Koondatute kunsti keskus: kellele ja milleks?

Margit Säde

„Koondatute kunsti keskus” kasvas välja ühest EKA ülekoolilisest valikainest, millele olin valinud intrigeeriva pealkirja „Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus”. Nagu sellest välja lugeda võib, oli plaanis ellu kutsuda unelmate kaasaegse kunsti institutsioon, mis elavdaks Eesti kunstimaailma ja pakuks uute ideede realiseerimiseks nii füüsilise ja mentaalse ruumi. Peagi jõudsime osalevate tudengitega järelduseni, et ideaalne kunstiinstitutsioon ei saagi olla üks institutsioon,  vaid kaasaegse kunstipraktika paljususe situatsioon. Kaasaja kunstnik on suures mahus võtnud ju üle mitmed kunstiinstitutsiooni funktsioonid: kureerimise, harimise, arhiveerimise kui loomeprotsessi olulise osa. Meid hakkas üha rohkem huvitama küsimus, mida saaksime tudengitena Eesti olematust kultuuripoliitikast vaevatud kunstimaastikul ära teha.

Järsku tundus fiktiivse institutsiooni lavastamisest või näituse korraldamisest palju olulisem pakkuda  välja sotsiaalne kunstiprojekt, mis suhestuks aktuaalse töötuse probleemiga ja pakuks töö kaotanule võimaluse loominguliselt tegutseda ja oma sõnum formuleerida. Kindlasti oli ettevõtmise üks eesmärk arutleda töö, töötuse ja aktivismi teemadel ning inspireerida inimesi rohujuuretasandil tegutsema. Kui inimestel on rohkem aega kui varem, ollakse valiku ees, mida oma ajaga peale hakata: kas jääda passiivseks ja oodata, millal olukord paraneb, või proovida  ise midagi enda jaoks ära teha? Vastavalt soovile oli „töötutel” võimalus valida nelja töötoa vahel: teha oma sotsiaalne plakat või pildistada ooterežiimi, panna kokku koondatute ajaleht, teha ise dokumentaalfilmi või saada aimu kaasaegse kunsti tõlgendusviisidest. Üliõpilastena ei asutud kõiketeadjate positsioonile ega võetud ka pedagoogi või sotsiaaltöötaja rolli, pigem tahtsime luua pingevaba õhkkonna. Olgem ausad, vaatamata kihutustööle tööturuametis  ja meediakajastustele Eesti Päevalehes ja „Terevisioonis” oli osalejaid prognoositust vähem. Nädala jooksul külastas meie keskust vaid 14 töötut. Registreerunuid oli küll palju rohkem, aga need olid inimesed, kes ilmselt mängisid mõttega tulla, sest osalemisega oleks võetud ka teatud vastutus. Kaasaegne kunst flirdib ikka ja jälle kunsti elule lähendamisega. „Koondatute kunsti keskust” võib vastavalt soovile ja veendumustele nimetada nii sotsiaalseks kunstiprojektiks, eksperimendiks, suhestuva esteetika või kogukondliku kunsti üheks avaldusnormiks.

Palju olulisem sellest, kuidas seda klassifitseerida, on see, et ettevõtmise eesmärk oli suhtlemine töötutega ja nende kogemuse ja passiivsusest välja aitamise. Minus vallandas kogu ettevõtmine laviini mitmeid väga olulisi küsimusi, ja mitte ainult Eesti kultuurimaastiku olukorra, vaid kogu ühiskonna  kohta. Kas Eestis hinnatakse inimest ning pakutakse talle palgatöö kõrvalt ka võimalust ennast arendada ja väljendada? Kohtasin inimesi, kes on teinud aastaid rutiinset ja masinlikku tööd, siiski jäi ka nende suust kõlama vajadus loominguline olla ja end ühiskonnale vajalikuna tunda. Ma ei mõista, kui meie haridustase on nii superkõrge, siis millest ikkagi tuleb see, et Eesti ühiskonnas ei osata hinnata loomingulist tegevust ja eneseväljendust? „Kunst töötut  ei toida,” kommenteerivad poliitikud koos Delfi kommentaatoritega ühehäälselt. Lõpuks pole enam nii selge, kas majanduslikult kindlustatud elu ei kätkenud endas suuremat võõrandumist kui majanduslikult kindlustamata heitlus uute eluviiside nimel. Ja siin võib olla koht, kus loominguline mõtlemise arendamine oleks suureks abiks. Võib vastu vaielda: kui kunst oleks kõigile kättesaadav, siis see lihtsalt haihtuks, igaühest saaks kunstnik märkamatul moel.  Selleks, et seda ei juhtuks, on kunst säilitanud oma elitaarsuse ja üldjuhul ka eksklusiivse turu.

Aga meie eesmärk ei olnudki õpetada osalejaid looma elitaarset kunsti ega otsida kaasaegset kunstnikku rahva hulgast, vaid pigem julgustada inimest loomingulise tegevuse kaudu oma plaane ellu viima. Maria Juure, Jarmo Nageli, Paul Kuimeti ja Madis Luige läbi viidud „Idee ja kontekst ehk Kuidas kõneleda kaasaegsest kunstist” töötoas  osales kokku kolm inimest. Maria Juur kommenteerib toimunut nii: „Kuivõrd meie töötoa sisuks oli kõnelda kaasaegsest kunstist kunstikaugete inimestega, siis selles plaanis läks ettevõtmine vist nihu: meie väga väikses grupis oli ainult üks inimene, kes osutus nii-öelda puhtaks leheks (ülejäänud olid juba kraadijagu kunstiharidust saanud), ning tema enam teisel korral tagasi ei tulnud. Fotopoisid, kellega asja läbi viisime, arvasid, et hirmutasime ta oma sotsiaalse kunsti ja suhestuva esteetika jutuga ära. Kes teab. Igatahes tuleb tunnistada, et kogemus oli hariv ennekõike meile endile, sest lisaks küsimusele, kuidas rääkida kaasaegsest kunstist kunstikauge inimesega, kerkis üles see, kuidas üldse kaasaegsest kunstist rääkida. EKA üliõpilastena oleme kunstikirjandusest, vanematelt kolleegidelt ja mujalt üle võtnud mingi žargooni, ent ise kõneleja rollis, tekkis küll kohati tunne, nagu alles õpiks rääkima”. 

Sotsiaalset plakatit oli tegema tulnud kaks inimest, kes mõlemad mingil põhjusel ettevõtmise katki jätsid, ja ajalehe töötuppa ei olnud registreerunud ühtegi koondatut. Kõige populaarsem oli Anna Škodenko, Anne-L iis Kogani ja minu juhendatud „Monteeri enda elu ise” töötuba, kus osales aktiivselt kaheksa inimest. Tundub, et loosungiline pealkiri andis hästi edasi selle töötoa konkreetset eesmärki: teha dokumentaalfilm, mis räägiks töötoas osalevate  inimeste eluviisidest, kogemustest, mõtetest ja nende aktuaalsetest probleemidest. Tulemuseks olid väga siirad ja oma reaalsusega löövad tööd. Pidin taas tõdema, et elukogemusega kunstikauge inimene võib teha väga mõjusa töö. Neil ei ole mingit põhjust olla liigselt ambitsioonikas või mingil viisil valelik, sest sellega ei võideta ega kaotata midagi. Eelnevast võib vist juba välja lugeda, et kohati tunnen sellisest ausast positsioonist kunstis puudust. Veendusin  taas, et kunstnikuks ei saa õppida. See, et loominguga järjekindlalt ja teadvustatult tegutseda, tähendab ühte; seda dokumenteerida ja kontekstualiseerida, on juba järgmine samm. Päevaste töötubade kõrval kohtuti õhtuti kunstnike Minna Hindi, Marge Monko, Liina Siibi ning Johnson ja Johnsoniga. Kõik nad tegelevad ühel viisil töö, töötuse või kodanikualgatuse probleemidega.

Skype’i vahendusel oli võimalus kohtuda ka Minna Hindi video „Sees või väljas” peategelastega. Airi Triisberg  kutsus üles osalema antikapitalistlikus aktsioonis ja Anders Härm rääkis oma selle aasta lõpus toimuvast näitusest „Töö kapitaalse nurjumise ajastul”. Lisaks toimusid nädalavahetusel Eesti kaasaegse kunsti muuseumis (EKKM) videote ja dokumentaalfilmide linastused. Laupäeval linastus Rootsi kunstniku Jesper Nordahli koostatud videoprogramm, mis keskendus tööle, globaalsele kapitalismile ja vastupanule ning kus uuriti kunstipraktika võimalikku kriitilist potentsiaali. Pühapäeval näitasime dokumantaalfilme rohujuure aktivismi teemal. „Koondatute kunsti keskuse” lisaprogramm oli mõeldud kõigile huvilistele, kes tahtsid neil teemadel arutleda või kaasa mõelda. Ma ei oska kommenteerida, kas kunstiringkonna vähest osavõttu seletab halb infolevik või puudus lihtsalt huvi väljakäidud teemade vastu. Võib-olla olen ka ise ülehinnanud kunstiringkonna huvitatust ka vähem sisse käidud  ja pikema traditsioonita üritustest. Ikka kipub ka siin maad võtma mentaalsus, et pigem üksi tuuleveskitega võidelda kui pead kokku panna ja midagi koos ette võtta. Pole siis ime, et vesi kipub seisma jääma. Ma ei saa öelda, et seda üritust oleks saatnud totaalne edu või läbikukkumine. Selleks, et selliseid järeldusi teha, peaks keskus olema avatud aasta või kaks ning mina peaksin üritust kordaläinuks siis, kui ühel hetkel haaraksid  ettevõtmise organiseerimise initsiatiivi osalenud koondatud ise.