Tartu verbaalne herbaarium

Krista Leesit on inspireerinud aja jälg. Ta ei ole Tartut alahinnanud, sest näitusel leiab paralleele Pariisi ja Prantsusmaaga.

BRITA KARIN ARNOVER

Krista Leesi näitus „Verbarium“ Tartu kunstimuuseumis kuni 3. X, kuraator Joanna Hoffmann ja graafiline disainer Heino Prunsvelt.

Arhitektuuri puhul kipub olema nii, et juhuslik, täiendavalt esile kutsutud ilu satub vastuollu ehitise algse iseloomu alalhoidmisega, mistõttu maalilisust otsitakse varemetest ning arvatakse kätkevat lagunemises.*

John Ruskin

Tartu kunstimuuseumis on viimaseid nädalaid avatud tekstiilikunstnik Krista Leesi isikunäitus „Verbarium“. Verbaalne herbaarium ja teisenenud tähendused, Tartu, tekstiil, disain, argisus, ajalugu, korduvus, linnaruum, ilu ja inetuse piirimaa. Kihte, mida näitusel harutamiseks pakutakse, on mitmeid, kunstnikule lähtekohaks olnud sõnamäng on neist vaid üks. Arvesse võttes, et näitus on asukoha (viltune maja) ja linna (Tartu) keskne, pakub siinsele vaatajale huvi, millised maasikad on siis linnaruumist välja nopitud.

Aja jälg ja kaduvuse kunst. Kunstnik, kes laseb kohal ennast eelarvamuseta kõnetada, on ette võtnud Tartu. Ta on tuhninud Tartu kaugemas minevikus. Loomulikult leiab siit tartlastele südamelähedasi objekte nagu Kivisild ja toomkiriku varemed, viiteid linnaga seotud tähtsatele isikutele nagu Barclay de Tolly ja Katariina II. Uuemaid maamärke nagu ERM, Tigutorn või varsti ilmuv kultuurikeskus siit ei leia, nagu ei leia ka ülesvuntsitud puumaju, mida, ausõna, on Tartus ka üksjagu. Leesit on Tartu puhul huvitanud kõige argisemad, samal ajal natuke ka ootamatud detailid. Tekstiili kõrval on oma osa fotograafial.

Eesti ja inglise keele sõnamängulised seosed linnaruumiga juhatavad mõtete juurde, mida ise ei ole veel jõudnud mõelda. Kunstnik on loonud tabavaid seoseid: esiti vaatad, miks just see õnnetus seisus puumaja oma koleda plastaknaga on kangaks saanud, aga siis, kui saabub ahhaa-moment – Lina tänav voodilinal –, on päris armas. Kunstniku välja toodud momendid on põgusad ja argised, uue elu on ta andnud just kaduvale. Keskmisest suurem linnavaatleja tunneb kindlasti ära kõik nurgatagused. Kangad ja isegi ribikardinad on korralikult elama pandud, kogu paatina on tekstiili kootud ning Emajõe veepinna lainetus virvendab veenvalt vaibas. See mõjub täiesti loomulikult, sest nii Tartus ju ongi. Laudise alt paistev palk, lagunev krohv ja väljaturritav krohvimatt jätavad natuke mannetu ilme meie Tartust. Kas Tallinnast tulija arvabki, et nii trööstitu siin nüüd ongi? Et vanasti heal ajal olid Elmar Kitsed ja Oskar Lutsud … ja nüüd on meil vaid õnnetud majad ja kuurid, mis kõike veel mäletavad, aga peatselt kokku kukuvad …

Ometi ei ole nördimuseks põhjust. See kõik sobib. Ilu või ka inetus on vaataja silmis. Vaevalt et kunstnik Tartule etteheiteid teeb: leiab ju näitusel paralleele Prantsusmaa ja Pariisiga. Vastupidi, aja jälg on see, mis inspireerib ja kannab tegelikku väärtust – autentsust. Minu igapäevatöös (miljööväärtuslike alade kaitse) on debatid säilitamise ja asendamise, säilitamise ja lammutamise teemal tavalised. Ehitusprojektidesse saab pideval pealekäimisel sisse kirjutatud, kuidas üht või teist arhitektuuridetaili värvist puhastatakse, plommitakse ja restaureeritakse, aga kui pärast ehitustööde lõppu selle kohta küsin, ilmneb kahetsusväärselt tihti, et see või too oli restaureerimiseks liiga mäda (loe: kallis ja aeganõudev). Kapitaalremont on mugav ja usk selle hooldusvabadusse vankumatu. Asendatud detail on siiski lihtsustatud ja hingetu masstoodang, see on kaotanud paatina ja meistri puudutuse. Juba Cesare Brandi, üks kuulsamaid restaureerimisteoreetikuid, on öelnud, et rekonstruktsioon ei saa pretendeerida samatähenduslikkusele originaaliga. Väärtustagem siis seda, mis on, aga ärgem laskem krohvil nii maha kukkuda, et palgirida alt nähtavale ilmub.

Tõesti eheda elamuse pakub kallereiga sisehoov, s.t näituseruum, mis on otsast otsani ja servast servani kahekorruseline puukuur ehk tapeet. Loomulikult on selles ruumis pime, sest kuurist puude toomine on päevakajaline siis, kui hakkab pimenema ja toas tekib tunne, et ei, on liiga jahe ja kui täna õhtul ei küta, siis hommikul on kindlasti juba liiga külm. See aeg ei ole enam kaugel, suvega võivad sellised pisiasjad ununeda. Kuuris­käik käib nii, et tõmbad koduriietele kuuriskäimise jope peale, vanad kindad kätte ja lähed küttepuukastiga kuuri poole, näidates hoovis mobiiltelefoni taskulambist teed. Kuur kõrgub süngelt ega ole väga kutsuv, hoovis on vaikne. Ukse ees tuleb kohmitseda roostes tabaluku kallal, kuur on taas natuke rohkem vajunud ja ust tuleb lävepakust üle tõsta. Esimese korruse elanikel on kuuriboks teisel korrusel ja vastupidi. Võrdsuse nimel, nii on ikka olnud. See on tõesti väga armas ja üldse mitte klišee, et igati Tartu-pärane kahekorruseline kuur on enese Raekoja platsil viltuses majas sisse seadnud. Meil ei ole ju Tartu tüüpi arhitektuuri vastu panna, nagu on Tallinnas. Selline tähelepanu tuleb lausa kasuks, sest see kuuritüüp on keerulisse olukorda sattunud: amortiseerumine ei ole paljudel enam kaugel, keskküte murrab peale, renoveerimine on kallis ja käib väikesele korteriühistule üle jõu. Hoovi pressivad ka autod, mida ometi on vaja kusagil hoida. Lihtne oleks selline kuur ühes pesuköögiga (muide, neid leiab ka veel paljudes hoovides) ümber lükata ja mõelda tänapäeva vajadustele, näiteks omaenda terrassile ja parkimiskohale. Tartlasele on kõnekas ka näituseruumi keskele paigutatud kunstmuruvaip: hoovi tagaosas asunud suurest viljapuuaiast on saanud kasutuseta formaalne mururuuduke. Paberil on vajalik minimaalne haljastuse protsent ära näidatud ja lapikese niitmisest saanud korteriühistule tüütu kohustus. Sellised mured ei ole ainult Tartule omased.

Tartust Pariisi. Tartu kunstiliselt väljendatud murede ja rõõmude kõrval on näitusel veel üks tahk: paralleelid Prantsusmaaga. Prantsusmaa sissetoomine võib mõjuda ehk juhuslikunagi, kuid on seotud kunstniku Pariisi residentuuris viibimisega. Siit leiame ka Leesi loomingut läbiva meelismotiivi, toile-stiilis kangatrüki elemendid. Raekoja platsi poolsesse saali on loodud toile-kangatrükimustris hiiglaslik mürisev kera, mis mõjub pimedas ruumis justkui suur täiskuu. Kera peal on ühendanud ajaloofaktid toile-tehnika alguse aegselt Prantsusmaalt ja ka Tartust. Peamiselt keerlevad need Tartu kunstimuuseumi viltuse maja ümber (meie viltune maja on palju rohkem uppis kui Pisa torn). Kera on efektne, mürin selle taga on vist lihtsalt tehnilist laadi. Kuuldavasti on see teos jõudnud juba ka Tartu kunstimuuseumi kogusse.

Prantsuse teemasse on Leesi kaasanud anonüümsed Pariisi tänavakunstnikud, kes on pandud dialoogi Tartu grafiti­meistritega. Viimasest näituseruumist leiab (valdavalt) keelumärkide seeria „Polka Dots / Keelutsoon“, mida on anonüümselt oma sõnumitega täiendatud. Anarhistlikud Pariisi tänavakunstnikud on meist küll eitamises ees või siis ei ole keelumärgid meil veel nii suurt inspiratsiooni ja vastuhakku esile kutsunud. Küll aga meenub, et viimasel ajal on tekkinud Tartu kesklinna kassikujuliste tegelastega liiklusmärgid, nii et siin on linn ise püüdnud kuivadesse liiklusmärkidesse elu sisse puhuda. Linna­valitsuse algatatud elavdamine kannab mõistagi hoopis teist ideed …

Krista Leesi näitus on efektne ja mänguline, juhib vaatajat kaasa ja edasi mõtlema. Tekstiil on meediumina üllatavalt laia väljundiga, mõjub põnevalt ja vägagi trendikalt. Paslik on vastuvõtjale värsket pilku soovida.

* John Ruskin, Arhitektuuri seitse lampi. Tlk Vaike Vahter, Katre Ligi. Ilmamaa, 2013, lk 259.

„Lend üle Tartu ja läbi ajaloo“, Aet Ollisaare vestlus tekstiilikunstnik Krista Leesiga