Resonabilise koostööl heliloojatega väärt tulemused

Maria Mölder

Omapärane koosseis Resonabilis on suuresti süüdi eesti ja nüüd ka välismaiste heliloojate kandlelembuses, ei ole liialdus öelda – kandle ümbersünnis nüüdismuusika konteksti. Resonabilise uue kava „rePRESSIOON ” moodustasid enamasti Eesti esiettekanded. Sestap ongi vahest kohane keskenduda eeskätt teostele,  mis olid nauditavad ja tekitasid mõtteid. Resonabilis täidab heliloojate unistused kõrgel tasemel ja sisukast, uute ideedega eksperimenteerivast koosseisust, kus vajadusel ühinevad laulev instrumendikäsitlus ja ansamblis võrdse instrumendina käituv vokaal. Seda tõestas kas või kontserdi avalugu, Tatjana Kozlova „Köiel kõndija” (2009), mis oli oma essentsilt tõeline vokaal- ja instrumentaalmaailma vahel laveerimine, pingeline ja  kujutlusrikas.

Samamoodi oli vokaal suures osas hääleldustele üles ehitatud ka noore jaapani helilooja Dai Fujikura teoses „Still Sweet”, kuni häälest kasvas vaikselt välja sõnamänguline tekst, millesse helilooja oli samuti suhtunud kui häälikute kogumisse. Nii Tarmo Johannese kui ka Iris Oja sooloesitused tähendasid tarretavaid elamusi. Tarmo Johannese soolo, Keiko Harada bassflöödipala „Bone++” sai puhtjuhuslikult rikkamaks  väikese, olemuselt eht jaapanlikult viisaka performance’i võrra, mille tegevus hakkas hargnema puldilt põgenevatest nootidest. Flötist näitas siin erakordset võimet materjalile kontsentreeruda: süvenemine mitmekihilisse teosesse näis, hoolimata kõrvalekaldest, ometi kõikehõlmav. Georges Aperghise teatraalse, rütmiga mängiva teose „Cinq Calmeplats” kahes osas võis ka prantsuse keelt oskamata taibata, et iga keelenüanss oli nii  heliloojal kui ka interpreedil oskuslikult muusikasse pandud. Iris Oja puhas hääl kõlas igas registris ühtviisi tähelepanu tema suule klammerdavalt.

Lausa lolitalikult naiivne ja naiselikult tummine karakter vaheldusid mängleva kergusega, sidudes vajadusel laulu kõnega. Maria Kallionpää „Run” tõi selguse, kuidas Theatrumi saal kandlele akustiliselt passib: kõla oli parasjagu täidlane, kuid liigne järelkaja puudus. Kallionpää on võrdlemisi noor helilooja, alla 30aastane: see võiks osutada avatusele, samuti julgusele uute mõtete ja materjalidega kohandumisel. Tema teos kannatas aga tervikutunde puudumise all, koosnedes etüüdilikest fragmentidest, mis ei suutnud paraku kuigivõrd tähelepanu haarata. Mõnes on helilooja toonud Eesti kandle kromaatilised võimalused (eriti harmoonia kaudu) tõepoolest kaunilt esile. Kristi Mühlingu tehtud Kaija Saariaho õhulise, kuid Friedrich Hölderlini  XVIII sajandist pärineva teksti mõjul dramaatiliste pingetega kulgeva teose „Die Aussicht” seade juhatas kuulajad kontserdi võrratu lõpu juurde. Kui välismaalased alles mõõdavad kannelt pilguga, milles on võrdses annuses pieteeditunnet ja ebalust, siis Tatjana Kozlova ja Kristjan Kõrver on lähenenud hoogsuse ja leidlikkusega, otsides kandlele lisaks faktuuri täitmisele ja sidumisele uusi kasutusalasid ja  mänguvõtteid ning pannes kandlemängija õlule teiste instrumentalistidega võrdseid ülesandeid.

Nii Kozlova kui ka Kõrver on Resonabilisele varemgi kirjutanud, aga nende teosed kontserdil „rePRESSIOON ” erinesid siiski kui öö ja päev. Kuivõrd just Kristjan Kõrverile kuulub esimese Resonabilise täiskoosseisule mõeldud teose „Florete flores” (2002) loomise au, on üsna loogiline, et tänaseks tunneb Kõrver  ansambli võimalusi ja tema liikmete võimete piire läbi ja lõhki. Samal ajal kui kannel, tšello ja flööt tema uues teoses „Signum Magnum II ” tehniliste krutskitega õiendasid, oli Oja lauluvoog võrdlemisi traditsiooniline, et liturgilise teksti sõnum segajateta kuulajateni jõuaks. Igas hetkes võis tunda, et Kõrverile sobib koostöö Resonabilisega suurepäraselt: ta on teost luues nautinud iga noodi ja mänguvõtte paikasättimist – tal on interpreetidega see seletamatu  side, mida ei ole võimalik kunstlikult tekitada. Viimasest teosest kõlama jäänud ülemhelid jätsidki pikaks ajaks õhku meeldivalt väreleva energia.