Evi Tihemets teekonnal kunstilabürindis

Anne Untera

„Kunstnik on eksleja labürindis, millest ei pääse välja. Tegelikult me ei tahagi sealt välja. See on ahvatlev risk, kord põigata ühte, kord teise umbkäiku, et jälle pöörduda uuele teele ja jätkata matka, silme ees vahetevahel kauge petliku valguse sära – au ja kuulsus.” Nii on Evi Tihemets mõtisklenud 1998. aasta Praha isikunäituse „Labürint” aegu. Maalija hingega graafik Evi Tihemets on kunstilabürindis läbi rännanud pika maa. Tema teoseid on eksponeeritud ja hinnatud paljudel maadel: teda on tunnustatud 1974. aastal Tallinna III graafikatriennaali eripreemia, 1992. aastal Kristjan Raua kunstipreemia, 2001. aastal Wiiralti preemia ja 2006. aastal Krakówi graafikatriennaali eriauhinnaga. 2012. aasta, kui Tihemetsal täitus 80 eluaastat, oli talle isikunäituste ahel: Tallinna Kunstihoone galeriis, rahvusraamatukogus, Tallinna Jaani kirikus, Tapa raamatukogus, millele järgnesid 2013. aastasse üle kandunud näitused Viimsi Püha Jaakobi kirikus, Kumus (koos Avo Keerendi teostega) ja Eesti Draamateatris („Öine maskiball”). Iga näitus kujutab endast mõtete, tunnete ja tehniliste võtete ringi, pakkudes vaatamiseks uusi või ka juba tuntud teoseid uuest vaatenurgast. Viimastel aastatel on Evi Tihemets armastanud kasutada kollaažitehnikat: ta on oma varasemaid graafikatõmmiseid lõiganud, sealsed kujundid teisiti asetanud ja need uute elementidega kokku liitnud. See on eakale kunstnikule leidlik võte, n-ö kunstimemuaarid. Kui heita pilk Evi Tihemetsa elutee kollaažile, võib kõigepealt märgata suuri, plahvatuslikult tugevate värvide, triibuliste, täpiliste ja ruuduliste faktuuridega pilditahvleid. Neil on ka rahvakunsti viiskandasid ja muhu mändasid, Eesti haritlaste portreid (Paul-Eerik Rummo, Villem Raam, Olga Terri, Tiiu Pallo-Vaik, Naima Neidre), risti- ja inglimotiive, Memento lipuvärve, hõimlaste halle varjunukke jne. Läbi aastakümnete kestnud kunstiteekond on teinud kaasa sotsiaalsed murrangud, ent olulisem on leitud/loodud kunstikeele sisemine loogika. Evi Tihemets on kunstnikuna alati elanud intensiivselt, loobumata näitustest ja töötubadest ning suhtlemisest publikuga. Sageli ei ole kriitika tema mastaapsete näitustega jõudnud sammu pidada ja kunstnik on ise oma kataloogidele tekste kirjutanud.

Noorus 1960. aastatel

Tapal sündinud Evi Tihemets tuli kunstiinstituuti sooviga õppida maalikunsti, kuid juhuste kokkulangemise tõttu hakkas õppima graafikat ja lõpetas 1958. aastal kõrgkooli raamatugraafikuna. Diplomitööks tehtud illustratsioone Kitzbergi näidendile „Libahunt” Tihemets ise suureks õnnestumiseks ei pea, kuid juhendaja Alo Hoidre toetas teda, öeldes talle instituudi lõpetamisel mällu sööbinud sõnad: „Valguse poole astujal varjud selja taha jäänud”. Ilmselt pühendas Hoidre ta esimesena litograafiatehnika paljutõotavatesse võimalustesse.

Kas noorel naisel oli kerge tollal kunstiareenile tulla? Ei olnud, kuid kui ta esmakordselt graafikakotta astus, tervitas teda naeratades neli aastat vanem Vive Tolli, kellest sai tema eluaegne sõbratar ja graafikakojast Kunstihoone õuel mõlemale teine kodu. Nende hilisem loov partnerlus on tähelepanuväärne, sest üks innustus suurtest pindadest, teine kõnekast detailist. Oma sõnul tundis Evi Tihemets tollal solidaarsust just uuendustahteliste noorte meestega: Peeter Ulase, Heldur Laretei, Herald Eelma, Olav Marani jt, kelle teostes oli oluline sotsiaalne mõõde. Kohustuslikud tööstusmaastikud said aastail 1961–1965 Evi Tihemetsa lehtedel lõõmavalt punased suitsulondid, tuhamäed väävlikollased ja meresinised katted. Kunstiinstituudi ajal kuulatud Voldemar Panso loengud suunasid Evi Tihemetsa teatriarmastust ja lavastuslikke efekte kunstis, mis on ta hiljem juhtinud graafiliste suurvormide ja installatsioonide juurde.

1950. ja 1960. aastatel kunstnikele korraldatud õppematkadel Nõukogude Liidu piires reisis Evi Tihemets Koola poolsaarel (1959), Krimmis (1961), Armeenias (1962) jm, jäädvustas peamiselt pastellis maastikke ja olustikku. Teadusekspeditsioonidel objektide ülesjoonistajana tutvus ta etnoloogi Ants Viiresega. 1968. aastal nad abiellusid. Abikaasa tõi kindlasti kaasa uued ja avarad vaimsed horisondid, ent Evi Tihemetsa iseseisev loomus, tugev selgroog ja analüütiline mõtteviis on olnud vahest ka talle toeks.

Dekoratiivne – naiselik kunst?

Pärast 1968. aasta isikunäitust Tallinna kunstisalongis märgati noort graafikut ja määratleti tema andelaadi n-ö naiselikuna. Tunnustades intensiivset värvimängu, kirjutas näiteks Rein Loodus 1968. aastal: „Muidugi ei saa me E. Tihemetsa kunsti nimetada kaugeltki filosoofiliseks – selleks on ta liialt naiselik ja tundeline –, kuid paljudes tema uuemates töödes võime leida mõtisklus-, isegi juurdlemismomente, mis väljendatavale meeleolule annab isesuguse refleksi.” Inge Teder kirjutas arvustuse 1972. aastal kunstniku esimese näituse puhul Eesti Kunstimuuseumis, märgates, et 1960. aastate keskel tuli Tihemetsa töödes natuuri ümberjutustamise asemele ümbermõtestamine, tekkis huvi globaalsete teemade vastu. Keskkonna ja maailmaruumi üle juurdlemisele osutavad graafilised lehed „Kuumaastik” (värviline söövitus, 1966), „Linnud kuristiku kohal” (söövitus, 1966) ning „Ähvardus linna kohal” (1968) ja selle variant „Ohustatud maailm” (1970, mõlemad söövitus, värviline litograafia). Juba varakult sai Tihemetsale tüüpiliseks mitmete graafikatehnikate kombineerimine, lõpptulemuse nimel keerukate graafiliste võtete rakendamine. Inge Tedre sõnul peitus selles ka varjukülg, oht – skemaatilisus ja dekoratiivsus.

Feministlik kunstiajaloolane Whitney Chadwick (1990) on märkinud, et läänelikus mõtteviisis seostatakse „naiselikkusega” muuhulgas selline negatiivse alatooniga omadus nagu „dekoratiivne”: „„Naiselikkusega” seostati sellised omadused nagu „dekoratiivne”, „hinnaline”, „miniatuurne”, „sentimentaalne”, „amatöörlik” jt negatiivse alatooniga hinnangud, võrreldes kõrge ehk üleva kunstiga. Juba renessansiajal kujunes kunstide jaotus: kodune „naiselik” kunst tikkimise ja õmblemise näol, mis eeldas kollektiivsust ja käsitööd, ning selle vastand: individuaalne geniaalsus, matemaatilised võimed ja jumalik inspiratsioon”.

Evi Tihemets ei ole kartnud dekoratiivsuse ohtu, vaid on pööranud selle oma tugevuseks. Kuna unistus õppida maalikunsti ei täitunud, on ta end teostanud värvilises graafikas ja suurtes formaatides. Lüürilise, poeetilise sümbolite mängu asemel on tema teekond ääristatud tugevate emotsioonide ja julgete graafiliste võtetega. Just Evi Tihemets tõi graafikasse pärast pikka sõjajärgset musta-halli perioodi tagasi värvid, mida 1930. aastatel olid hakanud kasutama Ets Rüga, Aino Bach jt. Ka Avo Keerend oli 1960. aastatel hõivatud intensiivselt puhta värvi ja abstraktse vormi probleemidega, ent tema lehed said tuntuks mõnevõrra hiljem. Malle Leisi värve kiirgavad botaaniliste kompositsioonidega siiditrükid ilmusid näitustele alates 1971. aastast, Evi Tihemetsa esimene värviline litograafia „Tallinna vaade” on aga juba 1959. aastast. Tema loomingu üks iduteos – ristkülikuteks jaotatud püstovaal „Kompositsioon punasega” (värviline litograafia) on loodud 1968. aastal.

1960. aastad soosisid kunstis suurt üldistavat vormi ja optimistlikku ellusuhtumist, 1970. aastad pseudosügavamõttelisust. Otse valitseva ühiskondliku tellimuse teenistusse rakendatud teoseid Tihemetsa loomingust siiski ei leia, sest kunstnik piiras oma temaatika ise ja leidis võimaluste hulgast õige kanali oma andelaadile. Teiste sõnadega: talle on olnud võõras isiksuse lahustumine nõukogude ühiskonna väljakutsetes. Selline andumus oli kohati omane nii nais- kui meeskunstnikele.

Peaaegu kõigi graafikatehnikate valdamise kõrval torkab Evi Tihemetsa puhul silma varajane fotokasutamine, näiteks lehtedes „Poeet” (siiditrükk, värviline litograafia, 1971) või „Tallinna madonna” (1974, ofort, klišee). Tema lemmiktehnikaks on jäänud mitmesuguseid lahendusi võimaldav litograafia, ta märkis isegi ära selle tehnika 200. aastapäeva näitusega „Uued ja vanad litograafiad” (1997. aastal rahvusraamatukogus).

Suurvormid ja etapilised isikunäitused

Geomeetrilise, mängulise, suuri paberipindu elustava ja organiseeriva suuna kõrval avanes 1980. aastatel Evi Tihemetsa loomingus teine, minevikku ja tulevikku mõtestav, sissepoole vaatav poolus. Seda, et kunstnik oskab vältida graafikatehnikate formaalse mängu karisid, näitas võimsa tundelaenguga näitus „Rist” pöördeaastal 1991 Tallinna kunstisalongis. Näituse keskmes oli graafikapoognatest üles ehitatud suur Kolgata rist: graafik tabas ära suure murdepunkti ühiskonnas, andes sellele vaimuliku sisu. Näituse eest „Rist” pälvis Evi Tihemets 1992. aastal Kristjan Raua preemia. Sama aasta kevadel toimus Helsingi toomkiriku krüptis Evi Tihemetsa isikunäitus, mille saateks ilmus kakskeelne kunstiraamat „Inglipuu/Enkelipuu”. Raamatus kirjeldab graafik oma nägemust 1989. aastal: ateljee aknast paistev suur puu kunstihoone õuel oli ühel hommikul täis linde/ingleid. Et ingel on kunstniku käsitluses kurjuse vastasjõud, siis arenes samaaegselt inglite seeriaga graafikasari „Memento”, mille Tihemets pühendas kuritegeliku režiimi ohvritele. Tundlike hallide toonide ja faktuuridega erilistele paberisortidele (jaapani paber jm) trükitud karmid lehed seostuvad Agaate Veeberi mustvalge graafika ja inglitemaatikaga (ehkki neid töid Tihemets tol ajal ei teadnud).

Mõnevõrra varem, 1980. aastate keskel, oli trükitud pehmelakitehnikas sari „Nukud lumes”, mis teatud mõttes seostub „Memento” ideedega. Nukk on suur arhetüüp, inimese (naise) asendaja, mille abil kunstnik oskas luua mõjuva võrdluse: nukk lumes – naine külmas, lõplikult võõras keskkonnas.

1990. aastate algul oli Soomes ja Rootsis veel mitu Evi Tihemetsa ülevaatlikku isikunäitust, kuid 1994. aastal tegi graafik kodupubliku ees jälle kannapöörde Tallinnas Draakoni galerii näitusega „Võrratu ruut”. See andis uuskonstruktivismile värvisärava, noobli ja humoorika lahenduse. Evi Tihemets oli taas esiplaanile tõstnud dekoratiivsuse, mille seostas toona aktuaalse kontseptuaalse suunaga. 1995. aasta kollaažide sarjad „Jagatud energia” ja „Suunatud energia” võtsid konstruktiivsest kunstisuunast omaks põhivormi, musta raamistiku, mida täiendab läbikumav, sensitiivse faktuuriga jaapani paberi pind. Mai Levini sõnul tahtis graafik nende lahendustega astuda üle „illusoorsetest kogemustest” (2002. aasta kataloogi eessõna). 1996. aasta näitusega „Konstruktsioonid ja pilved” Tallinna Kunstihoone galeriis jätkas Evi Tihemets suundumist ruumi, ehitades graafikatõmmistest värvilisi arhitektoone. Üks tehniliselt kõige mahukamaid näitusi oli aastatuhande vahetusel eksponeeritud näitus „Sajandilõpu unenäod”. 2002. aastal oli Evi Tihemetsa isikunäitus väljas Pärnus uue kunsti muuseumis, rõhk taas suurel ristimotiivil (ka küünaldega saali põrandal).

2006. aastal tuli Evi Tihemets välja uue sarjaga „Pühendus”, mis saavutas kohe rahvusvahelise tähelepanu (Krakówi graafikatriennaalil Poolas, Guanlani graafikabiennaalil Hiinas). Nendel lehtedel on fotografeeritud esmavajalikud toiduained (leib, või, pirnid, seened jne) asetatud ülestikku graafilistele pindadele. „Pühenduse” tõlgendamisel võib pakkuda järgmise vaatenurga: kunstnik viitab elu põhivajaduste ja kunstiloomingu lahutamatult läbi põimunud seostele („Leib”, 2006, söövitus, kuivnõel, kollaažfoto).

Kui püüda kuidagi kokku võtta Evi Tihemetsa loomingu fenomeni, võiks selleks sobida sõna „vastutus”. See tähendab vastutust oma andelaadi arendamise eest, oma maa saatuse ja oma lähedaste inimeste eest (sageli esineb Evi Tihemets ühisnäitustel koos tütre Epp Viiresega). Kõik see ei välista aga põnevat peitusemängu kunstilabürindis.