Dianne ja Solveig, “Jazzkaare” tipud

Joosep Sang

Solveig Slettahjell, Dianne Reeves

“Jazzkaar”: DIANNE REEVES (USA) ja SOLVEIG SLETTAHJELL (Norra).

 

Eelmise nädalaga lõppenud 17. “Jazzkaare” saab kokku võtta nendinguga, et seegi kord tõi festival eesti kuulajate ette kireva kava tänase jazzimaailma tippudest ja nende kõrvale uusi huvitavaid esinejaid, kes alles tõusuteel. Kindlasti saab iga aktiivsem kuulaja koostada oma personaalse elamuste nimekirja. Siinkirjutaja imetles ansambli The Bad Plus bändikeemiat, nautis hispaanlaste Jorge Pardo ning José Luis Gutiérreze kvinteti tuld ja huumorit, õõtsus ansambli Tortured Soul raudse biidi saatel ning tundis rõõmu festivali “eelista eestimaist” osakonna üle (Tõnu Naissoo, Chalice koos Siim Aimlaga, Bonzo jt).

Suurima elamuse valmistasid aga sel kevadel kaks väga eriilmelist, kuid võrdselt maagilist vokaaljazzi kontserti: USA diiva Dianne Reeves koos kitarristide Romero Lubambo ning Russell Malone’iga ning norralanna Solveig Slettahjell koos oma ansambliga Slow Motion Quintet.

 

Raputav gospel

 

Solveig Slettahjell on katsetanud väga erinevate stiilidega vabajazzist acid jazz’ini, kuid oma tõelise “muusikalise kodu” on ta leidnud ansamblis Slow Motion Quintet, mis mängib õhurikast, aeglaselt kulgevat muusikat. Less is more – norra tippmuusikud (Morten Qvenild klaveri, Sjur Miljeteig trompeti, Mats Eilertsen bassi ja Per Oddvar Johansen trummide taga) ei virtuoositse ega lase liugu jazziklišeede seljas, vaid loovad mõjuva ja väljapeetud terviku. Oli vaimustav kogeda, kuidas stambivaba sõnavara välja töötanud muusikud tegutsesid ühise eesmärgi nimel, luues koos vaikset, napisõnalist, hillitsetud, kuid siiski väga erilise energiaga muusikat.

Eesti ja ka maailma jazzipublik tunneb tervet seltskonda põhjamaiseid, valdavalt noorema põlvkonna jazzilauljatare: Cæcilie Norby, Lina Nyberg, Viktoria Tolstoy, Rigmor Gustaffson ja mitmed teised. Solveig Slettahjell eristub neist oma tuntavalt blues’iliku mõtlemise ja fraseerimisega ning hoopis lopsakama häälega, mis pääseb Slow Motion Quinteti napil taustal eriliselt mõjule. Kirikuõpetaja perekonnas kasvanud Slettahjelli gospeli taust oli tunda läbi terve kontserdi ning tema etteaste suubuski tõeliselt raputavasse gospelisse, mis polnud enam ei intiimne ega slow, kuid viis siiski selle kulminatsioonini, mille märgid olid terve kontserdi vältel õhus.

Sellele eelnes aga valik valdavalt omaloomingulisi lugusid, kus taustamuusikud näitasid oma imetabast oskust mängida kirjeldamatult intensiivset piano’t. Kavas oli ka mitu lihtsat, kuid mõjuvat popballaadi koega laulu, sealhulgas laenulugu John Hiattilt (“Have a Little Faith In Me”). Neid kuulates kandus mõte sellistele samuti siirastele ja mõjuvatele hittidele nagu Sinead O’Connori tõlgendus Prince’i loost “Nothing Compares 2 U” või Peter Gabrieli ja Kate Bushi duett “Don’t Give Up”.

Draamateater on intiimse, “kuulamiseks” mõeldud muusika jaoks ideaalne keskkond. Sellest saalist on pärit üks mu elu suuremaid muusikaelamusi: Argentina tangolaulja Sandra Luna kontsert 2004. aasta “Sügisjazzi” sarjast. Solveig Slettahjelli ja Slow Motion Quinteti kontsert taaslõi samasuguse kordumatu, imelise tunde.

 

Täiuslik jazzilaulja

 

USA jazzidiiva Dianne Reeves oli selle aasta mainekaim esineja, kelle kontsert Estonia kontserdisaalis (27. IV) oli välja müüdud ning kes näitas pea kahetunnise etteaste vältel, et leedi on talle viimasel ajal omistatud Grammy-auhindu ja kriitikute üksmeelset kiidulaulu väärt. Reevesi kohta on kõige lihtsam öelda, et ta on täiuslik jazzilaulja, kes teeb oma häälega täpselt seda, mida ta iganes tahab, ja kellel on olemas kõik vajalik: külgetõmbejõud, stiilitaju, suur vokaalne ja emotsionaalne diapasoon, rääkimata perfektsest intonatsioonist, hääle värvimisest ja fraseerimisest. Reeves jätkab jazzi suurte diivade (nagu Ella Fitzgerald või Sarah Vaughan) liini ega püüa olla žanriuuendaja (nagu Cassandra Wilson) või laia publikuga flirtija (nagu Diana Krall).

Kontsert näitas lauljatari haaret mitmes vallas: ta alustas Jobimi bossa nova’ga “Triste”, laulis siis jazzistandarde (“Comes Love”, “One For My Baby (And One More For The Road)”, “The Very Thought Of You” jt) ning ka n-ö “uusi standarde” nagu Carole Kingi “You’ve Got A Friend” või ansambli The Temptations “Just My Imagination”. Kava oli suurepäraselt koostatud ning võimaldas lauljataril demonstreerida mitte ainult svingivat ja skättivat vokaali, vaid ka suurepärast arusaamist blues’ist, bossa’st ja soul’ist.

Suur osa sellelt kontserdilt saadud naudingust on kahe Dianne Reevesi saateks mänginud kitarristi teene. Mõlemad esindavad maailma jazzi absoluutset tippu või õigemini kaht selle maailma kõrgemat tippu, sest oma stiili ja tausta poolest on nad üsna erinevad. Brasiillane Romero Lubambo on ansambli Trio da Paz liige ning mängib sageli ka kõige nimekamate muusikute plaatidel. Ameeriklane Russell Malone on tunnustatud ansamblijuht, kuid samuti üks otsitumaid sessioonimehi, eriti kui kavas on svingiv peavoolujazz.

Mehed mängisid eritüübilisi pille: Lubambo akustilist nailonkeeltega kitarri (mis tänu elektroonikale täitis kohati lausa hammond-oreli rolli), Malone aga hollow-body elektrikitarri. Kõlalistele ja stiililistele ernevustele vaatamata polnud tegemist kahe kitarristi maavõistlusega, vaid pillid kõlasid üksteist täiendades kenasti kokku. Kumbki mees sai korduvalt näidata ka oma soleerimisoskust, lisaks üksipäini esitatud lood. Nõnda võib julgelt loota, et sellelt kontserdilt said oma kaifi kätte ka kitarrijazzi austajad – isegi sellised, kes on vokalistide suhtes ükskõiksed.

Dianne Reeves ja Solveig Slettahjell on tuntavalt erinevad lauljatarid, üks esindab Ameerika traditsiooni ja teine Euroopa uudishimu. Siiski on nad olemuslikumal tasandil üksteisele lähemal kui esmalt välja paistab. Võib arvata, et Slettahjell hindab Reevesi kõrgelt, kuid sama kindlalt võiks ka arvata, et kui ameeriklanna norralannat kuuleks ja kuulaks, poleks temagi kiidusõnadega kitsi.