Kas elab tormi üle?

Helilooja võiks iga pilli parimad omadused välja tuua nii, et interpreet tunneks – pilliõpingud on end ära tasunud.

KERSTIN-ELISABETH KULLERKUPP

Eesti muusika- ja teatriakadeemia uudisloomingu kontsert 9. V Tallinna metodisti kirikus. EMTA sümfooniaorkester, dirigent Toomas Vavilov. Kavas Anne-Mai Runno „Murmuration of Starlings“ ehk „Tuhanded kuldnokad“, Tauno Makke „Subtraceable“, Anni Avi „Tulesilm“, Johanna Kivimäe „Falling into Place“, Julian Hae Yoon Kwouni „Kaks Arirangu“ ja Ekke Västriku „Morph“.

Üks hea uus heliteos võiks pakkuda midagi nii kuulajale kui ka seda mängivale interpreedile. Tänapäeval on uue muusika mõiste üsnagi lai, sest liikvel on väga palju stiile. Tundub, et tormi elab üle muusika, mis kannab endas vastupidiselt eksperimentaalsusele sügavat sõnumit ja on olemuselt looduslähedane. Orgaanilisus ja sõnum on kindlasti seotud ka inimese olemusega: niisugust informatsiooni suudetakse paremini vastu võtta. Interpreet pühendab väga palju aastaid pilli valdamises meisterlikkuse saavutamiseks. Kas helilooja ei võikski siis iga pilli parimaid omadusi välja tuua nii, et ka interpreet tunneks – pilliõpingud on end ära tasunud? Kas tõeline kunst on ainult midagi niisugust, mida mitte keegi mitte kunagi varem pole teinud? Kõige meele­pärasem on ikkagi nii kuulajale kui ka inter­preedile niisugune uus heliteos, mis on värske ning austab selle vastuvõtjat sellega, et teost mängides ja kuulates tekib arusaam vormist, kõlamaailmast, ideest, kusjuures ka interpreet saab omandatud tehnikat suurepäraselt rakendada – jah, miks mitte ka väga uudsel moel. Maailmas toimuvat ning selle hirmkiiret, inimese ja looduse seisukohast pigem ebasõbralikku arengut vaadates tekib küsimus: kas vähemalt muusika ei võiks meenutada harmoonilist ja tasakaalukat olemise viisi? Inimene jääb ju ikka inimeseks.

Mulle on kõige põnevamaks kujunenud just need kontserdid, kus kuuleb täiesti uue muusika esiettekandeid. Heliloomingu osakond on jätnud üsnagi hea mulje just selles osas, et väga paljudel üliõpilastel on võimalus oma teoseid kuulda kohati ka kogenud professionaalide esituses. 9. V esitaski EMTA sümfooniaorkester Toomas Vavilovi juhatusel Tallinna metodisti kirikus EMTA kompositsiooniüliõpilaste teoseid. Kavas olid vaheldumisi orkestriteosed ja elektronmuusika, viimases teoses need kulminatsioonina ühendati. Kontserdil kõlanud teoste tase oli tajutavalt üsnagi kõikuv, kuid kompositsiooniosakonna kontserdi kohta on heliloojate erinev arengujärk kompositsioonitehnikas ja orkestratsioonis aga ka ju täiesti normaalne nähtus.

Väga hea mulje jättis esitus ja interpreetide pühendunud suhtumine. Fotol EMTA sümfoonia­orkester ja dirigent Toomas Vavilov 2015. aastal Estonia kontserdisaalis.

Mait Jüriado

Sümfooniaorkestrile kirjutamine tundub olevat tipp, kuhu heliloojana tehnilises arengus, pillide tundmises ja loomingus välja jõuda. Mitme loo puhul kadus kuulamisel tähelepanu, kuna teoses oli liig palju muusikalist staatikat, ja vahel kerkis küsimus ka dünaamiliste võimaluste kasutamise kohta: dünaamikat ekstreemsemalt kasutades saaks ju muusikalise paigalseisu palju värvi­küllasemaks muuta. Tundus, et ka faktuur oli mitmes teoses liiga tihe ja eelistati enamjaolt ühte registrit. Jäi mulje, et pigem püüti instrumentide tämbreid kokku sulatada kui nende eri kõlasid välja tuua. Mõnest teosest jäi neil põhjustel ka kahvatu mulje. Vahel tundus nappivat vahendeid, et head muusikalist mõtet väljendada. Põnevust oleks ehk lisanud see, kui teostesse oleks lisatud rohkem vaheldusrikkust, kontraste, võib-olla ka kiiretempolisemaid lõike ja artikulatsioonilist mitmekesisust. Arvan, et sel juhul võiks nende esitamine ka interpreedile rohkem põnevust pakkuda. Kas iga instrumendi kasutamine teoses ei võiks olla selgemalt põhjendatud?

Erinevalt selle kontserdi teiste (eesti!) noorte heliloojate eelistusest panna teosele ingliskeelne pealkiri, oli tore näha ikkagi ka üht eestikeelse pealkirjaga teost, Anni Avi loodud „Tulesilma“ sümfooniaorkestrile. Selle teose suurimad plussid olid kindlasti muusika selge arenemine, arusaadavad kulminatsioonid ja üldiselt mõjus orkestratsioon. Orkestratsioonis oleksin soovinud ehk veel rohkem kuulda helilooja isikupära. Elektroonilistest teostest oli sel kontserdil kahtlemata kõige tugevam „Falling into Place“, mille autor on Johanna Kivimägi. See on vormiliselt väga selge ja tekitab tunde rännakust, kus on maitsekalt vaheldusrikkust, väga ootamatuid, kuid meeldivaid helivärve ja -efekte. Teose lõpul on aga jäänud venima, mistõttu tähelepanu hajub. Kui helitöö oleks olnud pisut lühem, oleks ka mulje eredam.

Igasuguse kõhkluseta võin öelda, et kontserdi kõige parem teos oli noorima helilooja Julian Hae Yoon Kwouni „Kaks Arirangu“ sümfooniaorkestrile. See oli kõige isikupärasem nii kompositsiooniliselt kui ka orkestratsiooni poolest, samuti oli see teos ainsana sel kontserdil algusest lõpuni kaasakiskuv. Võis tajuda, et teose muusikaline materjal oli interpreetidele ja dirigendile teiste teostega võrreldes haaravam. Eriti hea mulje jätsid vaiksemad momendid ning nende vaheldumine tihedama kõla ja faktuuriga. Teosesse on sisse kirjutatud ka mõned soolod kontrabassi- ja viiulimängijale. Muusikalised ideed on selles väga kaalutletud ning kindlasti lisas Kwouni teosele eripära Lõuna-Korea rahvaviiside ja rütmide kasutamine. Kõikide instrumentide tämbrid kostsid selgelt välja ja see kinnitas, et hea orkestratsioon tuleb esile ka metodisti kiriku akustikas. Kontserdil viimasena kõlanud teoses oli Ekke Västrik püüdnud ühendada elektroonika ja orkestri. Kahjuks ei õnnestunud mõnes kohas orkestri ja elektroonika balanss ning elektroonika kõlades oli saalis muusikute mäng vaid visuaalselt näha. Üks teose lõpulõik viis mõtted Liisa Hirschi muusikale.

Väga hea mulje jättis esitus ja interpreetide pühendunud suhtumine. Eriti nauditav oli orkestri keelpillide ülemhelide kõla ning dirigent Toomas Vavilovi väga veendunud nägemuse kindla­käeline läbiviimine.