Milline on tuleviku muusik?

Üks võimalus nooremat publikut saali tuua on võtta kavva noortele lähedasema helikeelega muusika, milleks sobib suurepäraselt Ameerika minimalistide loodu.

ÄLI-ANN KLOOREN

Klassikalise muusika kadumisest on räägitud juba kaua, kuid tegemist on siiski visa nähtusega: kontserdid toimuvad, oma ala tipud toovad saalid publikut täis. Ja kuigi kuulajad tunduvad olevat keskmiselt küll järjest vanemad – nii meil kui ka mujal –, ei ole selles ju iseenesest midagi halba. Eri vanuserühmad kuulavadki erisugust muusikat. Murepilved on aga tuleviku kohal. Praegune 50–80+ kuulajate põlvkond on mingilgi määral klassikalise muusikaga üles kasvanud – seda sai valiku puudumisel kuulata raadiost, midagi pidi õppima kooliprogrammis jne –, kuid raske on näha, kuidas peaksid praegused kahekümnesed klassikalise muusika marginaliseerumise ajal selleni kunagi üldse jõudma. Kui isegi muusikaõppijate hulgas on möödas ajad, kus igal võimalusel käidi kontsertidel, nagu meenutavad heldinult praegused siin- ja sealpool pensioniea piiri muusikud, kahaneb järjest lootus tõmmata noori klassikalise muusika juurde.

Siit tõusebki küsimus, milliseid klassikaline muusika interpreete on tulevikus vaja, et tuua saali järgmised põlvkonnad. Teemaga haakub ka Sirbis ilmunud Lisanna Laansalu artikkel „Igatsus harituse järele kõrgkooli helisevate seinte vahel“ (27. I), kus autor muretseb muusikute tagasihoidliku akadeemilise harituse üle. Loomulikult küttis see kirjutis muusikaga tegelejate hulgas kirgi, oli nii poolt- kui ka vastuhääli. Võib-olla on selles artiklis mõned mõtted tõesti mustvalgelt välja käidud ja tekitavad seetõttu pahameelt, kuid probleem on siiski täiesti olemas. Selge on see, et järjest raskem on jõuda uute kuulajateni lihtsalt väidetega, et „see on hea muusika“ ja „see on hea interpreet“. Muusik peab järjest enam suutma anda oma esitusele ka n-ö lisaväärtust, olgu see sõnaline või muusikaline. Selleks aga vajab ta peale hea mängutehnika ja isikliku karisma ka suurepäraseid üldkultuurilisi teadmisi.

Võib-olla võiks tulevikumuusik olla islandlase Víkingur Ólafssoni moodi? Selle fantastilise pianisti veebruarikuisel kontserdil Tallinnas kõlas Wolfgang Amadeus Mozarti ja tema kaasaegsete muusika, kusjuures saalis oli rõõmustavalt palju noori. Esmapilgul justkui üsna tavapärane kontsert, kuid selle kava oli äärmiselt julge ja isikupärane: Mozarti ja Haydni teostega vaheldusid harva kuuldavad Baldassare Galuppi ja Domenico Cimarosa palad. Viimase teostest, nagu ka ühest Mozarti keelpillikvartetist, oli seaded teinud muuseas islandlane ise. Kontserdi kumbki pool moodustas mõtestatud terviku, kus üks teos läks sujuvalt üle järgmiseks, vahepealse aplausita. Hästi oluline oli ka mängule eelnenud kergelt humoorikas suhtlus publikuga ja veenvus, millega pianist oma valikut põhjendas. Võib öelda, et sellel õhtul olid muusikateadlane Ólafsson ja arranžeerija Ólafsson sama tähtsad kui pianist Ólafsson.

Samasuguse haardega muusik on Kristjan Randalu – tugeva klassikalise taustaga pianist, kes pakub olemasolevatest teostest huvitavaid omapoolseid nägemusi. Näiteks vabariigi aastapäeva aktusel Mubas oli kuulajatel võimalus osa saada tema suurepärasest Heino Elleri „Kodumaise viisi“ seadest: säilinud oli algupärane teos, kuid selle keskosasse oli põnevalt vahele põimitud improvisatsiooniline lõik, millest kumasid õhkõrnalt läbi Elleri motiivid.

Et vana hea klassikalise sümfooniakontserdi formaat on endiselt populaarne, tõestasid täissaalid ERSO ja rahvusooperi Estonia sümfooniaorkestri kontsertidel. Esimesel, kus dirigendina astus üles Jun Märkl, tulid ettekandele „tuntumatest tuntumad“: Johann Straussi „Ilusal sinisel Doonaul“, Wolf­gang Amadeus Mozarti klaverikontsert nr 23 A-duur K 488, Johannes Brahmsi kolmas sümfoonia ning lisapalana Brahmsi ungari tants nr 5. Jun Märkl on äärmiselt sümpaatne dirigent, täpne, mitte liiga emotsionaalne, aga ka mitte kuiv, ning tema koostöö ERSOga andis muljetavaldava tulemuse. Aga … kuidagi igav oli: liiga kuuldud, liiga turvaline ja tuttav. Vaid Sten Heinoja karismaatiline isiksus ja fantastiline Mozarti tõlgendus raputas korraks.

Palju mängitud teosed kõlasid ka viimseni välja müüdud rahvusooperi Estonia sümfooniaorkestri kontserdil, kus Arvo Volmeri juhatusel kanti ette Brahmsi teine klaverikontsert B-duur op. 83 (solist Ivari Ilja) ning Jean Sibeliuse sümfoonia nr 5 Es-duur op. 82. Brahmsi klaverikontsert on tõeline mammutteos: see kestab peaaegu tunni, on tehniliselt äärmiselt raske ja kontrastiderohke ning nõuab pianistilt meeletut vastupidamist ja kontsentratsiooni. Ivari Ilja mängus oli samal ajal nii üleolekut kui ka teatud alandlikkust muusika ees ning tema terviklik ja mõtestatud esitus pakkus tõelise naudingu. Ilmselt rõõmustasid paljud kuulajaid veelgi enam selle üle, et lisaloona sai kuulda tema fantastilist Chopini tõlgendust. Estonia sümfooniaorkestri Sibeliuse viienda sümfoonia esitus oli kaunis, eriti jäi kõrvu puhkpillide mahe ja puhas kõla, mis on Sibeliuse puhul nii oluline. Siiski peab ütlema, et EMTA saal ei ole suure orkestri jaoks just kõige parem koht: heli tundub natuke liiga terav ja liiga vali, vähemalt esimestes ridades. Võrdluseks sai Sibeliust kuulata järgmisel õhtul Estonia kontserdisaalis, kus ERSO kandis ette helilooja sümfooniad nr 6 ja 7, mis kõlasid tunduvalt pehmemalt ja täidlasemalt, aga mitte ei tahaks seda panna orkestrite mänguoskuse, vaid saali akustika arvele.

Üks võimalus nooremat publikut saali tuua on võtta kavva uuem ja noortele lähedasema helikeelega muusika, milleks sobib suurepäraselt Ameerika minimalistide muusika. Kui veel mõned aastad tagasi olid Steve Reichi, John Adamsi või Philip Glassi muusika ettekanded siinmail üliharvad, siis nüüd ei möödu vist enam kuudki, kui mõni nende teos ei kõlaks kontserdisaalis, ning publikumagnetina mõjuvad need hästi. Nii ka seekordsel ERSO „Audio­spaa“ kontserdil, kus peale eelmainitud Sibeliuse kahe sümfoonia kõlasid Joseph Swenseni juhatusel John Adamsi teosed „Short Ride in a Fast Machine“ ehk „Lühike sõit kiires autos“ ja „Gnarly Buttons“ (umbkaudne tõlge oleks „Sõlmjad klahvid“). Viimase ettekandel sai nautida veel hispaania klarnetisti Maximiliano Martíni erakordset mängu.

Heameelt valmistas, et inglise helilooja, samuti minimalistide hulka paigutatav Gavin Bryars oli oma 80 aasta juubeli kontsertide toimumispaigaks valinud ka Pärnu ja Tallinna. Bryarsit seob aastatepikkune koostöö Eesti Rahvusmeeskooriga, kellele loodud teostest enamikku sai Tallinna kontserdil ka suurepärases esituses kuulda. Omamoodi sümboolseks võib pidada sedagi, et ettekandele tuli Bryarsi kontrabassikontsert Siret Lusti esituses. On ju vaat et kuulsaima kontserdi sellele mitte liiga soololikule pillile kirjutanud Eduard Tubin ja selle tellis üks eelmise sajandi märkimisväärseimaid kontrabassimängijaid Ludvig Juht.

Vanamuusikast tahan veebruarikuust peale „Mustonenfesti“, millest on juba pikemalt kirjutatud, esile tõsta ansambel Floridante kontserdi Kadrioru lossis, kus kõlas prantsuse barokkmuusika. Floridante koosseis varieerub, vaid klavessinist Saale Fischer on püsitegija. Sel korral särasid peale Fischeri solistidena äärmiselt ekspressiivse väljenduslaadiga viiuldaja Anthony Marini ning Andrew Lawrence-King, kelle harfimängu on alati nauding kuulata.

Kauni õhtu pakkusid kuulajatele Karis Trass ja Sten Lassmann kontserdiga „Pühendumus“, mille esimese poole täitis saksa muusika ja teise prantsuse oma. Metsosopran Karis Trass on noorusele vaatamata juba meie rahvusooperi solist, kuid tundub, et ta on hästi ära tabanud ka kammerlaulu saladused: tema kauni tämbriga hääles on heas tasakaalus kammerlik intiimsus ja ooperlik kandvus. Probleeme tundus aeg-ajalt olevat vaid hingamistehnikaga, eriti kontserdi algupoolel. Kokkuvõttes jätsid suurepärase mulje nii Robert Schumanni „Naise elu ja armastus“ kui ka Gabriel Fauré ja Maurice Raveli laululooming, eriti viimase rahvalikult ehedad ja rõõmsameelsed „Viis kreeka rahvalaulu“. Sten Lassmanni esituses kõlasid kaks Johannes Brahmsi rapsoodiat, mis olid meisterlikult esitatud, kuid sügavama mulje jätsid Raveli „Pavaan surnud printsessile“ ja „Vetemäng“, kus oli nii mõningaidki üllatavaid lahendusi, näiteks pavaani alguse kuiv non legato ja kiired kõlavärvide vaheldused.

Muusikute fondil PLMF täitus tänavu 20. tegevusaasta ning traditsiooniliselt toimus veebruarikuus PLMFi Tallinna talvefestival. PLMF on teinud tänuväärset tööd ning toetanud nii algajaid kui ka juba tunnustuse saavutanud interpreete. Nii mõnigi neist astus üles PLMFi kolme ja poole tunnisel galakontserdil. Et esinejaid oli palju, ei jõua kõiki neid üles lugeda, ent kui tuleks valida üks ja kõige eredam ettekanne, siis see oli minu arvates Virgo Veldi ja Kai Ratassepa esitatud Jean Sibeliuse nokturn op. 51 nr 3.

Sarja „Heli ja keel“ seekordses kontsert-vestlusringis keskenduti sõnale ja mängule elus ning loomingus, ühtlasi oli see ka läbilõige Ardo Ran Varrese muusikast. Teosed olid järjestatud enam-vähem kronoloogiliselt ning nii sai hästi jälgida Varrese helikeele arengut. 2011. aastal valminud „Palavik“ viiulile ja klaverile (Olga Voronova ja Diana Liiv) jättis üsna koolitööliku ja rabeda mulje – natuke kunstlikud ja otsitult „huvitavad“ kõlad ja käigud. „Värvilised unenäod“ lavalisest serenaadist „Käidi ja külvati varjude seemneid, sest valgus hakkas võrsuma“ Artur Alliksaare tekstile (2016) oli juba hoopis teisest puust: nappide vahenditega on selles edasi antud Alliksaare unenäoline tekstimaailm. Suurepärase etteaste tegid solistid Iris Oja ja Priit Volmer. Humoorikas võtmes oli lahendatud Ilmar Laabani tekstidele loodud instrumentaalteatri teos „Kontsert – kelle konts see tallab õhule sisse kortse ja tertse?“ (2023). Laes rippunud viiul oli viide 1968. aastal Kirjanike Majas toimunud happening’ile „Kremoona ringmäng“, kus viiulit opereerisid Arvo Pärt, Toomas Velmet jt. Nii nagu Stanislavskil ei saa püss jääda ainult seinale, vaid peab ka pauku tegema, ootasin terve teose ajal, millal viiul mängu astub. Loo lõpus see ka juhtus ning omamoodi operatsioon viidi läbi selgi korral. Varrese teostest jättis kõige küpsema mulje viimasena kõlanud „The „Ultimate“ Truth“ ehk „„Ülim“ tõde“ keelpillikvartetile ja fonogrammile (2022), kus vastandusid kohapeal loodud ning eelsalvestatud kvarteti kõlamaailmad.