Uuest ja veidi vanemast muusikast

Igor Garšnek

  NYYD-muusika. Uued helid Klassikaraadios. Koostanud Tiia Teder ja Immo Mihkelson, © Eesti Raadio / Klassikaraadio, 2007. 280 lk.

Ajaolu, et Klassikaraadio toodab peale muusikasaadete ka heliplaate, on viimase kümne aasta jooksul juba enesestmõistetavaks saanud. Aga et nimetatud raadiojaam peale heliplaatide veel ka muusikaraamatuid välja annab, on kindlasti meeldiv üllatus kõigile, kes raamatukauplustes muusikakirjanduse kesist valikut kirunud.

Sel kevadel ilmunud Tiia Tederi ja Immo Mihkelsoni koostatud “NYYD-muusika. Uued helid Klassikaraadios” on artiklite kogumik, mille autoriteks Klassikaraadio oma toimetajad ja kaastöötajad. Ja nagu väljaande pealkirjastki näha, käsitlevad kirjutised just uuemat helikunsti. Kahekümnest nende kaante vahele koondatud kirjatööst käsitleb suurem osa ootuspäraselt eesti nüüdismuusikaga seonduvat, kuid “sündmuste horisont” küünib ka muu maailma uue muusikani. Erandiks on nende artiklite foonil aga Jüri Reinvere, kes oma esseistlik-filosoofilises loos “Vabaduse heliline hämarus” keerab ajaratta algul hoopis tagasi kaugesse minevikku, Rudolf Tobiase aega, et sealtkaudu mööda selliseid teetähiseid nagu Artur Kapp, Mart Saar ja Eduard Tubin jõuda eesti muusikalise identiteedi otsinguil tänasesse päeva, Veljo Tormise ja Arvo Pärdini välja.

Lihtne matemaatika laseb arvata, et kui jagada raamatu maht 280 lehekülge ära 20 autori peale, siis ei tohiks neist ühelgi jääda võimalust käsitletavasse materjali ülearu süveneda. Ning tegelikult pole jäänudki (kahe erandiga, aga sellest hiljem), kuid keeruliste teoreetiliste analüüside puudumine ei tähenda sugugi seda, et raamatu kirjutised oleksid lihtsakoelised või pealiskaudsed, et oleks tehtud mingit “hinnaalandust”. Vastupidi – kuigi nn lahedat lugemist too köide ehk tõesti ei paku, on see-eest mitmekülgsus ja vaatenurkade paljusus kõnealuse väljaande peamisi tunnusjooni.

Kõige laiemas plaanis võib nood artiklid jaotada kaheks: ühed on pigem ülevaatlikud-tutvustavad ja teised mõnevõrra analüüsivamad. Esimesse kategooriasse kuulub kindlasti Tiia Tederi “Pariisis, parnassil, tribüünil”, kus autor avab väga huvitavalt rahvusvahelise heliloojate rostrumi (asutatud 1954) ajaloo ja tegutsemise printsiibid-kriteeriumid. Ning, mis meile oluline, eesti heliloojate rolli sellel võistlusel. Köitvaks teeb lugemise aga veel asjaolu, et kuna Tiia Teder on Klassikaraadio juhina eesti komponistide peamine rostrumile tooja, siis kirjeldab ta rostrumi õhustikku ja annab võtmefiguuridele hinnanguid eeskätt oma kogemustest ja vaatenurgast lähtuvalt. Tal on asjasse isiklik, selgelt väljendunud suhe, ja see teeb lugemise põnevaks.

Ülevaatelugude hulka võiks paigutada ka Immo Mihkelsoni artikli “Uus heli. Eesti Raadio eesti muusika uuenemises 1956–1980”, ainult et see kirjutis ei mahu tolle lihtsustatud määratluse alla ei mahult (54 lehekülge) ega käsitluse põhjalikkuselt. Läbiva teemana on siin ühelt poolt juttu Eesti Raadio muusikasaadete aja- ja kujunemisloost läbi aastakümnete ning kuue-seitsmekümnendate markantsetest saatejuhtidest (Ofelia Tuisk, Ivalo Randalu jt), ent teisalt lõimub see kõik väga orgaaniliselt toonase eesti uue muusika kujunemislooga. Mihkelsoni kirjutise alusel saab väga üksikasjaliselt dokumenteeritud ülevaate sellest, millist rolli mängisid mõned olulised muusikasaated (näiteks “Looming ja aeg”) tollal noorte heliloojate (Tamberg, Rääts, Pärt, Sink) eneseleidmisel ja -kehtestamisel, ning ka muu maailma heliloojate (Denissov, Gubaidulina) tutvustamisel meie muusikaüldsusele (Ofelia Tuisu “Võõrastetoa intervjuud”). Kõnealune artikkel on kui hästi läbi mõeldud ja kaasahaaravalt kirja pandud muusikapublitsistika musternäide. Oleks selliseid meie kultuuris rohkem.

Kui Immo Mihkelsoni kirjutist selles raamatus oma haardelt-mahult millegagi üldse kõrvutada, siis sama põhjalik ja pikk on ka Gerhard Locki peatükk “Aktuaalsetest tendentsidest elektroakustilise muusika alal Eestis”.

Ülevaatelugude hulka kuuluvad veel Elena Lassi “NYYD Ensemble on siinse uue muusika kuulutaja” ning ka Liina Fjuki kirjutis “Festivali NYYD retseptsioonist: hetked, kõlad, kummastused…”, hoolimata sellest, et autor on oma loo alguses öelnud: “Järgisin kvalitatiivse analüüsimeetodi reegleid.” Seda polnud ehk eriti märgata, ent hea visiooni “NYYD”i festivali kuulajate-kriitikute retseptsioonist alates 1991. aastast leiab siit sellegipoolest.

Analüütiline mõtlemine iseloomustab see-eest aga Märt-Matis Lille lühikest artiklit “Muusikaline modernism ja Eesti”, kus Lill sedastab Arvo Pärdi 1960. aastate loomingu näitel (võrdluses Messiaeniga), et modernismist on Eesti kontekstis üldse raske rääkida. Ta ütleb otsesõnu, et “kohati võib Eestis tajuda mingit põlgust modernistliku muusika vastu” ning teeb nukravõitu järelduse: “Aga paratamatult on see toonud kaasa siinse muusikamaastiku teatud piiratuse.”

Ning tahtmata väita, et see raamat oleks akadeemiline, pean siiski tähelepanu juhtima ka tõesti “mitteakadeemilistele” kirjutistele nagu Avo Raupi Frank Zappa käsitlus ja Margus Kiisi lugu Sven Grünbergi ansamblist Mess. Mis veel ütlemata jäi? Ruumipuudusel päris mitu asja, ent eelkõige muidugi see, et tolles raamatus on hästi palju põnevat pildimaterjali. Aga eks vaadake parem ise järele…