsilist kohalolekut. Tulemus on võimas.

Jarõna on joonistamise äss, aga see ei olnud ainuke põhjus, miks ma temaga ühendust võtsin. „Kontakt” oli esimene töö, millest väljapaneku mõte algas. Kui Jarõna vahendab selles töös internetikülastaja võõrandunud kogemust, siis mina olingi see anonüümne vaataja.

Jarõna Ilo: Olen üsna arvutikauge inimene, ma ei tarbi internetti nii, nagu seda teevad teised. Üks tuttav soovitas mulle tasuta keskkonda, flicker’it, kuhu sain oma tööd galeriivormis teemade kaupa üles laadida. Siis hakkasin saama teateid, et keegi on mu lisanud oma kontaktiks. Miks on keegi valinud mu oma kontaktiks, kui sellele teatele ei järgne mitte midagi? See ajas mind vihale, sest tegelik kontakt toimib ju siis, kui ollakse ühes ruumis, räägitakse üksteisega. Mul oli köögis remont pooleli: seinas oli auk, kust rippus välja juhe ehk kus avanes kontaktivõimalus … Kanal 2-s jookseb öösiti telefoninumber, kus pakutakse erootilisi teenuseid. Otsustasingi siis selle stsenaariumi mängida läbi pistiku ja kontakti abil.

Estland: Minule meenutab sõna „kamasuutra” joonistuse allservas suhtlusvõrgustikes levivat vuajerismi. Näit Reddit, kus noored naised ennast tasuta riidest lahti koorivad, mida nad päriselus ei teeks. Või Facebook, kus paljastatakse intiimseid detaile. Tööandja ei tohi töövestluses küsida privaatse info kohta, kuid pruugib tal ainult suhtlusvõrgustik lahti lüüa ja ta saab sealt kätte kõik, mis teda huvitab. Samas on Facebook hea kontaktivõimalus. Tegin siin Jarõna näituse ülespanemisest ühe pildi, päevaga vaatas seda 700 inimest.

Ilo: Ega minul ei tekkinud ka sellest tegelikku kontakti, tagasisidet.

Varblane: Kas praegune näitus on pannud sind, Jarõna, rohkem mõtlema selle peale, et oled Eestis elav ukrainlanna? Naiskunstnik?

Ilo: Olen ennast alati tundnud Eestis elava ukraina kunstnikuna. Ukrainast tulin ära 18aastasena Tallinna ERKIsse õppima. Sellest ajast olen elanud Eestis. Vahepeal õppisin üheksa kuud Tšehhoslovakkias, viimased kümme aastat olen igal suvel töötanud Norras. Vahepeal töötasin ka Taanis ja õpetasin Austraalias. Ukraina tähendab mulle lapsepõlve. Ma ei käinud seal ligi kümme aastat, viimasel ajal olen lastega püüdnud igal aastal käia. Peaksin minema aprilli lõpus, aga isegi mu Kiievis elav ema ei soovita tulla, sest situatsioon on ärev.

Ukraina ajalugu õppisin tundma alles Tallinnas: 1990ndate lõpul saadeti Rootsis trükitud ukrainakeelsed raamatud Eesti kaudu Ukrainasse. Nõukogude ajal Ukraina ajaloost kas üldse ei räägitud või tehti seda teises võtmes. Ukraina keele olen peaaegu täiesti unustanud.

Varblane: Sa kõnelesid näituse avamise ajal, et su vanaema, kes elab Kiievi lähedal maal, rääkis ka nõukogude ajal ainult ukraina keelt.

Ilo: Meie elasime Kiievis, vanaema elas külas. See 40 000 elanikuga küla on Eesti mõõtmes lausa linn. Mu ema parandas mind, kui temaga rääkisin, sest ma rääkisin niiviisi, nagu vanaema minuga rääkis. Ma ei saanud aru, et tegemist oli teise keelega. Ema, kes elas linnas ja töötas üleliidulise tähtsusega uurimisinstituudis, rääkis ka vanaemaga vene keelt, vanaema temaga aga ainult ukraina keelt. Pühapäeva hommikul turul pidi ema külanaistega rääkima ukraina keeles, sest muidu poleks talle paremat kraami müüdud, vaid seda, mida teistele suvitajatele. Alles Ukraina iseseisvuse ajal kirjutas mu vend mulle esimest korda ukraina keeles – see oli ka linnas elavate, haritud inimeste ärkamine.

Varblane: Sa nimetasid ka, et 1960ndatel ja 1970ndatel olid humanitaarkallakuga koolid ukraina- ja reaalkallakuga venekeelsed. Kas see peegeldas ka tollase ühiskonna väärtusi: pehmeid ehk siis naiselikke väärtusi võis õpetada kohalikus, ukraina keeles, tugevaid ehk siis mehelikke väärtusi vene keeles? Ühiskonda juhtivad mehed olid algusest peale teises kultuuriruumis.

Ilo: Mu vend käis venekeelses, mina aga ukrainakeelses koolis. See oli nõukogude poliitika osa. Ajalooliselt oli Ukraina Venemaaga liitmist alustatud palju varem: käibel on siiani mõisted nagu Venemaa ja Väike-Venemaa, suur vene keel ja väike ukraina keel. Ja kogu aeg rõhutati, et ukraina keel polegi nagu õige keel: see on vene keelega nii sarnane, et on nagu dialekt, millest pole mõtet kinni hoida.

Mu ema, kes töötas eluaeg nii-öelda mehelikul alal, oli insener, on veendunud, et naine saab läbi lüüa ainult siis, kui ta kõrval on mees. Ta muretses alles hiljaaegu, et kui mul on poisipea ja püksid jalad, siis ma ei saa ju mehele. Võib-olla noored inimesed Ukrainas mõtlevad teisiti. Ka kunstnik pole tema silmis elukutse: vabakutselisena olin tema silmis töötu ja mu elu täielikult ebaõnnestunud.

Estland: Kuidas saab kunstnik kõige tõhusamalt poliitikas osaleda? Kas oma loominguga või on ka muid võimalusi?

Ilo: Ukrainas toimuv on väga valus, sest Ukraina on mu sünnimaa, aga kodumaa on siiski Eesti. Olen üritanud, ükskõik millises riigis ma siis ka ei ela, jääda inimeseks ja tõsta esile üldinimlikud väärtused. Ma rääkisin emaga telefonis, kui Maidanil tulistasid snaiprid. Ma muretsesin oma kahe vennapoja pärast, mu ema aga ütles, et tema elu on elatud, kuid tema pojapojad peavad olema Maidanil, sest see on nende elu: kui nad ei osale selles, siis pärast kahetsevad. Ukrainlane on mugav inimene, armastab hästi süüa ja palju juua. Seal on viljakas maa, annab mitu saaki suve jooksul. Sa võid olla laisk, aga Ukrainas ületati inimväärikuse piir, Janukovitš sõitis oma kodanikest lihtsalt üle. Vene valitsus tahab teha Krimmist meelelahutuskeskuse, kasiinomaailma. Kindlasti tuleb töökohti juurde – aga milliseid? Putini suveresidents on Krimmis ja enamikul Moskva administratsioonil on seal oma suvekodu.

Estland: „Manifesta” on tulemas. Kas kunstnikud peaksid keelduma Peterburi minemast?

Varblane: Või püüdma kunsti abil maailma muuta?

Ilo: Väga tahaksin loota, et kunsti abil saab maailma muuta, aga mulle tundub kunst klubisisese tegevusena. Kunstimessidel-üritustel käivad niikuinii need inimesed, kes kas väljendavad ennast kunsti kaudu või tunnevad selle vastu huvi. Kunst ei ole võimas mõjutusvahend. „Manifestal” peavad osalema need kunstnikud, kellel on sõnum, mida teistega jagada. Kristina Norman alustas oma kunstnikuidentiteedi ülesehitamist poliitikaga. Mina olen pendeldanud mitme keele vahel: olen üritanud endale selgeks teha, kes ma olen. Küsin iseendalt ja vastan ka endale.

Estland: Kui Mari Kartau pani ERRi portaalis su näitusekäsitlusele pealkirja „Jarõna Ilo lammutab akadeemiat”, siis sa ei olnud sellega nõus. Kas „Akadeemia lammutamise” seerias kujutatud Kopplandi elanikku võib su autoportree või selfie’na käsitleda?

Ilo: Ma ei ole lammutaja. Al Paldrok kureeris kaks aastat tagasi Tartus akadeemialammutamise teemal näituse. Ma laiendasin seda teemat. Kunstiakadeemia hoone on lammutatud, uue ehitamine aga venib. Lähtusin oma töös vegeteerimise olukorrast ja väljendist „kopp on ees”. Suur püramiid laguneb väikesteks, õige natuke püsib veel koos: loodan, et mingi lahendus siiski leitakse. Kunstiakadeemia ümber on olnud palju arutamist. Öeldakse, et tuleb olla realist, kahe jalaga maas. Ma tahtsin olla viie jalaga maas ja seepärast kujutasin hoopis viie sõrmega kätt. Kaua see olukord ikka kesta saab?

Estland: Mina seda konkreetset konteksti ei teadnud, vaatasin teost fassaadina, mille taha jääb teine inimene: igal arengul on varjuküljed. Kui kerkib uus kaubanduskeskus, siis väikesed poed kaovad. Kui renoveeritakse maju, siis peab osa inimesi mujale kolima. Kuhu? Progress on alati kellegi arvelt, me ei räägi sellest. Mulle mõjub see teos ergutuslausena, üleskutsena tegutsemisele. See räägib mulle ka kunstnikupositsioonist.

Ilo: Mind häirib kõige enam see, kui jälle arutatakse, kas nii väikeses riigis nagu Eesti on kallist kunstiharidust vaja? Kas tohime seda endale lubada? See on ju selge, et väikse riigi omakeelne haridus on kallis, aga ükski rahvus ei saa eksisteerida kunsti või muusikata.

Estland: Irooniliselt võib selles olukorras näha, et poliitiline võim, kes kasutab oma olemasolu õigustusena rahvuslikkuse retoorikat, on lammutanud kunstihariduse sünergia. Minu arvates küsib see, poliitilise plakatina toimiv töö vaatajalt: milline on sinu seisukoht, mille või kelle poolt valid sina? Kopp on kollast värvi.

Ilo: Oranži või kollasega märgitakse tehnikat ja töölisi, et nad oleksid nähtavad. See kuulub töökultuuri juurde. Mul on kopp ees. Kas teil ei ole?

Estland: Kas sa oled looja või lammutaja?

Ilo: Mina tahan luua.