Igatsus kommunikatiivse ühtsuse järele

Tõnis Tatar

ANKi näitus võimaldab laiemale publikule radikaliseerunud ja elitaristlikul kunstimaastikul vajaka jäävat osadust. Näitus „ANK’64. Pool sajandit kunstis” Tallinna Kunstihoones kuni 15. XII. Kuraator Tamara Luuk, kujundanud Mari Kurismaa, kunstnikud Malle Leis, Jüri Arrak, Kristiina Kaasik, Tiiu Pallo-Vaik, Enno Ootsing, Marju Mutsu, Vello Tamm, Tõnis Laanemaa, Aili Vint ja Tõnis Vint.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tallinna Kunstihoones viimaseid päevi avatud kunstirühmituse ANK ’64 juubelinäitus ärgitab mõtteid meie tänapäeva kunstist ja ühiskonnast. Kui tahta alustada provokatiivselt, võiks jätkata, et järelikult on tegemist meie kaasaegse kunsti suurepärase näitega. Seda see muidugi ei ole, ent ei ole ka nüüdiskunstil mõtete tekitamine monopoli.
Mis puutub ANKi, siis, nagu Tõnis Vint seinatekstis ütleb, neli-viis aastat pole rühmituse elueana sugugi erakordselt vähe. Küll aga on erakordne, et rühmitus teeb viiskümmend aastat pärast asutamist niivõrd suures koosseisus näituse. See võib kunstnike hilisema hiilguse taustal meelest minna, kuid rühmituse tegemise ajal olid liikmed tõepoolest alles poisid-tüdrukud, osa siinkirjutajastki jupp maad nooremad. Seda tähelepanuväärsem on, et nii noorelt kogunenud õppijatest kujunesid kõigist head, väga head või suurepärased kunstnikud.
ANK’64 lugu on eesti kunstiajaloos esitatud piisavalt palju, nii et vähegi huviline Sirbi lugeja peaks sellega tuttav olema. 1960ndate ERKI kimp mitmete erialade kirkamaid kunstiüliõpilasi, ühendav huvi moodsa kunsti vastu, ettekandeõhtud, ametlikud ja mitteametlikud näitused, Tõnis Vindi varane eruditsioon ja liidriroll, esteetilise kunsti kuvand, kuid ühtse stiili puudumine; kümnendivahetusel kunstnike iseseisvumine rühmituse tegevuse vaibumise hinnaga, isikliku esteetika vandlitornide püstitamine, perioodilised juubelinäitused, Eesti sõjajärgse modernismi müüdiks tõusmine.
ANK on meie kuuekümnendate modernistliku renessansi selgroog. Seda kummalisem on, et rühmituse teemal puudub siiani korralik teaduslik monograafia (õigupoolest ei meenu ka mittekorralikku). Seekordse näitusega kaasnev kataloog on senistest trükistest küllap mahukaim, ent ei sisalda paraku peaaegu mitte mingit teksti. Andreas Trosseki vähem kui veeru pikkune sissejuhatus on vormitäide ning ka Tamara Luugilt oleks tahtnud lugeda pikemat käsitlust kui kahte veergu mahtuv järelsõna. Olles enam kui skeptiline meie kaasaegses kunstis armastatud formaadi – peldikupaberile trükitud hermeetilises žargoonis grafomaanlike tekstimassiivide – suhtes, on siiski raske rõõmustada ka põrkumise üle teise äärmusesse.
Õigupoolest teeb käest lastud võimalus põhjalikumaks kunstiajalooliseks käsitluseks nõutuks. Hetkeks mugavalt oma Tartu identiteeti taandudes saan öelda: Tallinna kunstiteadlased, ANKi teema kättevõtmine peaks olema teie au- ja südameasi. Eriti, kui tunnete sümpaatiat modernismi vastu, nagu ma tean suurt osa meie kunstiajaloolasi seda tundvat.
Seda, et ANKil oli sisu, demonstreerib ka praegune näitus. Kui meie kuulsatest rühmitustest Visarid olid tegelikult Kaljo Põllu (ja tema õpilased) ning Soup’69 rühmitust jääb vähemalt minu jaoks saatma teatav neoavangardistliku šarlatanluse kahtlus, siis ANKi puhul võib üpris kindel olla, et kunstiajaloolase sulg ei sorgi müütilises tühiolluses.
Sealjuures tuleb märkida, et Tallinna Kunstihoone väljapanek on ANKi kunstnike näitus, mitte ajaloolise rühmituse näitus. Tegemist on defileeriva ülevaatega rea kunagi ühe katusnimetuse alla kogunenud kunstnike väga pikaajalisest tööst. See on täiesti aktsepteeritav lähenemine, kuigi usutavasti selline, mis pakub suuremat huvi kõige laiemale avalikkusele, mitte niivõrd kunstiajaloolastele. Ent see ei ole sugugi halb valik, kuna erialase ettevalmistuse ja spetsiifilise huvita kultuuritarbija (tuntud ka kui „tavaline inimene”, „inimene tänavalt”) on meie kunstielus juba pikemat aega spetsialistide ja „siseringi” arvel hüljatud. Ja mis puutub ANKi, siis see on ilmne näide, kuidas spetsialistide valdava osa huvikese kultuurse avalikkuse maitsest lahku läheb. Esimesele on tähenduslik selgete modernistlike tunnuste tõttu heroilistesse kunstiajaloolistesse narratiividesse sobitatav varaperiood, teine leiab tuttavat ja meeldivat arvatavasti pigem järgmiste kümnendite küpsematest Arrakutest, Leisidest, Vintidest. Nendele aspektidele viitab kataloogi järelsõnas ka Tamara Luuk, märkides, et „eesti kunstiloos ei enne ega pärast kordunud populaarsus(t) ühiskonna väga laiades kihtides” ning teiselt poolt mööndes, et narkootikumide ja rikkakssaamise võimaluse asemel tasalülitas meie modernistliku rühmituse „hoopis omamütoloogia elevandiluutorn, mis jäi nende kandu tallavaile põlvkondadele jalgu”.Asjaolule, et näitus tavalistele inimestele (jah, sellised on olemas, tunnen mõnda) meeldib, saab siinkohal viidata kui empiiriliselt kinnitatud fakti. Ka allakirjutanu laupäevasele pärastlõunale sattunud külastuse ajal olid saalid meeldivalt publikurohked. Menukuse seletamiseks ei pea olema sotsioloog – piisab, kui tsiteerida Vikerraadio „Päevatee” saatejuhti Tiina Karu: „Selline mõnus ja nostalgiline tunne oli. Kõik meiegi kuulajatele tuttavad nimed /…/. Ja seal olid kõik väga ilusad pildid”.Ometi ei pea olema paranoik, aimamaks, et üks osa erialainimesi ja nooremaid kultuurihipstereid suhtub sellessegi näitusesse halvustavalt. Võib-olla umbes nii, nagu hiljuti Sirbi kallal jõudu proovinud Martin Luiga võttis oma mõtteid väljendada kevadise kunstnike liidu aastanäituse aadressil: „Ma saan täiesti aru, et vanadel inimestel peaks olema näitus, kus nad saavad vaadata, kuidas nende vanad tuttavad ikka veel sedasama teevad, mida nad tegema harjunud – jumala eest, ma teeks ise parima meelega samuti, lõikaks aasta-aastalt neile ühe pisikese paberist palja tšiki ja oleks veel rõõmus pealegi /…/.” (Sellesarnaseid nooruslikke mõtteid on väljendatud ka poliitilises elus – kõige kontsentreeritumal kujul esitasid selle argumendi kunagi keskerakonna noorliikmed, hõigates kõnet pidanud siseopositsionäär Liina Tõnissonile vahele: „Te olete vana!”.)
Arvan, et rohkem kui hiljuti kultuuriministri väidetud põlvkondade kon­flikt lahutab kunstivälja poolusi erinev kunsti ja ühiskonna suhete käsitlus. Tausta moodustavad siin XX sajandi kunstiajaloo ja -teooria paradigmaatilised uperpallid. Suurem osa XX sajandi olulistest kunstiteooriatest hellitas veendumust, et kunst on võimeline avaldama ühiskonnale positiivset mõju, ent sellise mõju iseloomu kohta läksid arvamused teravalt lahku. Lihtsustatult, esimene, modernistlik käsitlus vaatles kunsti kui valdkonda, mille kompetentsiks oli vormiline innovatsioon ning utoopiliseks programmiks järkjärguliste muutuste esilekutsumine vaatajate teadvuses esteetiliste elamuste pakkumise teel. Teine, avangardistlik käsitlus sisaldas ideed kunstist kui pidevast rünnakust ühiskondlike ja kunstiliste konventsioonide vastu, mille vahendiks oli provokatsioon ning utoopiliseks programmiks kultuurilise terrorismi kasvamine kultuuriliseks revolutsiooniks. Modernistlikult ja avangardistlikult platvormilt langetatavad väärtushinnangud kunsti kesksetele kriteeriumidele nagu ilu, meisterlikkus, esteetiline väärtus jne on sageli vastandlikud.
Ank’64 seostub väga selgelt ühe ajaloolise läbimurdega eesti kunsti muutumistes, selleks oli modernistliku esteetilise autonoomia legitimeerimine 1960ndate teisel poolel. Ent samavõrd seondub ANKi kunstnike järelelu järgnenud, mitte sugugi vähem olulise arenguga 1970ndatel ja 1980ndatel, mida võiks Jürgen Habermasi sõnadega nimetada „kommunikatiivse konsensuse” tekkimiseks. Lühidalt tähendas see orienteerumist kõige avaramale kultuuritarbijate ringile, erinevuste asemel ühisosa allajoonimist, kõnelemist mina-vormi asemel meie-vormis. (Selles, et tegemist oli ühiskondlikult passiivse positsiooniga, esteetilisse elevandiluutorni sulgumisega, nagu enamasti väidetakse, võib õigupoolest kahelda.)
1990ndatel aset leidnud järjekordse pöörde tulemusel asendati kunstiloomingu eesmärgina kommunikatiivne konsensus kriitilise positsiooniga. Kummati ei ole ühiskond viimase kahekümne aasta jooksul näidanud kuigi palju märke sellest, et ta kunstirahva kriitilisse positsiooni kuigi tõsiselt või soosivalt suhtuks. Loobudes taotlusest kõnetada kogu ühiskonda, on mõnigi kord piirdutud üksnes tutvuskonna adresseerimisega. Püüdes artikuleerida kunstniku kriitilist positsiooni, on mõnigi kord laskutud paranoiasse või masohhismi või siis taotakse tüütuseni moeka hegemooniakriitika trummi. Nõnda on tänapäeva kunstnik sageli radikaal ja partisan, aga tema võitlus vaatajale arusaamatu ja võõras.
Tänasel radikaliseerunud ja elitaristlikul kunstimaastikul on ANKi näitus meeldiv hingetõmbamise koht, mõjudes rahustava kinnitusena elukogemusega kaasnevast võimetusest olupoliitiliste virvenduste tõttu hüsteeriasse sattuda, sotsiaalse erksuse asendumisest traditsioonilise esteetika metafüüsikaga nagu ilu, tõde, meisterlikkus ja elutarkus. Sellisena on ta vaatajatele suurepäraselt mõistetav ning paljude jaoks oodatud vastutulek igatsusele kommunikatiivse ühtsuse järele.

PS. ANKi näitus on väga hästi kujundatud, Mari Kurismaa skeem on leidlik ja stiilne.

1 Tamara Luuk, Ank’64. Tallinna Kunstihoone fond, Tallinn 2013, lk 110.

2 Tiina Karu, „Päevatee”. Http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=2182591.

3 Martin Luiga, Vanakunsti festival Tallinna Kunstimajas! – http://menu/err.ee/r2soovitab/ed914b6b-1c45-4721-ba3f-21d120dle174.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht