Mozarti-mäng ja mõnda

Mart Jaanson

Festival „Klaaspärlimäng”, korraldaja OÜ  Estonian Record Productions, koostöö Tartu linnaga. 21. – 26. VII Tartus (enamik kontserte leidis aset Jaani kirikus); samal ajal toimusid ka Tartu hansapäevad ja rahvusvaheline rahvakunstifestival „Europeade”.  Sel aastal oli festivalil ka peateema: W. A. Mozarti muusika. Oletan, et selle valiku taga on dirigent Risto Joost, kes juba teist aastat järjest annab festivali kunstilisele juhile Peeter Vähile nõu ja kelle praeguseid meelisteemasid  on just Mozarti muusika. Viimasele oli pühendatud kolm täispikka kontserti, mille ühendavaks lüliks oli Glasperlenspel Sinfonietta, parematest Riia ja Liepāja muusikutest koosnev projektorkester. Kõik klavessiinipartiid aga esitas eestlane Reinut Tepp. Nõnda võiks tänavust „Klaaspärlimängu” nimetada „Mozarti-mänguks” ja seetõttu keskendun alljärgnevas peamiselt Mozarti-kontsertidele. 

 
Festivali avakontsert 21. juulil kirikus pakkus kaks Mozarti sümfooniat ja klaverkontserdi. Sümfooniatest esimene oli tavatu numbriga 47, mida on hakatud autograafi leidmise tõttu siiski Mozartile omistama. Selle ettekandest jäi meelde hea kõlaline tasakaal, mis andis esimese tõuke festivali lõpuks kujunenud muljele,  et läti muusikutest koosnev orkester tegi väga head tööd. Nii kõnealuse kontserdi kui ka hilisemate puhul tõstaksin samuti esile Reinut Tepi filigraanse ja suurepäraselt kõlakangasse lõimuva klavessiinimängu. Lisaks jäi silma – ja ka see esmamulje leidis kinnitust – dirigent Joosti eriline sümpaatia sümfoonia tantsulise III osa vastu: hakkasin kogu keha haaravat, kuid siiski täpset dirigeerimisstiili mõttes nimetama „dirigendi tantsuks”. Joosti Mozarti-tõlgendus  mõjus üldse värskelt, näiteks ritenuto kontserdi lõpetanud Mozarti Haffner-sümfoonia menueti avafraasi kadentsis (muidugi nende fraaside kõigil esinemistel).       

Kolmandaks Mozarti teoseks sel kontserdil oli populaarne klaverikontsert A-duur KV 488, kus soleeris eesti-soome pianist ja klavessinist Irina Zahharenkova. Solist esitas oma osa kergelt ja meisterlikult, kuid kuulmismeelele mõjus karedana Estonia kontsertklaveri kolisev kõla, mis tulenes arvatavasti ebatäpsest häälestusest.       

Lisaks Mozartile mitmekesistasid kontserdi  kava Tõnu Kõrvitsa uudisteos „Pisarate-fantaasia” sümfooniaorkestrile ja Peeter Vähi noorpõlveteos „Concerto piccolo” klavessiinile ja kammerorkestrile (1975). Kõrvitsa umbes kümneminutine ABA-vormis pala, festivali ainus esiettekanne, rullus kuulaja ees lahti nii vormiliselt kui orkestratsioonilt hästi tasakaalustatuna. Autori sõnul olevat teos inspireeritud John Dowlandi muusika pisarate kujundi lembusest ning kõlaski pigem heakõlaliselt ja  samas nukralt. Puhkpilliosad meenutasid veidi Stravinski neoklassitsistliku perioodi teoseid. Järgmised kaks Mozarti kontserti toimusid mõlemad 24. juuli õhtul. Nende erijooneks ja ühtlasi ühendavaks lüliks olid Toomas Siitani kommentaarid. On üldiselt teada, et prof Siitan pole mitte ainult suurepärane muusikateadlane ja vanamuusika dirigent, vaid ka särav lektor. Ka nüüd suutis ta oma eruditsiooni ja loomupärase suhtlemisoskuse tõttu panna publiku  oma juttu lausa ootama. Esimene kontsert anti kirikus. Kavas olid üheksa-aastase Mozarti loodud sümfooniad F-duur KV Anh 223 (19a) ja B-duur KV 22 ning veidi hilisem sümfoonia G-duur KV 124. Esimesed kaks esitati nii Glasperlenspiel Sinfonietta kui ka dirigendi poolt hea hooga. Kolmandas aga, mis lõpetas kontserdi, kuuldus viiulitelt ja metsasarvedelt kergeid ebatäpsusi – arvatavasti väsimuse märk.   

Mitte nii tuntud puht-orkestrimuusikale lisas ka seekord värvi ja äratundmisrõõmu instrumentaalkontsert, seekord Mozarti tuntumaid flöödikontserte D-duur KV 314. Soleeris prantslasest flöödikunstnik, Dresdeni muusikakõrgkooli professor Stéphane Réty, kelle saavutuste nimekiri kavavihikus lubas kõrgeimat taset. Ja nii ka oli. Eriliselt paistis Réty  silma virtuoossusega – ka kõige kiiremad noodid olid selgelt ja puhtalt välja mängitud. Kuid silma torkas ka tema eriline temperament: nii miimika kui ka žestidega elas ta muusikale ja vahel ka saatvate muusikute tegevusele pidevalt kaasa. Eriti hea oli kuulata kontserdi viimast, rondo-osa, kus orkester ja dirigent ei jäänud solistile virtuoossuse ja temperamendi poolest sugugi alla. 

Kolmanda Mozarti-kontserdi erijooneks oli koht. Ma pole kunagi näinud kammerorkestrit dirigendi juhatusel musitseerimas Tartu  ülikooli vana kohviku ülemises saalis, kuid nii see 24. juuli õhtul tõesti oli. Nõnda toimus kontsert sama hästi kui suuremat sorti elutoas, kuid kuna see TÜ peahoone kõrval asuv maja kuulus kunagi parun von Nolckenile, siis on tõenäoline, et selletaolisi üritusi korraldati selles väikeses ruumis ka XIX sajandil. Muusikat ei toetanud küll kontserdisaali või kiriku akustika, kuid see-eest endiste aegade hõng, avaraist akendest avanev vaade ja Toomas Siitani  mõnusad kommentaarid. Kavas oli jälle kolm Mozarti sümfooniat: D-duur KV 19, B-duur KV Anh 216 (C11.03) (jällegi ebatavalise numbriga – 54!) ja D-duur KV 84 (73q). Lisaks kaks tema vokaalteost – retsitatiiv ja aaria „A Berenice” KV 70 (61c) ning aaria „Voi avete un cor fedele” KV 217. Mõlema sopranile kirjutatud teose soolopartii esitas väljendusrikkalt ja peaaegu täiusliku vokaalse üleolekuga Kädy Plaas. Nõnda oli festivali Mozarti-teema välja kantud  huvitavalt ja kõrgetasemeliselt, küllap jäänuks ka Mozart ise rahule!     

Mõni sõna ka „Klaaspärlimängu” teistest üritustest. Nii nagu möödunud aasta festivalil  oli ka nüüd märgata korraldajate näppepillideeelistust. 22. juulil esines kirikus praegu Soomes resideeruv vene guslikunstnik Olga Šiškina. Ta demonstreeris flötisti ja pianisti Aleksander Kiskatši sekundeerimisel nii kromaatilise kui ka 15keelse gusli mitmesuguseid mängu- ja kõlavõimalusi, kavas peamiselt muusika sellistelt XVIII-XIX sajandi vahetusel elanud vähe tuntud autoritelt nagu Pierre von Biron (muide, viimane Kuramaa hertsog!), Vassili  Trutovski, Lev Guriljov ja Ivan Handoškin. Kui Šiškina näitas end tõelise oma pilli virtuoosina, kes on omandanud ka klassikalises muusikatraditsioonis vajaliku rafineerituse, siis tsitri-, harfi- ja kitarrimängijast koosneva austria ansambli Salzburger Saitenklang kontsert 22. juulil pakkus palju rahvapärasemat lähenemist. Seda mitte niivõrd repertuaari kaudu, sest suur osa paladest olid klassikahittide transkriptsioonid. Rahvalikuks tegi ansambli  esinemise veidi konarlik mängulaad, eriti ansamblijuhi, tsitrimängija Wilfried Scharfi oma. Hoopis vabamat hingamist oli tunda neis palades, kus tsitrikunstnik sai kaaslaste saatel mängida peast austria rahvamuusikat.     

Kolmas näppepille koos bajaan-akordionitega vene-rahvapäraselt eksponeeriv kontsert oli Peterburi ESS e-Quinteti ülesastumine festivali lõppkontserdil Püssirohukeldris. Esmapilgul polnud küll tegemist ei muuga kui Teremi Kvarteti duubelkoosseisuga, sest nii ESSeQuinteti  nooreohtu välimusega liikmete instrumendid kui ka viljeldav muusikastiil sarnanes vägagi nende kuulsate kaaslinlaste omaga. Siiski, kui võrrelda Teremi Kvarteti mulluse kontserdiga samas kohas, siis nooremad rahvapillivirtuoosid tegid vähem tsirkust ja keskendusid rohkem esitusnüanssidele. Nende kava naelaks sai avateos, Jaan Räätsa hitt-teose, Esimese kontserdi kammerorkestrile I osa seade vene rahvapillidele. Niivõrd ootamatu oli  kuulda kosmoseajastu alguse pateetilis-optimistlikku tooni esindavat Räätsa teost bajaanibalalaikatämbriga! Eneseiroonia, kummardus eesti muusikale ja hea maitse – kõik koos ühes esituses!   

Peale näppepillide pakuti publikule seekord ka huvitavat puhkpillimuusikat. Esimese festivalipäeva teisel kontserdil pani National Jeugd Fanfare Orkest, mille moodustavad kõikvõimalikud klassikalised puhkpillid ja lisaks võimas löökpillikoosseis, Jaani kiriku lausa värisema. Pean ütlema, et pole mitte kunagi  kuulnud elavas esituses niivõrd võimsat ja kvaliteetset puhkpillikõla. Selles 1959. aastal asutatud hollandi puhkpilliorkestris mängib umbes 60 konservatooriumi üliõpilast ja muud andekat muusikut vanuses kuni 25 aastat. Dirigent Danny Oostermani juhtimisel esitatakse aga niivõrd nõudlikke teoseid, et uskusin vahel end kuulvat lausa suurt sümfooniaorkestrit. Muu hulgas oli kavas tänapäeva belgia helilooja Kevin Houbeni „The Lost Labyrinth” puhkpilliorkestrile  ja sopranile (!),soleeris kindlalt noor eesti laulja Karolis Kaljuste. 

Teiseks puhkpillimuusika-hiiuks osutus juba eelmainitud prantsuse flöödikunstnik Stéphane Réty, kes esitas koos klavessinist Irina Zahharenkovaga XVIII sajandi saksa flöödisonaatide kahe poolega kava: Graun, Hasse, W. F. Bach, Telemann. Kava oli seega ülinõudlik ja vahel ka veidi igav (eredaim teos oli W. F. Bachi  Sonaat e-moll), kuid see igavus oli suursugune. Réty pidas imetlusväärse kindlusega vastu ega teinud ühtainsatki vääratust, talle sekundeeris peaaegu sama kindlalt Zahharenkova. 23. juuli kontserdil „Pärlid à la Mustonen” juhatas Andres Mustonen Tallinn Sinfoniettat, kavas eri rahvusest heliloojate-dissidentide muusika. Esmalt selle kunsti vahenditega diktatuuri trotsiva heliloojate liigi nõukogude esindajad Pärt, Silvestrov, Knaifel ja Ustvolskaja  ning lisaks hiinlane Tan Dun ja poolakas Penderecki. Esimesed neli heliloojat näivad olevat Mustoneni „hingesugulased”: ta armastab nende muusikat esitada ja sestap ka tunneb seda hästi. Ehkki Mustoneni dirigeerimisstiil mõjub veidi pealetükkivana, oli tulemus igati kvaliteetne. Aeglase, vaikse ja enamasti heakõlalise muusika fraasid olid hästi välja joonistatud. Kontserdi suurima elamuse sain Galina Ustvolskaja eepilis-ekspressionistlikust Kontserdist  klaverile, timpanitele ja keelpilliorkestrile (1946): tõsise inimese muusikasse valatud kõne tõsistest asjadest. Kontserdi klaveripartii esitas nauditavalt Taiwani pianist Chang YuFen, kes mängis ka Tan Duni üsna pentatoonilise ja impressionistliku tsükli „Eight Memories in Watercolour” sooloklaverile. Kontserdi normaalaja lõpetas Penderecki kooriteose „Agnus Dei” tuntud versioon keelpillidele (seadja Boriss Pergamenštšikov).       

Üpris omapärane üritus leidis aset sama päeva õhtul festivaliklubis TÜ vanas kohvikus. Seal näidati kahte osa veel mitte lõplikult valmis reisifilmist „Arktika-Antarktika”, mille režissöörprodutsent on Aivo Spitsonok. Film rääkis „Klaaspärlimängu” tiimi juhtide Peeter Vähi ja Tiina Jokineni ning nende sõprade ekspeditsioonist Arktikast üle Ameerika maailmajao Antarktikasse, proloogiga nende seiklustest  India piiriäärsetes mägikülades. Mulle see film ettevõtlikest eestlastest, kaunitest looduspiltidest ja judinaid tekitavatest reisiseiklustest igatahes meeldis.     

Nõnda sai jälle üks „Klaaspärlimängu” pidustus ära peetud. Kas oli selles tabatud Herman Hesse algset mõtet rohkem või vähem, polegi nii oluline. Tähtsam on see, et ilmekalt avaldus muusika võime inimelu rikastada ja vääristada. Ja tartlane võis end samal ajal toimunud „Europeade” ja hansapäevade külaliste  ees uhkena tunda. Suur tänu kõigile korraldajaile ja esinejaile, samuti publikule!