Head (Linnu)teed!

Igor Garšnek

CD Linnu Tee. Hard to grow up. © 2010 Patte/Kliimask | hyper.records Ei saa öelda, et meil Eestis oleks viimasel kümnendil ilmunud vähegi arvestatavalt progerock’i plaate – need mõned üksikud võib üles lugeda ühe käe sõrmedel. Samuti meie vähesed proge-rock’i bändid. Niisuguses kontekstis on Linnu Tee verivärske CD „Hard to grow up” juba iseenesest igati tähelepanu väärt. Tegelikult  on see nende teine album, esimene plaat „Linnu Tee” ilmus aastal 1997.

Kuna tänavu tähistab ansambel oma 25. sünnipäeva, siis linnulennult mõni märksõna nende lähiajaloost: asutatud 1985 laulja Indrek Patte initsiatiivil, 1986 debüüdipreemia Tartu muusikapäevadel, 1988–1991 kontserdid Tartu muusikapäevadel igal aastal, 2002 esinemine festivalil „Kuri proge” Hiiumaal, 2009 ülesastumine Tartu muusikapäevadel.  Linnu Tee koosseis on nende aastate jooksul küll pidevalt muutunud, kuid see-eest on ajapikku välja settinud ka loominguline tuumik, kelleks on laulja-helirežissöör Indrek Patte, bassimees Margus Kliimask ja kitarrist Raul Jaanson. Kõnealuse uue plaadi lugude (s.t muusika ja ingliskeelsete laulusõnade) autoriteks ongi nemad, peaasjalikult just tandem Patte-Kliimask.

Plaadibukletist võib lugeda, et albumil  kõlavad salvestised aastatest 1990–2009. Loomulikult võib nüüd tekkida küsimus, mis plaat see niisugune on, mida tehakse 19 aastat. Äkki mingi best of? Ei ole, seletus lihtne. Kuna Patte töötab ammusest ajast helirežissöörina linnahalli helistuudios, siis ajapikku kogunes Linnu Tee salvestisi juba nii palju, et oligi paras aeg neist bändi 25. sünnipäevaks CD valmis teha.

Kui nüüd muusika juurde tulla, siis vaadeldavat plaati ei peaks pelgama need kuulajad,  kes suhtuvad umbusklikult ülipikkadesse, eksklusiivsetesse rock-kompositsioonidesse à la 1970. aastate Yes või King Crimson. Linnu Tee stiili võib määratleda kui proge-heavy’t ja ükski albumi 12 loost pole pikem kui kuus minutit. Üksikasjaliku analüüsi asemel kõigepealt lugudest, mis kogusid vaieldamatult plusspunkte. Pronksmedali sai „It is you”, kus akustiline rütmikitarr loo alguses võimaldas väljendusrikka kontrasti hilisema jõulise heavy-kitarriga.  Kompositsioonilt mitte eriti keeruline lugu, aga mõjuva ülesehitusega kulminatsiooni paigutuse mõttes. Hõbedale tuli „Sailing on the seventh dream”, mille sissejuhatus meenutas kõlaliselt natuke Led Zeppelini kuulsat lugu „In My Time of Dying”. Üldse zepilik lugu, eriti kui tähelepanelikult kuulata Indrek Patte ekstaatilist vokaali. Ainult et päris loo lõpp oli vist liiga pikaks venitatud – see, mis võib olla hea live’is, ei pruugi seda olla stuudiosalvestisel. 

Ja kuldmedal kindlasti plaadi lõpuloole „Hot wet and hungry” – siin kohtab huvitavat ebasümmeetriat nii vormiosade paigutuses kui rütmijoonises. Etteaimamatu on tegelikult loo ebastandardne, kuid kuulamapanev arengukaar tervikuna. Kui nüüd natuke norida, siis näiteks „No chemistry” ei mahtunud pjedestaalile seepärast, et muidu hea drive’iga lugu tundus vormi mõttes pisut liiga pikaks mängitud. Või  „Woman be mine”, mis on igati mehine hard rock, kuid jääb vahepeal nagu paigale tammuma. Kuid need on pisiasjad. Tõsiasi on aga see, et Linnu Tee sünnipäevaja plaadiesitluskontsert toimub homme, 1. mail Rock Cafés, kus tuleb ettekandele ka Genesise rock-suurvorm „Supper’s Ready”. Nii et progehuvilised võivad seal Linnu Teele edasiseks soovida head (Linnu)teed.