Mida tähendab helgus küüditamiste kontekstis?

Kuigi Johanna Rannula näitusel eksponeeritud esemetel, fotodel ja lugudel on potentsiaali avada märtsiküüditamise uusi aspekte, on teemale lähenetud pealiskaudselt.

KATARINA MEISTER, TRIIN KERGE, MARIKA ALVER*

Johanna Rannula näitus „Siberi valge. Helgete mälestuste otsingul“ Vabamus kuni 14. II 2021.

Eesti sürreaalne argipäev: 14. juunil, juuniküüditamise leinapäeval, avatakse Vabamus näitus „Siberi valge“ küüditatute helgetest hetkedest Siberis, kusjuures Vabamu tegevdirektor Keiu Telve ja näituse autor Johanna Rannula ei maininud avakõnes kordagi, et näitus toetub märtsiküüditatute lugudele.

Näituse avamine oli planeeritud 25. märtsile ja lükkus COVID-19 puhangu tõttu edasi. Miks ei ole seda näituse tutvustamisel välja toodud? Selle asemel on 1941. aasta juuniküüditamine ja 1949. aasta märtsiküüditamine sujuvalt üheks sündmuseks kokku sulatatud. Pöörasime sellele piinlikule seigale näituse avamisel Vabamu tegevdirektori tähelepanu. Ta tänas meid tähelepaneku eest, aga kahjuks ei ole näitust saatvaid tekste siiani (22. juuni seisuga) täpsustatud.

Oleme märtsiküüditatud laste ja noorte mälestusi uurinud 2017. aastast. Meie ees on avanenud väga kompleksne mälestuste spekter ja tollaste laste keeruline olukord. Seetõttu ei saa me kuidagi nõustuda näitusel esitatud üldistavate väidetega, nagu oleks küüditatutel tulnud elada Siberis kümme aastat. Samuti ei saa märtsis küüditatud lapsi ja noori käsitleda homogeense tervikuna. Selle taustal kerkib küsimus: millist ohtu kätkeb endas lähiajaloo sündmuste lihtsustamine, et need paistaksid atraktiivsemad?

Kellele kuuluvad mälestused?

Näitus „Siberi valge“ tugineb peamiselt kuue lapsena küüditatu (eseme)lugudele ja Vabamu kogusse kuuluva perekond Viiri fotoarhiivile. Näituse autor on aga küüditatute isiklikud materjalid muutnud anonüümseks, sest on esemetelt ja fotodelt eemaldanud nende algupärase konteksti ja tähenduse ning andnud neile emotsionaalse hinnangu. Seetõttu jääb arusaamatuks, kelle mälestuste põhjal on autor teinud oma järelduse, et just need olid helged hetked.

Johanna Rannula on arhiivifotodega linadele lisanud traageldused, mis peaksid edasi andma „Siberi kasinaid tingimusi ja ravima küüditamise haavu“.

Katarina Meister

Samuti jääb selgusetuks, millises eas ja millistes oludes Siberis elanud laste ja noortega on tegemist. Meie oleme märtsi­küüditatute lapse- ja nooruspõlve mälestusi uurides täheldanud, et nende iseloom oleneb jutustaja soost, piirkonnast, kuhu satuti, ja küüditatud perekonna koosseisust. Nelja-viieaastastel või noorematel lastel ei ole kuigi palju mälestusi elust Eestis enne küüditamist ja nad kohanesid Siberis uute oludega kõige kiiremini. Seitsme- kuni kümneaastased lapsed pidid harjuma venekeelse koolieluga. Küüditatud teismelistele (12aastased ja vanemad), kellest paljud ei saanud kooliteed jätkata, seostuvad Siberi aastad töörügamisega, isegi tööorjusega. Nende mälestustes on kõige rohkem katkestuse valu ja kahetsust, et elu oleks võinud teisiti minna. Arvestada tuleb sellegagi, et tegemist on täiskasvanute tagasivaatava jutustusega.

Elulugude puhul on oluline meeles pidada, et mälestused võivad küll anda võimaluse esitada narratiiv avatumalt, tunnistada konfliktsete vaadete olemasolu, kuid mälestused võivad olla samavõrd eelarvamuslikud, petlikud ja sotsiaalset õiglust riivavad kui ülalt alla suunatud ideoloogia. Valikuline nägemine, s.o otsus näha ainult helgeid hetki ja neile keskenduda, ei vabasta minevikku komplekssusest.

Helgete hetkede tähendus

Mida tähendab helgus küüditamiste kontekstis? Millised hetked ja miks on küüditatutele Siberist helgena meelde jäänud?

Näituse autor on valinud küüditatute Siberi kogemuste helgema poole näitamiseks perekond Viiri fotoarhiivi. Välja on prinditud terve kogu ehk 97 lehekülge indeksfotosid. Kuna pilte on üle 2500, on võimatu neist ülevaadet saada. Lehekülgede äärtele on kaootiliselt tehtud märkmeid, nagu näiteks „Kehv“, „Eestis?“, „Kuskil linnas tehtud pildid“, „Lobudikud“ jne. Mingil põhjusel on Rannula mõnedele indeksfotodele kleepinud peale ka omaenda Siberi reisifotosid.

Fotoarhiivi läbi lapates ei saa külastaja midagi teada perekond Viiri helgete hetkede kohta Siberis ning vastuseta jääb, kes, miks ja kuidas need fotod on teinud? Milline on perekond Viiri lugu? Kas perekonna kohta on peale fotoarhiivi alles ka muud materjali, mis annaks fotodele konteksti? Kirjas on ainult, et „see on ajalooline materjal, millest võib igaüks leida ja kokku panna isemoodi loo“. Tundub kohatu, et vaatajat ärgitatakse perekonnafotosid oma suva järgi tõlgendama.

Fotodele jäädvustatu järgi ei saa teha absoluutseid järeldusi. Kujutage ette olukorda, mida on kirjeldanud Asta Tikerpäe: „[Ada-tädi] rääkis meile loo sellest, kui meile Siberisse saabumisel oli klubisse tuldud ütlema, et nüüd olete siia eluks ajaks määratud. Naised olid [selle peale] laulu ja tantsu valla päästnud.“ Kui inimestelt oli võetud vabadus ja kontroll oma elu üle, on selline spontaanne reaktsioon ainus võimalus ennast välja elada ja lootusetus olukorras oma üleolekut demonstreerida. Kui vaadata ilma ühegi kirjelduseta vaid fotot, kus on see hetk jäädvustatud, kas saab siis väita, et need inimesed fotol tantsivad õnnest?

Ei saa rääkida helgusest, rääkimata küüditatute traumast. Meie intervjuudes on toona märtsis küüditatud lapsed jaganud oma vastuolulisi tundeid: kuigi neil on Siberist ilusaid lapsepõlvemälestusi, on neil olnud häbi oma lapsepõlve positiivselt meenutada, sest nad teavad, kui raske oli nende emal. Tollal noored olnud aga toonitavad sotsiaalse elu tähtsust, sest koos laulmisel ja pillimängul on teraapiline mõõde. Näiteks meenutatakse, et kui pärast pikka tööpäeva oli veel jaksu kokku saada, siis kõigepealt nuteti koos pea tühjaks ja alles siis hakati koos laulma. Neuroloog Heino Noor, kes on uurinud repressioonitraumasid, on kirjutanud, et toimetulekuks püüdsid represseeritud ületada hirme ja tõrjuda kõike, mis võis mõjuda nende vaimsele tervisele kahjulikult.

Mis värvi on Siber?

Kuigi näitusel eksponeeritud esemetel, fotodel ja lugudel on potentsiaali avada märtsiküüditamise uusi aspekte, on välja­paneku koostajad lähenenud teemale pealis­kaudselt ning läbi kumab sügavama huvi puudumine materjali vastu.

Fotoarhiivi läbi lapates ei saa näitusel „Siberi valge“ midagi teada perekond Viiri helgete hetkede kohta Siberis ning vastuseta jääb, kes, miks ja kuidas on need fotod teinud.

Katarina Meister

Perekond Viiri mustvalge fotokogu saatetekstis küsib Rannula: „Mis värvi oli Siber tegelikult?“. Selle küsimuse taustal tundub paradoksaalne, et ta ei ole esile tõstnud küüditatud Raivo Mihkelsoo isa tehtud unikaalseid värvifotosid 1950ndatest. Need haruldased, väidetavalt Siberi muldonnis ilmutatud fotod on näituse kataloogis esitatud vaid pisipiltidena. Neil fotodel ongi talletatud küüditatute igapäevaelu helgemad hetked. Harukordsed on ülesvõtted Siberis jõulude tähistamisest, kui pere istub ümber laua, mille keskel on Eestist saadetud jõulukuuseke. Ainuüksi selle jäädvustuse ümber oleks võinud näituse üles ehitada ja avada helgete hetkede sügavama tähenduse küüditatutele. Jõulude tähistamine oli keelatud, kuid riskiti rituaalse toimingu nimel, mis ühendas peret vaimses vastupanus režiimile.

Selle asemel et mõtestada nende fotode tähendust, on Rannula jäänud pinnapealseks. Ta on imiteerinud Mihkelsoo fotode olustikku, kasutades küüditatute portreteerimiseks samalaadset fotoaparaati ja kunstilise võttena valget lina, et luua kodust fotostuudio atmosfääri. Siin avanebki kogu näitust iseloomustav segaduste pundar.

Valge lina varjus

Rannula on nimetanud valge lina taustal portreteerimist „ajastutruuks nipiks“, aga seda käepärast võtet on kasutatud kogu fotograafia ajaloo vältel ja kasutatakse praegugi. Ta toonitab korduvalt, et näitust läbivaks jooneks on valge lina, mis sümboliseerib helgust ja rahu. Need metafoorid aga ei toimi, sest valge lina on autori lisatud kunstlik dekoratsioon, et luua terviku muljet ja teha üldistusi. See muudab näitusel esitatud materjali tähenduse nihestatult äraspidiseks. Valge lina esiletõstmisega on jäänud küüditatud omaenda portreedel tagaplaanile, sest on ära kaotatud nende individuaalsus ja nad on objektistatud.

Autor on arhiivifotodega linadele lisanud traageldused, mis peaksid edasi andma „Siberi kasinaid tingimusi ja ravima küüditamise haavu“. Nõela­pistete tähendus jääb aga vaatajale valgusaastate kaugusele, sest on esitatud ainult lihtsakoelise pinnalise žestina. Kelle haavadest ja millisest traumast autor täpsemalt räägib? Kui näituse keskmes on märtsiküüditatud lapsed ja noored, siis hõlmab nende küüditamise trauma ka Eestisse tagasituleku: kohanemise siinse keele- ja kultuuriruumiga, oma identiteedi uuesti defineerimise ja toimetuleku represseeritu staatusega (küüditatuid hakati rehabiliteerima alles 1989. aastal).

Muidugi on oluline repressiooni­traumadega tegeleda, seda enam et need on edasi kandunud ka järgmistesse põlvkondadesse, aga see on komplitseeritud ja aega nõudev protsess.

Jäikus, millega Rannula on kon­teksti­vabalt noppinud ajaloolistest materjalidest välja tema arvates helgemad hetked ja need suvaliselt kokku kleepinud, tasalülitab tundliku materjali emotsionaalse ambivalentsuse ja inimliku kogemuse psühholoogilised aspektid. Kuidas peaks selline pinnaline mäluaktivism tegelikult või metafoorselt küüditamisega seotud traumat ravima?

Milline on Vabamu roll lähiajalooga tegelemisel?

Väidetavalt põhineb näitus ligi aasta aega kestnud koostööl Vabamuga, aga tundub, et muuseum ei ole näitusetekste isegi toimetanud, rääkimata sisulisest nõustamisest. Kuna „Siberi valge“ on sulandunud peaaegu märkamatult muuseumi püsiekspositsiooni, oodanuks Vabamult selgemat kaasteksti, kuidas väljapanek suhestub muuseumi seisukohtade ja kogudega. Seda enam et avamisel rõhutati, et näitus avab (märtsi)küüditamise käsitluses täiesti uudse vaatenurga.

On uskumatu, et Vabamu näituse­tiim ei saa aru Rannula kätte sattunud värvifotode ainulaadsusest. Raivo Mihkelsoo perekonna 1950ndate fotod pakuvad ju täiesti uue vaatenurga küüditatud eestlaste elule Siberis. Mihkelsoo fotokogu põhjal võiks edasi uurida, kust nad värvifilmi said, mida on pildistatud, kuidas ja kus neid fotosid ilmutati, kas ja kui palju saadeti pilte Eestis elavatele sugulastele jne.

Kuigi Vabamu töötajad reklaamivad, et muuseumi eesmärk on jutustada „Eesti lähiajaloost liigutavaid lugusid“, ei ole tegemist ajaloomuuseumiga. Näiteks muuseumi kodulehel ei tule välja, et kollektiivis töötaks ajaloolane. Kes töötab muuseumis sisuliste teemadega?

Vabamu näib olevat keskendunud lähiajaloo atraktiivseks ümberkujundamisele, pakkudes pigem elamuspakette kui sisulist diskussiooni. Kahjuks ei tajuta sellega kaasnevaid ohtusid. Jääb ainult üle teha valge lina taustal selfie, juurde märkida #Vabamu #küüditatu #küüditamine #suur ajalugu #valgelina ja oledki ühekorraga sammu lähemal nii küüditamise helgematele hetkedele kui ka Sputniku huviorbiidile.

*Katarina Meister, Triin Kerge ja Marika Alver on rühmituse Sled eestvedajad ja kuulusid möödunud aastal näituseprogrammi „Siberi lapsepõlv. 70 aastat märtsiküüditamisest“ korraldustiimi. Kunstiprogramm põhines märtsiküüditatud laste ja noorte mälestustel ning selle eesmärk oli tuua esile aspekte, millele ei ole siiani piisavalt tähelepanu pööratud: küüditamise feminiinne pool (küüditatutest kaks kolmandikku olid naised ja lapsed), igapäevaelu ja toimetuleku mehhanismid Siberis, Eestisse naasmine ja siinse eluga kohanemine. Näitused toimusid üle Eesti kuueteistkümnes raudteejaamas, kust küüditatud Siberi rongidele pandi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht