Mustlased kui kultuuripeegel

Heili Vaus-Tamm

 

Flamenco pingestub ahvatluse ja kire varjundites. repro

Kavas “Põimunud kired”: india kathak ja hispaania flamenco; Anurekha Ghosh & Company (kathak-tants, laul, harmoonium, sarangi, tabla) ja Alma Flamenco Dance Company (flamenco-tantsijad, laul, kitarr) Estonia kontserdisaalis 3. XI.

See kontsert näitas rahvasterändega Indiast Hispaaniasse sattunud mustlastantsu muundumist ajas, globaalseid muutusi inimese hinges ja selle väljendamises keha kaudu. Kui õhtu pakub korraga nii tõsiseltvõetavat uurimusetausta, tugevat emotsionaalset tasandit ja kõrget professionaalsust, on see küllap ülim. Seda kõike antud projekt tõesti oli.

Tunne, mis tekib mitme teadvusetasandi koosmõjust, on kahtlemata tugevam kui see, mis kõnetab vaid üht vastuvõtukanalit. Niisugune põhimõte töötab Eesti kontserdielus õnneks paljudel üritustel: Peeter Vähi ettevõtmistes (suvine Mozarti-Salieri kompositsioon), “NYYDi” festivali kontsertidel (Monika Mattieseni show, Hollandi ooper) ja ka kunstivaldkondade sünteesi puhul sarjas “Diplomaatilised noodid”.

 

Kire ja jõu demonstratsioon

 

Sel õhtul oli huvitav jälgida produtsendi mõtet mustlastest, kes algselt pärit Indiast ja rännanud keskajal niikaugele läände, kuni ookean vastu tuli – Hispaaniasse; kuidas ainuomane tantsuvõte, virtuoossuse fenomen, on sajandite jooksul ja kulgemisel idast läände transformeerunud. Muutused teel Indiast Hispaaniasse olid sellised: paljaste jalgade ja neid ümbritsevate kellukeste tilinast on saanud tugevate kontsade kõrvulukustav klobin, naeratusest ja sisemisest rahust kirglik ilme, jutustavast tegutsev – käte peenest tähendusrikkast arabeskist suured ja hoogsad, avarad liigutused, painduvast kehast rõhutatult jäik, justkui jalgadest eraldatud ülakeha, ülinaiselikust tantsust suuresti mehelik ja vaat et rahvusliku spordiala mõõtmed välja andev tehnikavaldamine.

Flamenco’t tantsivad ka ainult naised, selles etenduses oli aga peategelaseks just mees ja võib ka öelda, et mehelik alge üldse. Kätt südamel või kõhul hoides ja piinatud ilmel valjusti kaeveldes juhatas meeleolu sisse meeslaulja, kitarrist hoidis rütmi ja harmooniat. Meestantsija näol peegeldusid sünge kirg ja pinge, mis panid jalad teravas rütmis trampima. Kuumus kasvas: tempo ja tugevus, särk värvus higist tumedaks, kogu keha värises. Kuni läbi füüsilise väljarabelemise saabus vabanemine – karjatusse suubunud kiirendus. Ja sportlik külg peaaegu et varjutamas kunstilist, kulminatsiooni lähenedes vaikis laul, kitarr ainult rütmi andmas, peatähelepanu jalgade kiirel ja meeleheitlikult tugeval tööl.

India tantsu leebest jutustusest oli saanud Hispaania variandis lahtise kire ja jõu demonstratsioon. Mõlema rahva tantsud olid inspireeritud ja saadetud laulust. Kõiki sõnu ei õnnestunud välja uurida, aga siiski – mõlemad rääkisid armastusest. India oma nende jumala armumisest inimesse, Hispaania oma mehe ja naise suhtest.

 

Läbikomponeeritud kontsert

 

Ideed toetav ja hästi publikuni toov oli kontserdi ülesehitus. Esimeses osas oli kaks eraldi plokki: üks india kathaki’st, teine hispaania flamenco’st. Teises osas hakkasid laval käima vastavad numbrid vaheldumisi. Kuni ühe maa pillimehed hakkasid teise maa loole rütmi kaasa mängima, siis laulma, ja siis juba liikusid tantsijad teise maa pillide saatel. Seejärel esitasid tantsijad lausa koos läbikomponeeritud ja ühtsesse mustrisse seatud tantsu. Imepärane, peadpööritav segunemine, mis pani mõtlema ja tekkivaid protsesse jälgima.

Alus, rütm ja jalgade töö, jäi tõesti sarnaseks (ühel vaid leebem, teisel agressiivsem), oluline oli psühholoogilise häälestatuse (sisemine rahu contra piinav kirg) ja käte töö vahe. Kui ka koreograafias oli ette nähtud sama liikumismuster, teostas indialanna selle kurvilise ja pehme, hispaanlanna karmilt sirge liigutusega. Imelikul kombel köitis indialanna ja hispaanlanna duetis pilku ikka esimene, teine tundus kuidagi igavam. Paradoksaalne on see, et emotsiooniskaalas oli indialanna ühetaolisem (ikka oma lugu jutustamas), hispaanlanna varieerus ahvatluse ja kire varjundites.

Muusikapoolelt olid Hispaaniat edasi andmas laul ja kitarr, Indiat harmoonium, laul, keelpill sarangi ja virtuoosselt mängitud löökpill tabla. Omaette löökpilliks kujunes ka rütmivokaal, tablamängija ja laulja omavahelises võistluses kasvav taki-tiki-tiki-taki.

See oli kontsert, mis mängis korraga mõlemasse väravasse – nii publikumenu kui sisuliste väärtuste peale ja tabas mõlemat.