Erakoguja vabadus

Kati Ilves

Kollektsionäär Enn Kunilal on vabadus osta töid teistel alustel kui näiteks kunstimuuseumidel. Seetõttu pole Kunila kogu ka šedöövrikeskne, esindatud on talle südamelähedaste kunstnike looming. Missugune on aga Enn Kunila sümpaatia?

Üldistades võib öelda, et koloriidil põhinev figuratiivne maalikunst. Kunila on konservatiiv, tema kogu esindab traditsioonilist kunsti. Kunila favoriit on Konrad Mägi. Mäe  loomingu puhul räägitaksegi primaarselt kunstniku värvikäsitlusest: tema kaadiumpunaste, külmkollaste, rohekassiniste toonide esinemisest maastikes.

Kunila kogusse kuulub lausa kaheksa Mäe tööd, muuhulgas „Mererand Saaremaal” (1913–1914) ja „Veneetsia” (1922–1923). Mõlemad on kohalikel oksjonitel kõrge hinnaga müüdud ning kuuluvad ka kunstniku silmapaistvamate tööde hulka. Mäe töid tõstab esile ka Olev  Subbi kujundatud ruumilahendus: need on eksponeeritud suures saalis eraldi vaheseinal. Minu suurim üllatus oli Paul Raua „Pargitee” (1910), väikseformaadiline pruunides toonides õlimaal papil. Kujutatud on pargitukka suunduvat kergelt looklevat teerada, tööst kiirgab melanhooliat, introvertset kurbust ning romantikat. „Pargitee” puhul pälvib tähelepanu veel üks seik, töö jõudmine kogusse. 1966. aastal avaldatud Virve Hinnovi  Paul Raua loomingut käsitleva raamatu teoste nimekirjas seda pole. Samuti pole seda mainitud Kunila kogu käsitlevas varasemas raamatus. Interneti otsingumootori abil jõudsin Hausi kunstioksjonini: 2007. aastal müüdi see töö 140 000 krooni eest (alghind 34 000 krooni).

Võib oletada, et „Pargitee” kuulus enne oksjonile jõudmist kellegi hästi varjatud erakogusse. Siin meenuvad Enn Kunila sõnad erakogu avalikkuse kohta:  kunst peab olema kättesaadav nii uurijatele kui laiemale publikule. Üllatavaid leide on veelgi. Tunnistasin Kontantin Süvalo tööde „Pariis” (1929– 1930) ja „Tammiste” (1937) puhul, et vähem kui kümnendi jooksul muutub autori stiil täielikult. Kunilal on õnnestunud ilmselt mitte kunstiajaloolist ülevaadet eesmärgiks seades saada oma kogusse ühe autori kaks vägagi eripalgelist tööd. 

Näitus on Eesti traditsioonilise maalikunsti subjektiivne läbilõige, komponeeritud, isiklik, maitsekas. Kahjutundega nendin, et viimaste kümnendite kunst on kogus (õigemini selles valikus, sest Kärdlas on väljas Kelpmani, Põldroosi, Pääsukese, Raave jt tööde näitus Kunila logust – R. V.) peaaegu olematu: Subbi kõrval on esindatud ainult Henn Roode. Kerge huumoriga tuleb nentida, et Pallasest on de facto kujunenud Eesti  kunsti suurim ja püsivaim müügiartikkel. Mõeldes kõigile „külmetavatele kunstnikele” eesotsas Mäega, võtab huumor selgelt tumedama varjundi. Kunsti rahastamine on loomulikult täiesti omaette probleem, aga erakollektsioneerimine võiks olla selle üks allikas. Kunila on selles osas kindlasti head eeskuju andnud ja ehk tulevikus muutub kunstikogumine Eestis sama levinud nähtuseks kui mõnel pool mujal. Viimaste kümnendite  äralõigatus üllatab mind ka sisuliselt, eriti näiteks kohaliku hüperrealismi või popi puudumine.

Päris kaasaega tulles mõtisklen, et kui Jaan Toomik jääb liialt metafüüsiliseks, siis võiksid Kunilale huvi pakkuda Marko Mäetamm ja Kaido Ole, miks mitte ka Tõnis Saadoja ning Rauno Thomas Moss. Need on muidugi vaid minu assotsiatsioonid, mis ei pruugi koguja omadega kattuda. Muuseas, täiesti omaette vaatamisväärsusena  mõjub näituse külalisteraamat! Kujutan ette, et kunstisotsioloogidel tasuks seda ühe objektina arvesse võtta, kui kaardistatakse näiteks eestlaste maitse-eelistusi või määratletakse sihtgruppe. Kurioosumina raamat just päris ei mõju: klassikaline kunst tundub pärast Kristina Normanit (täiesti korrektne on antud kontekstis öelda „enne Kristina Normanit”) mitte ainult harmooniline, vaid lausa tervet kunstidiskursust rehabiliteeriv.  Tundub, et lisaks kunstiteadlastele, kes selliste näitustega üht-teist kõrvalekaduvat võivad avastada, vajab selletaolisi ülevaateid ennekõike teine, kaasaegse kunsti kauge seltskond. Seda ilma igasuguse irooniata.