Tants välistudengite ümber

Kai Kiiv: „Rahvusvahelise hariduse juurde kuuluvad väärtused parandavad riigi positsiooni üleilmsel poliitika ja majanduse areenil, sest hea mainega tugevad ülikoolid on osa riigi pehmest jõust.“

MARIA MÖLDER

Eesti muusika- ja teatriakadeemias on üliõpilaste vastuvõtueksamite aeg. Nagu teisteski Eesti kõrgkoolides, ei ole aga teada, millistest riikidest pärit tudengid saavad sel sügisel üle piiri, et siin õppima asuda. Koroonaviirus on andnud siseministeeriumile hea ettekäände seada kolmandatest riikidest pärit üliõpilastele piiranguid, mida sooviti kehtestada juba varem. Samal ajal kui riik kohtleb välistudengeid aina enam ohtliku elemendina, näitab värske uuring, et välistudengid jätavad Eesti majandusse 35 miljonit eurot aastas. EMTA välissuhete spetsialist Kai Kiiv selgitab, milline roll on EMTAs välistudengitel ja üldse rahvusvahelisel suhtlusel.

EMTA-l on suhtarvuna Eesti ülikoolide hulgas kõige rohkem välis­tudengeid. Kust nad tulevad ja kuidas selleni on jõutud, mida selleks on tehtud?

EMTA välistudengite päritolu geograafiline pilt on heas mõttes üpris kirju. Meil on tudengeid nii Euroopa Liidu maadelt, nimetagem siinkohal Soomet, Lätit, Leedut, Poolat, Itaaliat, Hispaaniat ja Portugali, kui ka väljastpoolt: Aasiast Hiinast, Lõuna-Koreast, Jaapanist ja Hongkongist, USAst ning Lõuna-Ameerikast Colombiast ja Brasiiliast. Arvude keeles on õppeaasta 2019/2020 selline: EMTAs õppis välistudengeid 26 riigist, 23% üliõpilaste koguarvust. Kuna muusikalise alg- ja keskhariduse omandamise võimalused erinevad riigiti vägagi palju, saavad meie õppurid tulla ikkagi ainult sealt, kus muusikaline baasharidus on süsteemne ning professionaalselt kõrgel tasemel. EMTAt ei ole mõtet reklaamida enamikus Aafrika mandri riikides, Indias ega Bangladeshis, sest nendel maadel on lääne klassikalise muusika traditsioonist lähtuv muusikaharidus, mille baasilt saab õpinguid jätkata EMTAs või mõnes muus Euroopa muusikakõrgkoolis, nõrk või sootuks olematu. See seab meile piirid, mistõttu oleme kolmandate riikide osas vaadanud ka ELi idapartnerlusriikide, s.o Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaani ja Moldova poole, sest nende riikide paljuski nõukogude ajast jäänud lastemuusikakoolidel ja muusikakeskkoolidel põhinev süsteem on meie omaga sarnane. Ma ei taha nõukogude aega kuidagi idealiseerida, ent kunagine NSV Liidu alla kuulumine teeb suhtlemise nende maade koolide ja inimestega palju lihtsamaks – meid lihtsalt teatakse ja tuntakse! Pole vaja n-ö nullist alustada, rääkida sellest, kus Eesti asub ja mis kool on EMTA. Thbilisi konservatooriumis, kellega meid seovad iseäranis soojad suhted, võib ka praegu veel nii mõnegi Estonia klaveri otsa komistada! Nende riikide puhul on aga miinus, et meie kooli suur õppemaks saab sealt pärit tudengikandidaatidele teinekord takistuseks. Siin on EMTA juhtkond pakkunud lahendusena välja igal sügisel aset leidva stipendiumi­konkursi parimate õppemaksu vähendamise. Rõhutan, et neid juhtumeid pole palju ja need, kelle õppemaksu vähendatakse, peavad tõesti olema ka silmapaistvalt head interpreedid või heliloojad. Usun, et meede on siiski kaasa aidanud, et nii mõnigi suurepärane muusik on saanud õppimist jätkata.

Esimesed ponnistused selle nimel, et Eestisse jõuaks rohkem välistudengeid, tehti 2006. aastal, kahe aasta pärast alustati ka kõigi Eesti kõrgkoolide välistudengite kohta käiva statistika kogumist. Tollases kõrghariduse rahvus­vahelistumise strateegias oli seatud eesmärgiks, et 2015. aastaks õpiks Eestis 2000 välismaalast. See arv ületati aga juba 2013. aastal, mil Eestis õppis 2230 välisüliõpilast.¹

Eesti kõrghariduse rahvusvahelise tutvustamise protsessis mängib väga tähtsat rolli SA Archimedese ja kõrgkoolide koostöös loodud ning üles ehitatud kaubamärk-platvorm Study in Estonia. Selle ümber on koondunud nii rahvusvaheline kui ka riigisisene tegevus, mis on suunatud Eesti kui hea õppimis- ja töötamiskoha maine parandamisele ning välisüliõpilaste elukeskkonna arendamisele. Kuivõrd Eesti on väike riik ja isegi meie suuremad ülikoolid on maailma kontekstis väikesed, siis on mõistlik, et ülikoolid turundavad end üheskoos, mitte igaüks omaette. Kiiresti sai selgeks ka see, et mitte just ülearu hiilgava rahalise ja piiratud inimressursi tõttu ei saa igas suunas tulistada, vaid tuleb hästi läbi mõelda, milliseid riike on üleüldse mõtet sihtida. Nõnda jäid sõelale maad, kust oli juba varem tudengeid siia õppima tulnud ja kus huvi Eesti vastu näis püsivat, ent ka need, kus nähti ühel või teisel põhjusel potentsiaali. Valik tehti tihti tuliste arutelude tulemusena ja oli tegelikult kompromiss, sest ülikoolide spetsiifikast sõltuvalt sihtturg päris sada protsenti ikkagi ei kattu. Näiteks, kui Tartu ülikool ja Tallinna tehnikaülikool on infotehnoloogia vallas huvitatud India tudengitest, siis EMTA-l sinna juba eespool mainitud põhjustel eriti asja ei ole.

Study in Estonia raames avaldatakse siiani Eesti kõrgharidust tutvustavaid uudiseid – uudiskirjad, artiklid, teleintervjuud vms – mitmesugustes kanalites nii välis- kui ka kodumaises meedias ning ühismeedias ja portaalis DreamApply, osaletakse rahvusvahelistel konverentsidel, kõrgharidus- ja võrgustikumessidel. Eesti kõrgharidust on tutvustatud mitmesugustel infoüritustel väljaspool Eestit, välja on antud rahvusvahelisi õppekavu tutvustavaid reklaammaterjale, trükiseid ja meeneid. Study in Estonia on rahvusvahelise turunduse spetsialistidele korraldanud regulaarselt ka erialakoolitusi, mida ülikoolid ise pole tahtnud või võimalikuks pidanud ning mida rahalisi võimalusi silmas pidades ongi rentaablim koos teha.

Sihtriikidest rääkides ei maksa unustada, et need on nii suuruse kui ka kultuuri poolest väga eriilmelised. Näiteks kolmemiljonilise rahva­arvuga Gruusia on veel hõlmatav ning ka Eesti on Gruusia riigi arengule jõudsalt kaasa aidanud – seal meid tuntakse ning Eesti riigil, sh ülikoolidel, on väga hea reputatsioon. Paneme siia kõrvale aga sootuks teise kultuuritausta ja 80 miljoni elanikuga Türgi, kus ainuüksi riigi suurimas linnas İstanbulis elab umbes 15 Eesti jagu inimesi. Kust seal üldse alustada? Millised õppekavad Türgi noori huvitavad? Milliseid ühismeedia­kanaleid nad eelistavad ehk kuidas nende tähelepanu võita? Õnneks või õnnetuseks võib seegi riigiti suuresti erineda. Nii et Türgi puhul tuli alustada ikkagi kõigepealt hoopis Eesti riigi tutvustamisest ja alles siis juhtida jutt kõrgharidusele. Türgi on vaid üks näide. Erinevalt sellest, mida me ise endast arvame, pole Eesti siiski veel riik, mis kinnisilmi kaardilt üles leitakse.

Kui tihti arvatakse, et välistudengid on lihtsalt ise Eestisse tulnud, siis see ei ole tõsi. Selle taga on peaaegu 15 aastat tehtud sihipärane töö, kuhu on panustanud kõik Eesti kõrgkoolid – ja teistega koos loomulikult ka EMTA. Sellest ei tule järeldada, et tahame välistudengeid Eestisse tuua aina enam ja enam, sest kõrgkoolid pole ometi kummist. Ent kui pidada silmas Eesti demograafilist olukorda ning asjaolu, et muusikat õpib mõne aastakümne taguse ajaga võrreldes märgatavalt vähem noori, on meile elutähtis, et Eesti tudengite kõrval oleks EMTAs võimalik haridust omandada ka andekatel välismaistel muusikutel. Ja mida parem on EMTA maine, seda tugevamad tudengikandidaadid me saame.

Millised on EMTA magnetid, mis välistudengi siia toovad? Miks tullakse just EMTAsse?

Sellele küsimusele on lihtne vastata, kuna tänu hiljuti tutvustatud uuringule „International Student Barometer 2019. Välistudengid Eestis ja maailmas“² ehk rahvusvahelisele üliõpilasbaromeetrile teame üsna täpselt, mis teeb EMTA välistudengite silmis atraktiivseks. Rahvusvaheline üliõpilasbaromeeter on välistudengite rahulolu uuring, mida tehakse iga kahe aasta tagant terves maailmas ning mis annab võimaluse võrrelda EMTAt nii üleilmselt kui ka teiste Eesti ülikoolidega.

Uuringu põhjal on suur rõõm tõdeda, et välistudengite hinnangul on EMTA akadeemiline tase kõrge. Siinkohal meenub humorist Priit Aimla aastatetagune nali, mis kõlas umbes nii, et „palki tõstab iga mees, aga katsu sa palka tõsta!“. Seda parafraseerides võib öelda, et kõiksugu lisaüritusi nagu orientation days või sellist turunduslikku nänni nagu pastakaid ja T-särke on ülikoolil võimalik üsna kiirelt arendada ja produtseerida ning on kahtlemata tore, kui need olemas on. Ent ülikooli peaeesmärk ja raison d’être on siiski kõrgel tasemel õpe, mille arendamine ja hoidmine on aastatepikkune keeruline protsess. Siin on kõige tähtsamad tegelased kahtlemata EMTA õppejõud, keda hinnatakse kui hästi inglise keelt valdavaid suurepäraseid pedagooge, kes omakorda hindavad õpilasi ausalt ning annavad neile heal meelel tagasisidet. Seda, et meie magnetid on õppejõud, oleks võinud muidugi öelda ka uuringuta, sest muusikas on tihti nii, et õppima tullakse kindla erialaõppejõu juurde, mitte niivõrd kooli või riigi pärast. Muidugi on hea meel, et uuringu tulemused seda teadmist kinnitavad!

Teada saime ka muud huvitavat: teadustöö võimalusi peetakse EMTAs heaks ja õppetöö on välistudengite arvates ladusalt korraldatud. Lausa sada protsenti ollakse rahul selliste aspektidega nagu õpialane abi ja õppegruppide suurus. Siin mängib loomulikult rolli muusikahariduse spetsiifikast lähtuv individuaaltundide suur osa õppekavas, tänu millele pööratakse igale tudengile piisavalt individuaalset tähelepanu, sest teisiti polegi võimalik. Ka õpikeskkond näib õppimist soosivat, sest EMTA asukoht ja õppehoone, eriti raamatukogu on pälvinud väga sooja tagasiside. Niisiis on tudengil, kes tõesti õppida tahab, selleks EMTAs kõik võimalused olemas.

Kõrgkoolide rahvusvahelistumise puhul on ülikoolile raha teenimine üks selle boonuseid – vähemalt räägitakse sellest kindlasti kõige rohkem. Millised on selle teised head küljed?  

Raha võib tõepoolest esimesena pähe tulla, aga – kõlagu see nii klišeelikult kui tahes – kõike siin ilmas siiski rahas mõõta ei saa ning rahvusvahelistumisega kaasneb mitmeid mittemateriaalseid väärtusi. Kõige olulisem on ehk see, et kuna tänapäeva üleilmastunud ühiskond seab ülikooli lõpetanud peale kõrgete professionaalsete nõudmiste silmitsi ka aina rahvusvahelisemaks muutuva töö- ja elukeskkonnaga, siis aitab rahvusvaheline haridus sellega hõlpsamini kohaneda. Teisisõnu, rahvusvahelistumisega tõuseb lõpetanu kompetentsuse tase ning laienevad tema karjäärivõimalused.

Ent rahvusvahelistumine ei puuduta üksnes üliõpilasi, vaid tänu sellele paranevad ka akadeemiliste ja muude töötajate professionaalsed oskused ja avardub silmaring, hõlpsam on teha koostööprojekte välisülikoolidega ning õppekavu sisuliselt parandada. Kõik see kokku kujundab omakorda õppeasutuse mainet, mis tähendab, et sinna pürgivad tugevad kandidaadid – ring on täis.

Kui siit riiklikule tasandile liikuda, siis parandavad rahvusvahelise hariduse juurde kuuluvad väärtused riigi positsiooni üleilmsel poliitilisel ja majanduslikul areenil, sest hea mainega tugevad ülikoolid on kindlasti osa riigi pehmest jõust. Seda, et Eesti riigi rahvusvaheline maine oleks hea, tahame usutavasti kõik, sest väikeriikidel, kellel majanduslikke, saati siis sõjalisi jõuhoobasid teiste riikide mõjutamiseks napib, on pehme jõu oskuslikust kasutamisest väga palju võita. Ja kobast kasutamisest muidugi kaotada ka … Pealegi ei mõjuta rahvusvahelistumine ju üksnes haridusvaldkonda, vaid loob võimaluse ka edendada ja propageerida Eesti muusika­kultuuri maailmas nii kultuuridiplomaatia kui ka -ekspordi mõttes. Ka Eesti kultuuripoliitika põhialuseid, suundi ja visiooni „Kultuur 2030“ ettevalmistavates aru­teludes³ on välja toodud, et eri tausta ning kultuurikogemusega inimeste kontaktid mitte ei pärsi, vaid pigem soodustavad loovust. Niisiis, tugev on see kultuur, mis on avatud, mitte suletud ega kaitseseisundis.

Archimedese uuringust „Välistudengid Eestis ja maailmas“ tuleb ka välja, et Eesti riigis ei väärtustata piisavalt välistudengite panust Eesti majanduse elavdamisse, kuigi nad jätavad siia umbkaudu 35 miljonit eurot aastas. Kas on ka teada, kui suur on EMTA tudengite panus?

Seda ei ole küll keegi eraldi välja arvutanud! Kuna EMTA on kuuest avaõiguslikust ülikoolist kõige väiksem, selle tudengkond varieerub arvult aastati 600–700 ümber ning välistudengeid on pisut alla veerandi, siis miljonitest ilmselt rääkida ei saa.

Millised on EMTA välistudengite töövõimalused kooli ajal ja ka pärast kooli, kui nad otsustavad jääda Eestisse? Kui palju lõpetanutest otsustab oma elu Eestiga siduda?

Sellele küsimusele ei ole lihtne vastata, sest tegu on mitme tundmatuga võrrandiga: lõpetanute arv erineb aastati ja erinevad on ka nende koduriigid. Enamik Aasia tudengeid, näiteks, siirdub pärast lõpetamist koju, sest kuuldavasti on seal välismaise diplomiga lõpetanud töö­turul väga hinnas. Kui nende õpikogemus on olnud hea – ja ma väga loodan, et nii on! –, siis saavad neist pärast akadeemia lõpetamist ja koduriiki tagasi pöördumist EMTA ja kogu eesti kultuuri saadikud. Rõõmustavalt palju näiteid on ka nende välistudengite kohta, kes on pärast lõpetamist jäänud Eestisse ning asunud tööle esinduskollektiividesse (ERSO, Estonia teater) Tallinnas või regionaalselt olulistesse kultuuri- (Vanemuise teater) ja õppeasutustesse (Lõuna-Eesti lastemuusikakoolid). See näitab, et EMTA lõpetanud välisüliõpilased on Eesti tööturul nõutud ning panustavad Eesti majanduse ja ühiskonna arengusse pikemaajaliselt, mitte üksnes meie kõrgharidusmaastiku nägu rahvusvahelisemaks muutes.

Nagu rahvusvahelise üliõpilasbaromeetri näidust selgub, ei ole töövõimalused õpingute ajal paraku kiita. Eks siin mängi kindlasti rolli seegi, et muusika­erialane tööpõld ongi suhteliselt kitsuke ja õnneks või õnnetuseks ka konkurents tihe.

Viimasel ajal on muusikavallas kuuldud, et välismaalt tulnud muusikud ohustavad Eesti muusikute väheseid professionaalse muusiku töökohti. EMTAs õppinud välistudengid on aga osutunud ka mõnes maapiirkonnas just selleks sädeinimeseks, keda muidu pole sealsesse muusikakooli leitud. Milline võiks olla tasakaalustatud pilt? Kas vajame muusikavaldkonnas välistööjõudu või ei jõua riik oma muusikuidki ülal pidada? 

Töötajate vaba liikumine on ju Euroopa Liidu aluslepingust tulenev põhimõte. Nii et mis ELi kodanikke puudutab, ei saa Eesti seda kuidagi keelata. Näiteks ERSO ja Estonia teatri konkurss on juba aastaid rahvusvaheline, mis tähendab, et sinna kandideerivad peale EMTA vilistlaste – olgu nad eestlased või välismaalased – muusikud tervest maailmast. Eesmärk on ju tööle võtta võimalikult kõrgel professionaalsel tasemel interpreedid, koori- või balletiartistid ning kõrge tase ei sõltu rahvusest. Siinse palgataseme juures ei ole meil usutavasti liigset rahvusvahelistumist niipea karta.

Tasakaalustatusest rääkides ei maksa unustada, et ka Eesti muusikutele on piirid lahti ning paljud on siit läinud kas suurema palga või parema eneseteostuse nimel. Teades, kui suur on konkurents Lääne-Euroopas või USAs, peaksime nende üle, kes on seal suutnud läbi lüüa, pigem uhked olema. Nimetagem seda siis üleilmastumise valuks ja võluks või millekski muuks – tagasi seda protsessi igal juhul ei pööra.

Kui palju on EMTAs praegu rahvusvahelise üliõpilaskonnaga erialasid ja kas on ka selliseid, mis on seniajani välistudengitele avamata ja mis vahest jäävadki vaid eestikeelseks?

Meie õppekavad ongi enamasti rahvusvahelised, ent on loomulikult ka neid, mis vähemalt lähemas tulevikus jäävadki eestikeelseks. Näiteks lavakunst põhineb eesti keelel ja teatrikultuuril, aga ka muusikateadus ja muusikakorraldus, interpretatsioonipedagoogika, muusikapedagoogika ning pärimusmuusika. Üks õppekava, kultuurikorraldus, on aga ainult ingliskeelne.

Mäletan rahvusvahelistumise algusaega, kui EMTAsse tulid esimesed tudengid Hiinast. Õppejõudude töökorraldust tuli sellega seoses tublisti muuta, muu hulgas tuli õpetada tudengeid, kel oli algul raskusi ka inglise keelega. Olukord on sellest ajast saadik ilmselt väga palju muutunud, aga legendid õppemaksu pärast siia kutsutud kehva tasemega välistudengitest elavad edasi, kuigi neist avalikult rääkida ei taheta. Näib, et need legendid koostöös rände­paanikaga on mingil määral mõjutanud ka poliitilist otsustusprotsessi. Mida öelda rahustuseks neile, kes siiamaani arvavad, et välistudengitega eraldi tegelema ei peaks?

Ma ei ole päris kindel, mida sa selle all silmas pead: kas seda, et välistudengeid ei peaks üldse olema, või seda, et kui nad on, siis ei peaks nendega eraldi tegelema? Kumbki variant ei tule tänapäeval enam kõne allagi. Välistudengid on kõigis Eesti, Euroopa ja muu maailma ülikoolides ning ka Eesti noored lähevad õppima välismaale. Nii peabki olema! Võrreldes ajaga, mil Eesti ülikoolidesse esimesed välistudengid õppima tulid, on lausa paradigma muutunud: kui tollal motiveeriski ehk ülikooli peamiselt õppemaks, siis tänapäeva üleilmastunud maailmas pole rahvusvahelistumine pelgalt välistudengite teema, vaid tähendab ka nii pika- või lühiajaliselt kohal viibivaid välisõppejõude, meie oma tudengite vahetusõpinguid ning õppejõudude kursusi välisülikoolides, välismaiseid koostöö- ja teadusprojekte ning erialaorganisatsioonidesse ja -võrgustikesse kuulumist. Sellist tasandit või üksust, mida rahvusvahelistumine ei puudutaks, meil ja teistes ülikoolides vist naljalt enam ei leiagi. Isegi uue kontserdisaali teenindustiim koosneb meil suures osas välisüliõpilastest!

EMTAs on väga tubli välissuhete ja avalike suhete osakond, välistudengitel on ka oma nõustaja. Kas või kui palju on aastate jooksul välja tulnud juhtumeid, kui välistudengeid on koheldud kuidagi ebasobivalt? 

Kas nüüd just ebasobivalt, aga arusaamatusi on aastate jooksul ette tulnud ikka. Kui kokku saavad nii erinevatest rahvustest ja kultuuriga inimesed, siis on ka asjadest arusaamine, ootused ja lootused loomulikult kaunis erinevad. See nõuab kahtlemata kõigilt suuremat pingutust, aga ka kohanemist, mõistmist ja empaatiat. Muide, kui välisüliõpilaste 2019. aasta uuringust midagi negatiivset silma jäi, siis see, et kohalikke sõpru (host friends) pole välis­tudengitel kerge leida. See ei olnud küll ainult EMTA probleem, vaid tuli välja kõigi Eesti ülikoolide puhul. EMTAs oleme isegi õnnelikus olukorras, et muusikaõppe spetsiifika pakub palju kokkupuutepunkte: tuleb teistega koos mängida kammeransamblis, sümfoonia- või kammerorkestris, laulda kooris või osaleda ooperistuudio lavastustes. Heliloojad, kes pilli ei mängi ega laula, on sunnitud oma lugude esitamiseks teinegi kord kaastudengid ära rääkima. Endise orkestrandina võin öelda, et isegi kui oma puldinaabriga eriti ei suhelda, siis „tere“ ja „head aega“ öeldakse viisakusest ikka. Pealegi kestavad proovid, rääkimata ooperilavastuste ettevalmistamisest, mitu tundi päevas ning päevi, kui mitte nädalaid jutti. On raske ette kujutada, et selle aja jooksul omavahel üldse ei suhelda – minu meelest pole see lihtsalt võimalik! Teisest küljest, võib-olla oleme ka liigselt kooride ja orkestrite iseregulatsioonile lootma jäänud, nii et mõtteainet on siin kindlasti.

Riigi seatud piirangud välistudengite liikumisele ei tulnud ilmselt praeguse valitsuse puhul päris üllatusena. Kas COVID-19 põhjustatud kriis on piirangute tegelik põhjus või pigem ettekääne ühe erakonna valimislubadused ellu viia? Kuidas peaks Euroopas välistudengite viisaküsimusi lahendama, sh elukaaslase ja perekonna õppimisriiki kaasa võtmise küsimus?

Ei tulnud üllatusena, paraku. Koroonaviiruse leviku piiramisse tuleb loomulikult suhtuda täie tõsidusega, ent arvestades ka neid välismaalaste seadusse plaanitud muudatusi, mida endine väliskaubanduse ja infotehnoloogia minister Kaimar Karu ning majandus- ja taristuminister Taavi Aas möödunud jaanuaris ei kooskõlastanud,⁴ aga millega soovitakse jätkata, jääb tõepoolest vägisi mulje, et tegu on pigem pandeemia katte varjus valimislubaduste elluviimisega. Rõhutan siinkohal, et tegu on minu isikliku arvamusega, räägin enda, mitte EMTA nimel. Muide, mujalt kui Euroopa Liidust tulnud tudengid õpivad juba mõnda aega teravdatud tähelepanu all: nad võivad õpingute kõrvalt küll töötada, ent kui peaks tekkima mingigi õppevõlgnevus, on ülikoolid kohustatud sellest politsei- ja piirivalveametit teavitama. Siseministeeriumi suur hirm, et õppimiseks antud elamisluba võidakse hoopis töörände kattevarjuna kasutada, ei ole seega eriti põhjendatud. Kuna eelnõu piirab aga viisa andmist Eestis õppiva välismaalase pereliikmetele, millega on välistatud tudengina automaatselt näiteks üksikvanemad, kellele ei sobi võimalus, et nende pereliikmetel on õigus neid Eestis vaid külastada, on muidugi täiesti uus tase. Kas selles peegelduvad euroopalikud väärtused? Kindlasti mitte.

Kui palju on sel sügisel välistudengeid, kes ei saa EMTAsse õppima tulla just siseministeeriumi piirangute tõttu?

Siseministeerium näib olevat kõige enam ärevuses Indiast, Nigeeriast, Iraanist, Pakistanist ja Bangladeshist tulevate tudengite pärast, sest neid maid peetakse suure sisseränderiski riikideks. Indiast on meil üks tudeng, kes lõpetab sel suvel kultuurikorralduse magistriprogrammi. Teistest n-ö riskiriikidest pole EMTAsse õppima tulnud ühtegi tudengit.

Mis puutub aga koroonapandeemiast tulenevaisse piiranguisse, siis on Euroopa Komisjon soovitanud ELi ja Schengeni piirid 1. juulist avada, aga siiski riikidele, kus viirushaiguse levik on vähene. Suurema haigestumusega riikide osas on Euroopa Komisjon soovitanud teha sissesõidukeelu puhul erandeid, kelle hulka kuuluvad ka välisüliõpilased.⁵ Nimekiri kolmandate riikide kohta, kellele Euroopa Liidu ja Schengeni viisaruumi piir 1. juulist avaneb, on meediakanalitest küll läbi jooksnud, ent pole ametlikult kinnitatud. Kuna ka EMTA vastuvõtt alles käib, ei saa paraku veel täpselt öelda, kui paljusid tudengeid need piirangud puudutavad või kas üldse puudutavad. EMTA prorektori Margus Pärtlase sõnul soovitati kõigil juba praegu EMTAs õppivatel kolmandate riikide tudengitel suveks Eestist üldse mitte ära sõita, et vältida olukorda, kus sügisel naasmine võib osutuda keeruliseks. See oli loomulikult ainult soovitus ja kui tudeng soovis ning tal oli võimalik koju lennata, siis sai ta seda teha.

Kuidas seadusemuudatus täpsemalt EMTAt puudutab? Milliseid muudatusi see töökorralduses tähendab?

Eelmainitud põhjustel oleme mõõdukalt optimistlikud, mis tähendab, et isegi kui teatud arv tudengeid sügissemestri alguseks kohale ei jõua, jätkub EMTA õppetöö siiski tavapäraselt – muidugi eeldusel, et meie enda epidemioloogiline olukord on helge. Õnneks meil ainult kolmandate riikide tudengitest koosnevaid õppegruppe pole. Ingliskeelsed loengud sellistes ainetes nagu muusikaajalugu, Eesti muusika ajalugu ja kultuur või ettevõtlusained muidugi on, aga need on mõeldud kõigile välistudengitele, sõltumata koduriigist. Vajadusel suudame nendes ainetes vähemalt mõnda aega pakkuda paralleelselt distantsõpet, sest nii nagu teistes ülikoolides, on ka EMTAs distantsõppe võimalused „tänu“ koroonaviiruse leviku ohule kõvasti arenenud.

Kõrgharidus on Eestis teatavasti tugevalt alarahastatud ja välistudengid maksavad kopsakat õppemaksu. Millist eelarveauku tähendab EMTA-le siseministeeriumi otsus piirata COVID-19 leviku takistamise ettekäändel kolmandate riikide tudengite Eestisse saabumist?

Kui mingil osal tudengitest ei ole võimalik epidemioloogiliste piirangute tõttu sügisel Eestisse jõuda ja selline olukord püsib kauem kui paar kuud, siis distants­õppega tervet semestrit paraku välja ei vea. Seega jääb tõepoolest EMTA-l teatud osa õppemaksust saamata. Nagu öeldud, kuna me praegu ikka veel ei tea, kui palju või kas üldse selliseid tudengeid tuleb, on prorektor Margus Pärtlase arvates väga keeruline ennustada ka mõju eelarvele. Kõige mustema stsenaariumi korral tuleb juhtkonnal kogu tegevus vajalikkuse seisukohalt väga kriitilise pilguga üle vaadata. Seda, et välistudengite õppemaksu alalaekumine EMTA eelarvesse koletu augu lööb, ei ole praegu küll alust väita.

Lõpetuseks tuleb nentida, et tants välistudengite ümber ei peegelda midagi muud kui meie ühiskonnas järjest enam maad võtvat liberaalsuse ja rahvuslikkuse vastandamist, mida on väga tabavalt kirjeldanud professor Marju Lauristin: „Peaaegu tabuks on muutunud maailmavaateline debatt rahvuslikel teemadel, kusjuures liberaalseid vaateid sildistatakse a priori kui ohtu rahvuslikule kestlikkusele, eesti keele tulevikule. Tegelikult peaks tõsiselt läbi vaidlema, kas eesti kultuuri tulevikku ohustavad rohkem vabadus oma identiteeti valida ja aktiivne dialoog teiste kultuuridega või hoopiski vastupidi: konservatiivne jäikus à la üks isik, üks isamaa, üks identiteet ning sulgumine kultuurilisse teokarpi hirmus, et teiste kultuuridega suhtlemine meid kohe jätab ilma oma keelest ja rahvuslikust eripärast.“⁶

1 Eesti kõrghariduse rahvusvahelise tutvustamise strateegia 2015–2020. Haridus- ja Teadusministeerium, SA Archimedes, 2015. https://www.hm.ee/sites/default/files/korghariduse-rahvusvahelise-tutvustamise-strateegia.pdf

2 International Student Barometer 2019. Välistudengid Eestis ja maailmas. SA Archimedes, 20. VI 2020. https://archimedes.ee/wp-content/uploads/2020/06/International-Student-Barometer-2019.-V%C3%A4lis%C3%BCli%C3%B5pilased-Eestis-ja-maailmas.pdf

3 Kultuur Eestis aastal 2030 – kust tulevad uued piltide, sõnade, kujundite, ruumide ja helide loojad? – Kultuuri­ministeerium 22. III 2019. https://www.kul.ee/sites/kulminn/files/kultuur_2030_tallinn_kokkuvote.pdf 4 EKRE minister ei kooskõlastanud Helme välismaalaste seaduse muudatusi. – ERR 20. I 2020. https://www.err.ee/1025739/ekre-minister-ei-kooskolastanud-helme-valismaalaste-seaduse-muudatusi

5 Coronavirus: Commission recommends partial and gradual lifting of travel restrictions to the EU after 30 June, based on common coordinated approach. – European Commission 11. VI 2020. https://ec.europa.eu/commission/presscorner/detail/en/ip_20_1035

6 Marju Lauristin, Rahvuslik ja liberaalne ei ole vastandid. – ERR 18. XI 2019. https://www.err.ee/1004185/marju-lauristin-rahvuslik-ja-liberaalne-ei-ole-vastandid