Pärdi IV sümfoonia kõlas lõpuks ka Eestis

Igor Garšnek

Nargeni Festiva li Orkester ja Vox Claman tis Tõnu Kaljuste dirigeerimisel, kavas Arvo Pärdi teosed, sh Sümfoonia nr 4 „Los Angeles” Eesti esiettekanne, 20. II Niguliste kirikus.      Veebruarikuise kontserdielu kaks vaieldamatut tippsündmust olid meil kahtlemata ECMi artistide festival „Täiuslik vaikus” ning Arvo Pärdi Sümfoonia nr 4 „Los Angeles” Eesti esiettekanne Nargen Festivali Orkestrilt ja Tõnu Kaljustelt. Kas kahe nii kaaluka muusikasündmuse paigutamine ühele ja samale nädalavahetusele oli just kõige mõttekam lahendus, on iseküsimus. Igatahes Pärdi Neljas sümfoonia publiku mõttes kaotajaks ei jäänud – Niguliste  kirik oli viimse kui lisatoolini välja müüdud. Ent enne veel, kui jõuame Pärdi kõnealuse autorikontserdini, kus peale Neljanda sümfoonia kõlasid Vox Clamantise osalusel ka maestro kooriteosed, heidame põgusa meenutuspilgu Pärdi kolmele varasemale sümfooniale. Konteksti mõttes, sest kui helilooja pöördub vahepeal 37 aastaks „unustatud” sümfooniažanri juurde tagasi – just nii palju aega lahutab tema Kolmandat ja Neljandat! –,  siis võib aimata mingeid tagamaid.

Peaks ju olema mingi n-ö paradigmanihe nii sümfooniažanrist loobumise kui selle juurde tagasipöördumise puhul. Põhjust niisuguseks arutluskäiguks justkui oleks. Meenutame, et iga varasema Arvo Pärdi sümfooniaga kaasnes uue kompositsioonitehnika või stiili kasutuselevõtt. Nii pani Pärdi Esimene sümfoonia „Polüfooniline” (1963) lõpliku punkti helilooja algselt neoklassikalisele  stiilile (nt kaks sonatiini ja „Partita” klaverile 1950. aastate lõpust) ning demonstreeris dodekafoonilise tehnika perfektset valdamist. See oli eesti muusikas tol ajal täiesti uus sõna. See-eest Teises sümfoonias (1966) kombineerusid omavahel juba kollaažitehnika ja aleatoorika ning Pärdi Kolmas sümfoonia (1971) seisab oma quasi-vanamuusika elementidega täiesti omaette kõlamaailmas, kuna jääb eelneva modernistliku ning järgneva tintinnabuli  stiili vaheliseks „üleminekuteoseks”.

Kuhu ja kuidas paigutub sellises kontekstis aga tema hetkel viimane, s.t Neljas sümfoonia? Pean tunnistama, et kui olin läbi tuisu teel kõnealusele kontserdile, oli mu eelhäälestuse sisemine „kammertoon” vaikimisi timmitud tõesti nn muutuste paradigmale – justkui peaks iga Pärdi uus sümfoonia endaga enesestmõistetavalt kaasa tooma ka uue muusikalisdramaturgilise või uue stilistilise parameetri.  Tol muusikaõhtul selgus, et seekord seda ei juhtunudki: Neljanda sümfoonia helikeel, mis on keelpillide õhulise faktuuri ja nüansseerituse mõttes üsnagi lähedane näiteks „Tabula rasa’ga” aastast 1977, viis kuulaja tagasi hoopis tintinnabuli-stiili sünniaega 1970. aastate keskel. Tegemist polnud niisiis mitte Pärdi vaimumaailma mõõtkavas uut tüüpi muusikalis-dramaturgilise väljundiga, vaid n-ö hea, ajas vastu pidanud aegumatuga. Ent kõigepealt paari  sõnaga Pärdi uudisoopuse saamisloost. Kavalehelt sai lugeda, et Arvo Pärdi Neljanda sümfoonia „Los Angeles” (2008, pühendatud Mihhail Hodorkovskile) tellis Los Angelese Filharmoonia Ühing ning teos on kirjutatud keelpilliorkestrile, harfile, timpanitele ja löökpillidele. Ja et Neljanda sümfoonia esiettekanne sai teoks 10. jaanuaril 2009. aastal Los Angeleses Walt Disney kontserdisaalis Los Angelese Filharmoonikute esituses Esa  Pekka Saloneni dirigeerimisel.

Veel on kavalehel märge, et tellimuse saamise aegu tegeles Pärt parajasti kaitseingli teemale pühendatud tekstidega. Nagu ka märge, et helilooja enam kui pooletunnine sümfoonia olevat kolmeosaline. Väide, millega muusikaharidusega kuulajalgi on partituuri nägemata pisut raske nõustuda. Ent nüüd Pärdi suuroopusest lähemalt. Neljanda sümfoonia helikeel on Pärdi varajasele tintinnabuli-stiilile iseloomulikult ühtaegu  minoorselt heakõlaline, kristalselt puhas ja keelpillide orkestraalse kõla mõttes eriliselt nüansirikas. Esituslikus mõttes tähendas see Nargeni Festivali Orkestri interpreetide sisemiselt tundlikku musitseerimist, mille tulemiks oli erilise hingusega fraseerimine, kus kiriku võlvide all kõiksusse hajuvad pausid olid muusikalisest mõttepingest mitte vähem tulvil kui lahtirulluva muusika polüfooniline helikangas. Polüfooniline küll, ent ka mõningate homofooniliste  episoodidega, mis meenutasid veidi hiliskeskaja muusika kadentse. Kompositsiooniliselt ülesehituselt on sümfoonia kui tervik kokku sulatatud ligikaudu kümnest eristuvast (kuid mitte kontrastsest) suuremast segmendist. Sel põhimõttel, et üks arengufaas sulandub pikkamisi teise, see järgmisse jne. Ning see kõik toimis faktuuri mõttes nagu mingis erilises peenmateerias, pikaldaselt süveneva muusikalise sisekaemusena,  mille emotsionaalne mõjuväli oli hästi tundlik. Pikapeale hakkas kinnistuma ka juhtintervallika tritoon-intervallide pideva kordumise ja eri konstellatsioonides vaheldumise näol.

Eredaid kulminatsioone oli sümfoonias kaks. Neist esimene joonistus timpanite-löökpillide toel välja päris alguses ning sai oma väljendusjõu kumulatiivsest dramaturgiast. Teine aga oli efektne lõpukulminatsioon, mis käivitus madalas registris passacaglia laadis ostinaatsest  liikumisest ja hakkas end järk-järgult üha kõrgematesse kõlasfääridesse kerima. Sümfoonia viimasteks nootideks jäidki keelpillide ülikõrged, pianissimo’sse vaibuvad helid. Kõnealune vaheajata, tunni kestnud kontsert mõjus tervikuna igatahes hästi kontsentreeritult: Pärdi kooriteosed „Ein Wallfahrtslied”, „Veni creator” ja a cappella „Most Holy Mother” (enne sümfooniat) ning „Da pacem Domine” (õhtu lõpus) näisid tänu Vox Clamantise  vokaalselt väljendusrikkale esitusele moodustavat Neljandale sümfooniale nagu vääriskivile omamoodi ehisraami. Vaimustav kuulamiskogemus, mida kviteeris ka rohkearvuline publik – standing ovations.