Trio Romansi teekond Itaalia ja Valgre juurde

 

Raadio 4 ja Tallinna Filharmoonia heategevuskontsert ?Kingime lastele rõõmu? 7. I Estonia talveaias: trio ROMANSS ja Alina Sakalauskaja (mandoliin) ning Tiit Peterson (kitarr), kavas vene romansid, itaalia laulud ja Valgre. Juba seitsmendat aastat tegutsev trio Romanss tuli publiku ette laiendatud kavaga, kus peale tavapärase vene romansiloomingu kõlas ettevaatliku katsena veidi nii itaalia kui eesti muusikat. Lisaks kitarristile on nad oma kavadesse hakanud kutsuma ka Eestis elavat Valgevene päritolu mandoliinimängijat Alina Sakalauskajat.

See on igati vajalik samm, sest tagasilangus algab sellest, kui edasiminekut enam pole. Ja kui trio end stiili poolest muuta ei kavatse (pole vajagi!), tuleb leida esituse juurde neid aspekte, mis kava kuidagi teisiti laiendaksid, uuendaksid ja värskendaksid. Kuidas see triol siis õnnestunud on?

 

Mandoliin säras tähena

 

Alina Sakalauskaja kutsumine ja temalt ka soolorepertuaari valimine on igal juhul sajaprotsendiline õnnestumine, sest tegemist on väga tugeva professionaaliga, ammugi veel pilliga, mida Eestis eriti ei mängita. Sakalauskaja üksi esitatud ?Sära, sära, mu täht? sai ka publikult õhtu tugevaima aplausi. Selleks ei pea just professionaal olema, et esitatava emotsionaalset laengut ära tunda. See mandoliinil esitatud rahvalaul oli kantud niisugusest küpsest, sügavalt läbi tunnetatud ja lõpuni viidud emotsioonist, mida kontserdilavalt just tihti ei kuule. Sakalauskajal on tugev fraasikujundus, pärlendav toon ning loomulik virtuoossus. Ning just lõpuniviidus oli see, mis kõige rohkem eraldas tema esituse trio Romansi käekirjast. Trio kaubamärk on õrn, elegantne ja võluv (kohati koketeerivgi) laulmismaneer, mis jätab kõik otsad lahti ? jätab publiku pidevalt näljaseks ja mängib tundel, et tahaks veel ja veel kuulata, kuni? Aga seda ?kuni? ei tulegi, enne lõpeb kontsert ära. Vene rahvalaulu tumedat, üliemotsionaalset ning avatud karakterit tundes on trio stiilivalik siiski omaette pärl. See on väärtus, mida peab hoidma ja mitte laskma nivelleeruda tavaliselt ?lahtisesse esitusse?. Aga selle juurde on kontsertvariandis vaja kindlasti midagi, mis kontrasteeruks mõne teise emotsionaalse polaarsusega.

 

Vene aristokraatia

 

Kitarrist Tiit Petersoni roll piirdus saatepartiiga, mis oli kena, kuigi oleks tahtnud tedagi veel rohkem kuulata, tema osalust võinuks rohkem väärtustada. Itaalia lauludes (mandoliiniseaded pärit Tallinna Filharmoonia kavast ?Bella Italia?) kasutatud mandoliin jäi aga kolme naishäält dubleerides liialt tagaplaanile. Selle koosseisu jaoks peaks tegema uued, just mandoliini keskmises registris eraldi täitehäältena kasutavad ja kohati meloodilisi soololõike võimaldavad seaded. Ideaalne mandoliinikasutus oli laulus ?Vaikne, nii vaikne?, kus nii klaveril kui mandoliinil olid oma iseseisvad liinid. Seade leidlikkuselt meenub ka teise osa esimesi laule, kus faktuur laienes kitarrisaatelt klaverile ja tekitas mõjuva astmelise dünaamikakasvu.

Iseküsimus on, kas trio peaks näiteks kavas olnud itaalia laule ja Valgret esitama nii-öelda oma võtmes või proovima leida suuremat kontakti sellega, kuidas laul oma kultuuriruumis oli mõeldud. Trio Romansile iseloomulik kitsas seades laulmine jääb ju alles niikuinii, küsimus on pigem meeleolus (Valgre puhul võiks see olla kargem, itaalia lauludes temperamentsem) ja stiilis. Kindlasti oleks vaja rohkem viimistleda hääldust.

Läbimõeldumad ja professionaalselt komponeeritud seaded ning teistes keeltes laulude puhul ehe hääldus olekski tee, mida mööda tasuks triol edasi minna. Sest ansambli esituslaadis on midagi vene aristokraatlikkusest: nukrat, peent, kvaliteetset, esteetilist, lõpuni välja ütlemata jäävat, iseteadvat. Ja seda enam peab see, mis esitusega seondub, olema vägagi tasemel ? viimseni viimistletud.