Intensiivne, kompromissitu ja toores

„EV 100“ kontserdil Londonis sai kuulda kolme väga eriilmelise helilooja kolme väga isemoodi teost, mille järjepidevusest johtuvad seosed mõjusid eredalt ja võimsalt.

SIMON CUMMINGS

Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud kontsert 4. VII BBC Maida Vale’i stuudios. Mika Väyrynen (akordion), BBC Sümfooniaorkester, dirigent Olari Elts. Kavas Helena Tulve, Erkki-Sven Tüüri ja Eduard Tubina teosed.

Ehkki Ühendkuningriigis ei ole keeruline leida paljude maailmanurkade muusika esitusi, on võimalused eesti muusikat kuulda haruharvad (kui muidugi Arvo Pärt kõrvale jätta). Niisiis üllatas ja valmistas tõelist heameelt BBC Sümfooniaorkestri otsus võtta kavasse eesti muusikale pühendatud kontsert, et tähistada Eesti sajandat iseseisvusaastapäeva. Kontsert leidis aset 4. VII BBC kuulsas Maida Vale’i stuudios ja salvestati, et see sügisel raadioeetrisse lasta.

Orkester esitas Olari Eltsi dirigeerimisel kolmest põlvkonnast eesti heliloojate teoseid. Eelmise sajandi alguses sündinud Eduard Tubinat esindas 1958. aastal valminud sümfoonia nr 7. Kuigi ta on kasutanud üsna tagasihoidliku suurusega klassikalist orkestrit ja struktuur on tolle ajastu muusikas tavaline kolme­osaline vorm, on sümfoonia pungil romantilistest tunnetest ning siin-seal leidub ka modernistlikku lähenemisviisi. Teose selget harmoonilist püüdlust vabalt hulkuda hoiab vaos tugev meloodiline impulss, Olari Elts katsus läbiva teema välja meelitada. Ometi näib, et Tubin pidas sümfoonia üksikutest liinidest vähem kui kõigi instrumentide kogukaalust – need täitsid koos üht eesmärki. (Sama iseloomustab ka teisi teoseid sel kontserdil.)

Selle tulemusena kannatavad teose välimised osad alateadliku kiireloomulisuse käes. Esimeses osas väljendub see juhuslikes pursetes, mis põlevad sealsamas läbi ja kustuvad, lõpuosa muusika on aga palju paindumatum – heitlik fookuseta energiamass, nii kohutav, et jättis suisa agressiivse ja vihase mulje. Vaid keskmises osas on Tubin lubanud endale rohkem mõtlikkust ning Elts tõi sellesse sissepoole pööratud meele­olusse kauni hilisõhtuse noir’iliku atmosfääri. Selle sümfoonia kõige vaiksema osa talitsetud melanhoolia tõttu tunduvad teised osad veelgi brutaalsemad ja metsikumad. Vahest väljendavad need Tubina pettumust ja kurbust: oli ju tema kodumaa okupeeritud ja ta pidi selle tõttu viibima eksiilis.

Olari Elts hoidis BBC Sümfooniaorkestri dünaamika range kontrolli all.

Simon Cummings

1959. aastal sündinud Erkki-Sven Tüüri „Prophecy“ akordionile ja orkestrile kanti Mika Väyryneni soleerimisel Ühendkuningriigis ette esimest korda. Iga helilooja, kes kirjutab kontserdi, peab otsustama, milline on solisti ja orkestri suhe, ning „Prophecy“ puhul dikteerib see suhe kogu teose struktuuri. BBC Sümfooniaorkester veetis alguses (teos algab akordioni valju akordiga, mis kõlab nagu suur ohe, ent seejärel jääb solist vaikseks) aega külluslike, kandvate akordide ja võbelevate helikõrgustega, mis olid näiliselt ebakindlad ja justkui ootasid, et solist teeks midagi muud. Kui aga Väyrynen uuesti mängima hakkas – tormilist ja detailirohket materjali –, oli orkestri reaktsioon vastu­pidine ning muusikat tüüriti pidevalt tagasi tuttavate kandvate akordide poole. Tasapisi sai selgeks, et akordioni roll on olla katalüsaator, tule sütitaja, kes motiveeriks ja elustaks orkestrit. Lõpuks see Väyrynenil ka õnnestus, nii et kõiki haarasid rütmienergia lained ja hoog, puha sünkopeerimine ja frivoolsus.

Nagu Tubina sümfoonia aeglases osas, alustab ka Tüür oma teost avara kõlamaailmaga, mis muutub madalate registrite ja fagotitrillerite mõjul tumedaks ja kurnavaks. Kontrast sellega, mis oli enne – nii muusika üldise karakteri kui ka dramaatilise kaare poolest, mis saavutab haripunkti lõbususe ja võidu­tundega –, šokeerib mõnevõrra. See mõjub veelgi isiklikumalt tänu akordionile, mis avastab uusi ideid vabal, peaaegu improvisatsioonilisel moel. Seesuguse nihkega on saavutatud rohkemgi kui pelk kontrast: tohutult tõhusa strateegilise liigutuse tõttu mõjub järgnev veelgi võimsamalt. Kuskilt kaugelt alustab puuplokk kontrabasside abiga optimistlikku rütmi. Sellest lihtsast võttest saab kogu „Prophecy“ lõpuosa alus, mis kogub aina rohkem instrumentaalset kaalu ja joovastust, kasvades lõpuks hullumeelseks, muretuks tantsuks. Selline peatumatu hoog lõpeb vahest ainuvõimalikul viisil: kõlab rida tampivaid lööke, nagu oleks virvatuli suurte plahvatustega kustutatud.

Helena Tulvelt, kes on sündinud 1972. aastal, oli kavas tema orkestriteose „Extinction des choses vues“ ehk „Kogu nähtu kustumisel“ Ühendkuningriigi esiettekanne. Isegi selgemini kui Tüür ja Tubin on Tulve selles teoses – nagu oma kõigis teisteski orkestriteostes – käsitanud orkestrit kui mingit suurt organismi, üht suurt üksust, mis koosneb lugematutest omavahel ühendatud elementidest. Tulve teose pealkiri on sihilikult abstraktne ja ühtlasi põnevalt eksitav: muusikalised „asjad“ on tõepoolest „nähtavad“, kuid sageli pole need selgelt näha. Me heidame neile kiire pilgu, kuid see ei tähenda, et suudame neid haarata või mõista.

Tulve kiindumus seda laadi suurte, komplekssete heliobjektide loomise vastu on ühtaegu mõjus ja ajab segadusse. Nii et isegi kui võis näha iga orkestriliiget, oli võimatu aru saada, mida nad seal täpselt tegid: individuaalse tegevuse oli varjutanud massiliikumine, mis meenutas mesilasparve. Sellest järeldub, et teoses „Extinction des choses vues“ puudub selgus. Kuigi selgus ei ole ilmselgelt olnud esimesed kaks kolmandikku teosest Tulve siht, oli ahvatlevaid hetki, mil detailid ilmusid hetkeks lagedale. Näiteks teose alguses hõljuvad kaunid akordid ja kriipivad ideed ringlevad nende ümber, jättes mulje, nagu võiks iga hetk alata meloodia. Ei alga – selle asemel on Tulve kogu orkestritekstuuri hoopis intensiivistanud, kuid kasvamise ja laienemise tõttu näivad ka siin väikesed peidetud detailid hetkiti selgemad. Tagantjärele mõeldes on täiesti võimalik, et sellise tohutu, paatunud helisummaga vastamisi olles kujutleme neid detaile selle kõrvalmõjuna, kui meie kõrvad ja ajud ragistavad muusika kallal, mis meie meeli küllastab.

Hoolimata sellest, kas need olid päris või kujutletud, varjutasid need väikesed detailid Tulve muusikalise narratiivi pöördepunkti, kuna orkester jooksis järsku energiast tühjaks ning teos kulmineerus kõige seni kuuldu vastandiga: pehmete löökpillipuudutuste ja viiuliliugudega, madalate kontrabasside ja kõrgete keelpilliharmooniate eristuvate registritega, ähmaste, looklevate klaverinootidega, puhkpillidega, millega tekitati keerulisi ülemhelisid. Mitte midagi peale detailide, kuigi igaüks neist kõlas nagu märk või jälg millestki määratult suuremast, mis oli hetkega lämmatatud. Nii muusikalisest kui ka dramaturgilisest vaatenurgast oli see hingemattev muundus. Olari Elts hoidis BBC Sümfooniaorkestri dünaamika range kontrolli all, kuid vaatamata sellele, et nüüd võis muusikalisi ideid kuulda palju selgemini, ei saanud neist paremini sotti kui enne. Teost lõpetav peen virvendav stasis, mille esitas veini­klaaside koor, paistis tugevdavat seda uimastatud segadust, mis pani kogu Maida Vale’i stuudio ja igaühe meist seal sees tukslema ja resoneerima.

Kontserdil sai kuulda kolme väga eriilmelise helilooja kolme väga isemoodi teost, mille järjepidevusest johtuvad seosed mõjusid eredalt ja võimsalt. Ei Tubin, Tüür ega ka Tulve soostu end tagasi hoidma ega tee üksikasju enesestmõistetavaks. Tegelikult keelduvad nad tegemast midagi muud peale truuksjäämise impulssidele, mis on nende teosed ellu kutsunud. See on emotsionaalselt väga autentne muusika­tegemine: intensiivne, kompromissitu ja toores.

Tõlkinud Maria Mölder

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht