Lend üle Tartu ja läbi ajaloo

Krista Leesi: „Täiendused-lisandused märkidel annavad lootust, et kõike ei pea liiga tõsiselt võtma ning ka üksikisik saab midagi muuta – et tema arvamus loeb.“

KRISTLYN LIIER

Krista Leesi on üks rahvusvaheliselt tuntumaid Eesti tekstiilikunstnikke. Ta on osalenud arvukatel rühma- ja ühisnäitustel nii Eestis kui ka välismaal. Leesi teosed kuuluvad Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumi kogusse, aga neid võib näha ka Hiina siidimuuseumi (Hang-zhou), Guimarãesi nüüdistekstiilikunsti biennaali (Contextile Contemporary Textile Art Biennial, Portugal) ja Miami maailma tekstiilikunsti organisatsiooni kogus (World Textile Art, USA). Aasta eest pälvis ta maailma ühe olulisema nüüdis­tekstiilikunsti biennaali „Contextile“ peapreemia.

Krista Leesi loomingut iseloomustab keele ja visuaalse kujutise nutikas kontseptuaalne ühendamine. Tuttavad objektid, pildid ning keskkonnad saavad Leesi sekkumisel uue ja teravmeelse tähenduse. Leesi ühendab isiku­päraselt oma loomingus ajaloolise tekstiilikunsti, mitmesugused materjalid ja praegusaegsed ideed. Tartu kunstimuuseumi näitusel „Verbarium“ laotub publiku ees lahti eeskätt Tartust, ent ka Pariisist, Prantsusmaast ja pisut Tallinnastki inspireeritud mustrimaailm.

Möödunud neljapäeval kohtus Krista Leesi oma isikunäitusel publikuga, kohtumist juhtis kõrgema kunstikooli Pallas tekstiiliosakonna juhataja professor Aet Ollisaar. Tekstiilikunstnike vestluse on üles kirjutanud ja Sirbi tarvis vormistanud kunstimuuseumi näituste koordi­naator Kristlyn Liier.

Aet Ollisaar: Enne õpinguid kunstiakadeemia, toonase Tallinna kunsti­ülikooli tekstiiliosakonnas olid lõpetanud klaveri eriala. Kas muusika- ja kunstiharidus on ka praegu mõlemad sulle elutähtsad? Mängid sa veel klaverit?

Krista Leesi: Olen jah lõpetanud Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli 1987. aastal. Eks oskan ikka veel klaverit mängida, aga ma ei harjuta pidevalt. Kursuse­õe Aune Taamaliga, kes on muide lõpetanud Tallinna muusikakeskkooli klaveri eriala, on vahel jutuks, et peaks midagi neljal käel repertuaari võtma, isegi noodid on meil olemas … Usun küll, et mitmekülgne haridus soodustab teistsugust mõtlemist. Kuskil on öeldud, et lapseaes klaveri mängimine soodustab ruumilise mõtlemise arengut. Keskkoolis käisin matemaatika-füüsika eriklassis ja Pythagorose teoreemi mäletan siiani. Mõnikord tundub, et tänapäeval ei tea üliõpilased sellest justkui midagi.

Ollisaar: Nii sellel näitusel kui ka üldse päris paljudel sinu töödel on otsene seos sõnade ja keelega, sõnamänguga. Kust see tuleb? Lugesin kusagilt, et oskad nelja keelt: loomulikult eesti keel, siis inglise keel, vene keelt natuke vähem ja prantsuse keelt kõige vähem.

Leesi: Pigem on keelemängudega nii, et kui kahtlen oma keeleoskuses, siis hakkan sõnahaaval järele mõtlema ja üle kontrollima ning hoopis sellest võib tulla huvitavaid tõlgendamise võimalusi.

Ollisaar: Teil oli 2001. aastal Aune Taamaliga ühisnäitus. Sealtpeale esinevad su loomingus sõnade ja sõnamänguga seotud teemad. 2004. aastal tehtud „tekkSTIILIkunsti SÕNAraamat“ oli mänguline, põnev ja uudne ning väga huvitav veel praegugi. See on päris pikk aeg. Kas sõnad ära ei tüüta?

Leesi: Kursuseõe Aune Taamaliga oli meil Tallinna Linnagaleriis näitus „Tekstiilikunsti viimane sõna“. Väljendit „viimane sõna“ kasutati siis eriti moodsate asjade kohta. Näitusel oli nii eesti- kui ka ingliskeelse pealkirjaga töid, mis mänguvõimalust pakkusid. Paljud asjad lähevad aga otsetõlkes kaduma, seega tuli pikemalt seletada. Seda see „SÕNAraamat“ omal moel teha üritas.

Krista Leesi: „Kelmikad tähendusega linnaleiud on igati minu teema ja любовь’i võiks alati rohkem olla.“

Piia Ruber

Sõnamänguni jõudsin oma õppejõu Signe Kivi tööde kaudu. Esimesel Tallinna rakenduskunsti triennaalil „Tarbetud asjad“ 1997. aastal pälvis ta oma töödega II preemia. Signe esines näitusel kahe suure tööga „Laastukangas“ ja „Veekardin“. Laastukangas on kangakudumise tehnika, kahekordne kangas, kus kangakirja kohal ülemine ja alumine kangas vahetavad kohad. Kudumisel kasutatakse kirja korjamiseks spetsiaalset puidust tööriista ehk laastu. Signe laastukangas oli suureformaadiline töö, selle pind oli teostatud katuselaastudest, nii nagu neid katusetegemisel kasutatakse. See oli mulle suur avastus, et võib ka nii kunstile läheneda. Et kunsti­tegemine võib ka lihtsalt fun olla. Sellest inspireerituna sündisid minul esimeste töödena paberist „Atlas(s)kangas“ ja „Poolatlas(s)kangas“. Oma suureformaadiliste (2 × 3 m) tööde teostamiseks kasutasin omaaegseid nõukogude kooli­atlasi, kontuurkaarte aga poolatlas(s)-kanga jaoks. Teistmoodi mõtlemist, mängulist ja kelmikat lähenemist soodustas kindlasti ka pärast kunstiakadeemia lõpetamist 1993. aastal töötamine vaateakende kujundajana koos Inessa Josinguga. Tema tehtud vaateaknad olid pigem kunstiaktsioonid, mille valmimise juures oli väga põnev abiks olla.

Ollisaar: Kas sulle on tähtis, et vaataja saab keelemängu kätte või on sellest küllalt, kui ta satub nii-öelda müstilisse kosmoseauku, ei näe seoseid, aga imetleb teost ikkagi?

Leesi: Kui tegin „tekkSTIILIkunsti SÕNAraamatu“, saingi aru, et kõik asjad ei toimi igas keeles. Paljud tööd on sündinud konkreetse välisnäituse tarbeks. Eestis võib ehk loota, et inimesed saavad ka ingliskeelsetest sõnamängudest aru, aga välisnäitusel ei saa eeldada, et külastaja või juba žürii süveneks eestikeelsetesse sõnadesse ja nende tõlgendamisse, iseäranis kui need ei ole otse tõlgitavad. „Verbariumi“ näituse voldikus on mainitud, et teose pealkiri on esitatud selles keeles, mis on teose inspireerinud.

Ollisaar: Oled olnud pikka aega seotud ka õpetamisega. Kas oled täheldanud, kuidas ajad ja koos nendega ka kombed muutuvad?

Leesi: Olen kunstiakadeemias töötanud üle 20 aasta, õppejõuna küll veidi vähem. 2015. aastast töötan poole kohaga, mis on andnud võimaluse oma loomingule rohkem pühenduda. Mul on aga ikka aukartus õpetajatöö ees. Kohati on õpetamist ja oma loometööd päris keeruline ühildada. Need on kui kaks eri suunaga sihti, ühest teise juurde liikumiseks on vaja aega. Eriti sellise suure näituse ettevalmistamise puhul, kui kogu mälumaht on loometöö kasutuses.

Ollisaar: Tehnilistest muutustest tuleb kindlasti tuua välja digimeetodid ja võimalused, mida ka sinu töödes on hästi palju. Kuidas selle juurde jõudsid?

Leesi: Tol ajal, kui meie kunstiakadeemia lõpetasime, oli Narvas veel Kreenholm olemas ja 1998. aastal toimus seal isegi trükikangakavandite konkurss, kus mina sain II koha. Tekkisid kontaktid ja pärast õnnestus veidi neile tööd teha. Seetõttu oli põhjust hakata ka graafilisi arvutiprogramme kasutama. Tookord pakkusin Kreenholmile välja, et võiks teha koera­tüdruk Lotte ainelise voodipesu. See oli 20 aastat tagasi ja siis veel ei olnud üldse mingeid Lotte-ainelisi tooteid. Lotte kangaid kavandades õppisin ka Photoshopi kasutama. Minu puhul on küll nii, et konkurss või näituseprojekt on piisav põhjus, et õppida midagi täiesti uut. Muuseuminäitusel saab ka materiaalse poole pealt vabamalt katsetada. Selle näituse esimese saali värvilised vaibakvaliteediga žakaarkangad on minu esimesed tööd selles tehnikas ja sellise lõngakooslusega. Samuti ka kaks sõlmvaipa on minu esimesed katsetused kavandada midagi selle käsitöömahuka tehnika tarvis.

Ollisaar: Sinu looming suhestub ikka mõne kindla kohaga. Tartu näitusel on tulnud sisse Tartu. Kuidas sa uue paiga kodustad? Mida tähendas sulle Tartu enne seda näitust?

Leesi: Võib-olla ongi väga hea minna kuhugi ja vaadata see koht värske pilguga üle. Oma kodulinnas kiirustades ei märka paljusid asju. Üllatav küll, aga uues paigas see täitsa toimib. Aasta aega tagasi tulime paariks päevaks Tartusse, jalutasime ringi, otsisime ja ka leidsime huvitavat materjali. Mul olid mõned märksõnad, mida lootsin Tartust leitud visuaalidega interpreteerida. Näiteks ingliskeelne väljend wall hanging tähendab tavaliselt seinal rippuvat punutist, nagu näiteks makramee. Minu tõlgenduses tähendab wall hanging aga seinatekstiili ja on Tartu ühte välisseina kujutav seinal eksponeeritud žakaartehnikas teos. Tartu seinatekstiilidest on eriti tore Õnne tänava motiiviga töö, kus võib näha muu hulgas labases koes puitlaastudest krohvivõrku. Throw tähendab tõlkes nii viskamist kui ka üleviset ehk pleedi. Näitusel eksponeeritud pleediformaadis žakaarkoes teos („Throw / Kastani“) ongi inspireeritud ühest Kastani tänava väikese maja katusest, kuhu oli visatud katuse- ja muud materjali või pigem risu.

Ollisaar: Kuidas kulgeb su tööprotsess? Kas enne on märksõnad, siis jalutad mõnes paigas ringi ja see, mida näed, ehk sealsed visuaalid seostuvad märksõnadega? Või on vastupidi? Kas see on üldse tähtis?

Leesi: Arvan, et lõpptulemuse mõttes ei ole see tähtis. Võimalikud töö pealkirjad on ka juba alateadvusse salvestunud. Pärast ei ole vahet, mis oli varem, kas sobiv visuaal või hoopis kasutamist ootav märksõna. Teose „Window Dressing / Roosi“ puhul, mis võib tähendada ilustamist või vaateakna kujundust, aga ka puru silmaajamist, ma ei mäletagi, mis järjekorras see tekkis. ERMi lähedal on Raadi lennukiangaarid, kus akna ette pandud mustad kiled olid hakanud oma elu elama. Need inspireerisid looma oma tõlgendust (aken + kleit = eksitav esitlus / Roosi) lamellkardina ja kleidi koosluses. Lina tänav (täpsemalt Lina ja Kalevi ristmik) tekitas seose voodilinadega, sellest siis voodipesu komplekt ja sinine värv nagu linataime õied.

Ollisaar: Näitusel oled kujutanud pigem vana, päevinäinud Tartut: kooruvad seinad, kuskil on jõgi ja mõni võluv tänavanurk. Kas leidsid oma jalutuskäikudel Tartust ka midagi, mida ei saanud näituseruumi tuua?

Leesi: Selles mõttes mul midagi kripeldama ei jäänud. Mulle oli oluline mängu ilu.

Ollisaar: Kas see, mida oled kujutanud, on oma looga ruum või on see välja mõeldud visuaalne mäng?

Leesi: Eks need kahekorruselised kuurid ole ju üks Tartu sümboleid. Kui Tartus jalutasime, sattusime täiesti juhuslikult ühe sellise juurde. Kui sain teada, et Tartus kutsutakse sellist kuuri ka kaleriiks, kalleriiks või kallereiks, siis tekkis seos viltuse maja ühe saaliga, mis sarnaneb oma pikliku kitsa kuju tõttu kuuriga. Seega sai otsustatud rõhutatult vildaka kuuritapeedi kasutamine selles saalis.

Ollisaar: Muuseumis avanebki just selline pilt Karlovast, nagu see praegu välja näeb: kuurid on alles ja neid renoveeritaksegi. Muuseumi põrand annab aga hästi edasi just selle atmosfääri, mida kohtab sealsetes tagahoovides. Tagahoov plaaditakse, aga mõni murulapp jääb ikka välja. Siia ruumi sisenedes tabas mind äratundmine: ohoo, just nii ongi.

Leesi: Roheline tuftingtehnikas tüpograafiline vaip „Kunstmuru“, mis on ainus varem eksponeeritud teos sellel näitusel, sobib siia vihjamaks, et suhtuda tuleks mänguliselt, kui ka tulemus ehk muidu veidi süngevõitu sai. Kokku siis minu kunstikallerei.

Ollisaar: Kuidas valisid sündmused ja isikud, mida oled kasutanud „Toile, Tartu ja Tolly maja“ loomisel?

Leesi: „Toile, Tartu ja Tolly maja“ juures on esitatud koos toile-stiil ja Tartu kunsti­muuseumi praeguse maja rikas ajalugu. Selle tegemise protsess oli tõesti päris pikk.

Krista Leesi: „Kui sain teada, et Tartus kutsu­takse sellist kuuri ka kaleriiks, kalleriiks või kallereiks, siis tekkis seos viltuse maja ühe saaliga, mis sarnaneb oma pikliku kitsa kuju tõttu kuuriga.“

Hedi Jaansoo

Olen varem teinud Tallinna-teemalise toile-mustriseeria ja Hopi galeriis näituse 2014. aastal. Selle projekti ettevalmistamiseks õnnestus mul elada kolm kuud Pariisis. Tahtsin näidata Tallinna arhitektuuri mitmekesisust: uut ja vana, tegelikku elu ja probleeme. Seekord otsustasin süveneda toile de jouy ajalukku ja kõrvutada seda omaaegsete sündmustega Tartus. Tänapäeval seostuvad heledataustalised monokroomse trükiga toile-kangad eelkõige pastoraalsete stseenidega, aga tegelikult oli tegemist väga päevakajalise kunstiga. Toile-kangastel võis näha näiteks õhupalliga lendamist. 1783. aastal katsetati kuuma- ja vesinikuõhupalli, Tartus avati aga Kivisild 1784. aastal.

Kui praegu ehk mõtleme selle peale, kui palju vett kulub puuvilla tootmiseks, siis XVIII sajandi Prantsusmaal oli puuvilla importimine keelatud, et kaitsta sealseid lina- ja villatootjaid. Pärast keelu lõppu 1756. aastal algab toile de jouy ajalugu: saksa päritolu Christophe-Philippe Oberkampf alustas 1760. aastal kanga trükkimist. Louis XVI tõstis eduka töösturi aadliseisusse ja Napoleon andis talle Auleegioni ordeni. Louis XVI hukati 1793. aastal, Tartusse Raekoja plats 18 krundile ehitati samal aastal kolmekorruseline kivimaja, kunstimuuseumi praegune hoone. Barclay de Tolly lõi Napoleoni vägesid lahingus Pariisi pärast 1819. aastal ja tema lesk ostis samal aastal maja Raekoja platsi. Kõik kajastamist leidnud sündmused ja tegelased on kujutatud kunstiajaloo tsitaatide illustratsioonidena ja pandud siis korduma kangamustril.

Ollisaar: Õhupalli kujutis tekitab seose lendamisega: kõigepealt oled lennanud üle Tartu ja siis veel läbi ajaloo.

Leesi: Jah, tekkis kiusatus kasutada sümbolit, mis osutab ajas rändamisele, aga ka lennukusele või lennukatele ideedele. Teemasse süvenedes oli tore leida otsene seos õhupallilendude ja trükiprotsesside arengu vahel ühe leiutaja kaudu: Nicolas-Louis Robert on üks vesinikuga täidetud õhupalli leiutajatest, kes leiutas ka tapeedipaberirulli tootmisprotsessi.

Ollisaar: Su näituse viimases ruumis saavad kokku keelava sisuga märkide põhjal valminud teosed ja kõigile tuntud täpimuster (polka dots – toim). Kas selles seoses toimib muster omaette loona või täpid ongi emotsionaalsed leiud, mis moodustavad mustri?

Leesi: Pariisis resideerimise ajast on mul soditud või siis täiendatud liiklusmärkidega fotode kogu. Olen neid ka varem oma töödes kasutanud, aga vähendatud mõõtkavas. Nii et ikka tundus, et neil on potentsiaali suuremaks formaadiks. Tartut külastades sattusin STOPP-märgile, millest oli saanud „Can’t STOP dancin’“ märk, sõnum, mis justkui ootas põranda­vaibale pääsemist. Lisasin sinna juurde veel mõned Tartu grafiti leiud. Seega tekkis siia saali omamoodi Tartu ja Pariisi kohtumispaik või tõdemus, et protestivaimu mõttes ei oldagi üks­teisest väga kaugel.

Ollisaar: Seinal on siis Pariis?

Leesi: Seinal on Pariis. Sealsed leiud moodustavad galeriiseinal veidi viltuse mummumustri – keelutsooni. Täiendused-lisandused märkidel annavad lootust, et kõike ei pea liiga tõsiselt võtma ning ka üksikisik saab midagi muuta – et tema arvamus loeb.

Ollisaar: Pariisi kirjeid lugedes saan tugeva emotsionaalse tagasivaate: oleksin nagu metroos, kus taamal sumiseb konditsioneer, minu ümber on prantsuskeelsed sildid. Ruumi kuju ja atmosfäär tekitavad maa-aluse tunde.

Leesi: Põnev ruumikogemus oli näituse üks eesmärkidest. Kuna muuseumi I korruse galeriiruumid on väga erinevad, siis sellest ka iga saali omamoodi lahendus ja uus meeleolu. Suur muuseuminäitus on justkui neli väikest isiku­näitust korraga.

Krista Leesi näitus „Verbarium“ Tartu kunstimuuseumis

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht