Üks tütar isa otsimas
Minona päritolu ei ole teema, mida lavastaja oleks liiga tõsiselt võtnud, aga just see asjaolu on Jüri Reinvere ooperit käivitav jõud.
Ooper „Minona“ 25. I (esietendus) Regensburgi teatris. Helilooja ja libretist Jüri Reinvere, lavastaja Hendrik Müller, muusikajuht ja dirigent Chin-Chao Lin, kunstnik Marc Weeger, kostüümikunstnik Katharina Heistinger, valguskunstnik Wanja Ostrower, dramaturg Julia Anslik, koormeister Alistair Lilley. Osades Theodora Varga (vana Minona von Stackelberg), Anna Pisareva (Josephine Brunswick-Stackelberg, Minona ema / noor Minona von Stackelberg), Adam Krużel (parun Christoph von Stackelberg), Esther Baar (Marie, Minona õde / Marzelline), Vera Semieniuk (krahvinna von Goltz), Johannes Mooser (krahv von Teleki), Deniz Yetim (Attila de Gerando / Leonore), Andrea Dohnicht-Pruditsch / Ayumi Futagawa (Vilma), Thomas Lackinger / Roman-Ruslan Soltõs (Gabriel).
Kui Jüri Reinverelt küsida, kas ta on eestlane, siis usun, et helilooja võiks vastata täpselt nagu tema eelmise ooperi peakangelane Peer Gynt: „Sünnilt jah. Kuid hinge poolest / maa-ja-ilma-kodanik.“ Asjaolu, et Beethoveni aasta mitte ainult Regensburgis, vaid ka kogu Saksamaal avas eesti helilooja kirjutatud ooper, ei ole pisiasi. Reinverel on õigus, kui ta ütleb, et ideid Beethoveni 250. sünniaastapäeva tähistamiseks ei ole. Temal oli ja pealegi veel selline, mis pakkus huvi nii publikule, ooperimajale kui ka muusikateadlastele. Lugu Beethoveni arvatavast tütrest Minonast on tänu ooperile ja selle valguses esile kerkinud uurimistöödele end juba peaaegu tõsiasjana kinnistanud ning loo dramaatiline ainestik on justkui loodud ooperi jaoks.
Nagu varasematelgi kordadel, on Reinvere oma libreto kirjutanud ise ning tegevus rullub lahti kolmes paigas: 1812. aastal Prahas, 1828. aastal Eesti alal Revalis ja 1870. aastal Viinis. Aja- ja kohaspetsiifikast annab muidugi aimu vaid kavaleht, sest nii lavastaja Hendrik Müller, lavastuskunstnik Marc Weeger kui ka kostüümikunstnik Katharina Heistinger on otsustanud antavaid olusid julgelt tõlgendada. Lavaõiguse on saanud nii XIX sajandi aadliperekonna ruumid, täiesti tavalised tellingud kui ka üks suurem metallvõredega puur. Alla ei ole jäänud ka kostüümid, mille ampluaa ulatub ajaloolistest ballikleitidest kitliteni.
Lavastaja Hendrik Müller on isegi külluslikule Minona-loole lisanud proloogi. Ooperi avab katkend Mauricio Kageli 1969. aasta filmist „Ludwig van“, milles tehakse julgelt nalja Beethovenit ümbritseva pühaliku oreooli üle. Nägime kaadrit hobusega põllumehest, kes kinnitab vagude vahel, et just tema on helilooja emapoolse liini viimane järeltulija, ning kannab selle tõestuseks kaasas ohtralt dokumente, perekonnapilte ja Beethoveni büsti. See huvitav leid, mis pälvis esietendusel saksa publiku naerupahvakud, annab mingis mõttes kätte ka lavastuse tonaalsuse: Minona päritolu ei ole teema, mida lavastaja oleks liiga tõsiselt võtnud, aga just see asjaolu on Reinvere ooperit käivitav jõud. Niisiis tekkis huvitav olukord, kus lavastaja justkui tühistas kohe alguses kogu järgneva sündmustiku algpõhjuse – või vähemalt vähendas märkimisväärselt selle tõsidusastet. Ehk just sellepärast ei avalda tegelaste psühholoogilised läbielamised osatäitjate pingutustest ja materjali dramaatilisest potentsiaalist hoolimata kogu ooperi vältel suuremat mõju.
Küll aga avaldavad muljet osatäitjate vokaalsed läbielamised. Reinvere partiide häälesõbralikkus on petlik. Kui see laval ka näib kerge ja lihtsana, on see ennekõike lauljate meisterlikkuse ja suure töö tulemus ning väärib seda enam tunnustust. Reinvere helikeel ei ole mingilgi moel lihtne ning isegi kui lauljate partii kulgeb valdavalt keskregistris, sisaldades vaid üksikuid äärmusi, teeb selle keeruliseks kontekst, millesse laulja on asetatud. Millist orkestrihäält või -pilli peaks kuulama ja kellega suhestuma? Millist rolli täidab laulja hääl kogu faktuuris? See on Reinvere muusika puhul kindlasti raskemini tuvastatav kui näiteks Beethoveni „Fidelios“, mida on ooperi teises vaatuses samuti tsiteeritud. Saatefaktuur ei pruugi lauljat toetada, enamgi veel – nii mõnigi kord tekib lauljal kiusatus kõrv all orkestriaugus toimuva suhtes kinni pigistada ja laval oma sõitu sõita. Ometi tärkab kuulajas ühel hetkel igatsus, et soolohäälte partiid saaksid korrakski üldise faktuuri osaks, mitte ei sõdiks selle vastu. Seda rõõmustavamad on hetked, mida pakuvad sopran Anna Pisareva, kes kehastab nii noort Minonat kui ka tema ema Josephine von Stackelbergi. Pisareva valitseb oma rolli nii psühholoogiliselt kui ka vokaalselt ning tema näib tõesti aru saavat ka muusikalisest kontekstist, milles ta muljetavaldava vabadusega ringi liigub.
Eriti oleksin sellist tähelepanelikkust ja üksteise kuulamist oodanud ooperikoorilt, kelle esimene lavaline etteaste on ooperis ühehäälne viis, mis kõlab sisuliselt a cappella. Mõtisklen siiani, kas see polnud ehk mikrotonaalne harjutus, milles oli palutud laulda ka kõiki teisi helikõrgusi kuni veerand tooni kõrgemalt ja madalamalt, kuid kahtlustan, et nad tõesti proovisid laulda ühehäälselt. Harv on hetk, mil kuulame elus teise inimese ära ja mõistame teda ning sama harvad on muusikas hetked, mil inimesed laulavad või mängivad tõepoolest unisoonis. See ei ole niivõrd tehnilise võimekuse, kuivõrd tähelepanu, tahte ja suhtumise küsimus. Ootamatu elamuse pakub teineteisemõistmise vallas aga vana Minona osatäitja Theodora Varga ja tema noore kolleegi Anna Pisareva ühtne vokaalne esteetika. Tundub, et lauljad ajavad taga sarnaseid muusikalisi kvaliteete ning lähedane näib olevat ka nende laulukool. Keeruka ooperi kontekstis pakub selline äratundmine ootamatult vajaliku pidepunkti.
Lavastuse atmosfäär sisendab läbivalt teatavat ohutunnet, pidetust ja ebapüsivust, selle algeid meile aga ei näidata. Miks sai Minonast tegelane, kes justkui ei saagi oma elu elada? Fakt, et ta isa võis olla Beethoven, ei tundu siinkohal ammendava vastusena. Veelgi enam, ta oli justkui kaasa saanud oma isa fantastilise geenimaterjali, kuid pääsenud tema varjust, mis kuulsate inimeste lapsi paratamatult saadab. Öeldakse ju, et geeniuste laste puhul jumal puhkab. Rohkem kui mingisugust elutõde tasub selle lause tagant otsida ehk pisut küünilise kõrvaltvaataja soovi lämmatada veel süttimata leek. Sellest taagast oli Minona niisiis prii. Muidugi langes talle segase päritolu tõttu osaks üleüldine peataolek ning (võõras)isa Christoph von Stackelbergi viha, mis väljendus julmematel momentidel ka ihunuhtluses, kuid selle liini tõsiseltvõetavust vähendab ooperis kaks aspekti. Stackelbergi tegelane mõjub nii oma välises kui ka sisemises rollijoonises üheplaanilise ja lihtsustatuna. Tema julmust sümboliseerima pidanud peksustseen, mis oleks igal normaalsel juhul pidanud vaatajas mingeidki tundeid äratama, meenutab aegluubis nõrgalt laetud liikumisetüüdi, mis langeb ülejäänud lavastusest välja ja tekitab seeläbi empaatia asemel võõristust. Samuti vähendasid esietendusel Stackelbergi tegelase tõsiseltvõetavust hetked, mil tema partiid anandis edasi lava kohal asetsev tekstitabloo, osatäitja eksinud pilk ning abistavad hüüatused lava kõrvalt. Niivõrd jõulist suflööri sekkumist pole mina seni teatrilaval tabanud ja argitasandil pean seda täiesti elamuslikuks kogemuseks.
Kui seegi on lavastuse osa, siis palun siinkohal andestust. Ooperi stiili on raske tunnetada, sest lavastus on väga eklektiline. Pidevalt pöörleval laval toimub palju korraga ja kui tavaliselt satub vaataja fookusesse ikka see, mis on sel momendil kõige olulisem, siis seekord tabasin end pidevalt jälgimas midagi, mis järgmisel hetkel osutus täiesti ebaoluliseks. Asjaolu, et vaataja tähelepanu on pidevalt kistud mitmes suunas, väljendus lõpuks kõikehaaravas ilmajäetuse tundes. Seda efekti võimendab laval viibiv kaameramees ja tema võetud lähikaadrid, mis võiksid vaataja tegelasele justkui lähemale juhatada, kuid ehitavad meie vahele hoopiski uue seina.
Lavastuslikust segadusest tungib läbi kaks meeldejäävat muusikalist momenti. Kuldlõike kandis paiknev tsitaat Beethoveni „Fideliost“ mõjub kesk valitsevat atmosfääri väga puhastavalt. Tõsi, võrreldes ülejäänud stseenidega tundub selle muusikaline mõte ootamatult pikana ja peaaegu et venitatuna, kuid seda mõjusam ta on. Muusikaliselt kõige nauditavam ongi „Minona“ orkestriosa, mis omandab hetketi tõeliselt kujundliku väärtuse. Teose lõpus, mil olukord nii laval kui ka saalis hakkab omandama teatavat lootusetuse astet, tõusevad ümbritsevast esile keelpillide kordamööda ülespoole tõusvad ostinaatsed motiivid, mis meenutavad oma kerguses taeva poole tõusvaid suitsukeerde. Selles hetkes on ühekorraga nii lootus pääsemisele kui ka kinnitus selle ürituse täielikust mõttetusest, sest nii nagu suitsukeerd hajub taeva poole tõustes ümbritsevasse õhku, kaovad olematusse ka tegelaste püüdlused oma elu igatsetavale rajale käänata.