Teaduse metodoloogiline jalajälg

Teadus ei saa kunagi teadmis- või ressursineutraalseks, kuid prügi tekitamise piiramisele ja inimressursi raiskamisele peab mõtlema oma töö kõigis etappides.

RAILI MARLING

Teaduse ökoloogilise jalajälje puhul peetakse tihti silmas eksperimentaalteadustega kaasnevaid keskkonnamõjusid. Otsesed ja kaudsed kliimamõjud on aga igasugusel teadustööl. Näiteks käib kõikvõimalike välitöödega kaasas praht, sekkutakse koosluste või kogukondade ellu ja ka ettevaatlikul teadustööl võib olla ettearvamatuid tagajärgi. Kõik teadlased kasutavad IT-teenuseid ning tehisaru laiema kasutusega kaasneb suurem energiavajadus. Prognoositakse, et 2027. aastaks kasutavad AI serverid 85–135 teravatt-tundi aastas, umbes sama palju kui Argentina või Rootsi praegu.¹ Ressursikulukad on ka konverentsid. Sebastian Jäckle on näiteks välja arvutanud, et ühe konverentsi reisimisest tulenev süsinikujalajälg on enam kui 2000 tonni kasvuhoonegaase, s.o umbes sama palju kui 270 UK kodanikku toodab terve aasta jooksul.² On tehtud ettepanekuid, et iga publikatsiooni või ettekande juures võiks olla välja toodud selle kliimamõju.³

 

Lisaks sellele tuleb tähelepanu pöörata teaduse arenguvõimele ja mõtteprahile, millele me ehk teadustöös tõsist tähelepanu ei osuta, kuna meie akadeemiline kultuur soosib ohtrat ja kiiret publitseerimist ning pidevat projektide kirjutamist. Loomulikult on selge, et põletavate küsimuste lahendamisel peame kiiresti liikuma, kuid selle protsessi käigus peaksime mõtisklema, miks ja kuidas me midagi teeme. Peame olema hoolikad, et me ei lisaks maailma küsitava kvaliteediga rämpsteadust.

Andmete taaskasutus ja koostöö nende analüüsil

Teadus lähtub eeldusest, et rohkem andmeid ja teadmisi on parem, mitte ei küsi, kas me saaksime hakkama vähemaga. Muidugi on teemasid, kus on vaja koguda uusi andmeid, aga selle varjus ei tohi unustada küsimust, kas on andmeid, mida pole veel analüüsitud või mida oleks vaja analüüsida teiste meetoditega. Ilmunud artiklite kõrvale ladestub igal aastal mustandeid või tagasilükatud artikleid, millega edasi ei töötata. Töösse maetud inimtunnid saavadki nõnda raisatud. Inimtunnid, mis lähevad rahastamata projektide kirjutamisse, on samuti raiskamine, Ted von Hippel ja Courtney von Hippel on hinnanud, et ühe grandi kirjutamiseks läheb keskmiselt 171 tundi.⁴ Teadmisprügi alla kuuluvad nii kasutamata kui ka ala-analüüsitud andmed. Andmete analüüsi piiravad teoreetilised või distsiplinaarsed silmaklapid. Uued andmed ei pruugi alati anda uut või uuenduslikku teadmist.⁵ Vahel on uute andmete kogumisest efektiivsem koostöö või andmete taas- ja ristkasutus. Oleme harjunud oma projektidesse sisse kirjutama andmehaldusplaane. Kas meil oleks vaja ka protseduure teadusliku andmeprügi vältimiseks?

Filosoofid on esitanud üldisema küsimuse kestliku epistemoloogia kohta, kuna mitte kõigil ei ole võrdne õigus teadmisi luua ja kuulda võetud saada. Osa teadmisprügist võib tekkida, kui vaid osa inimeste käsitlusviisi peetakse õigeks ja välistatakse nende vaatenurgad, kes ei kuulu omaksvõetud normi piiresse (nt on alahinnatud põlisrahvaste sisendit). Sellise privileegituimusega käib filosoof Naomi Schemani sõnul kaasas episteemiline kahju.⁶ Meil läheb kaduma võimalik alternatiivne vaatenurk teadmistele või kõrvale heidetud andmete väärtuspotentsiaal.

Vajame head aeglast teadust

Kõige keerulisem on küsimus, mis on teaduse jätkusuutlikkus ja kas me toodame teadustööd üle oma taluvuspiiri. Paljudes riikides on oldud üle kümne aasta mures, et rahanäljas teadusrühmad kannatavad pideva surve all: tuleb toota rohkem publikatsioone ning tagajärjeks on kiire, kuid hooletu teadus, andmete väärkasutus või otsene bluffimine, seda eriti valdkondades, kus liigub raha. Kui süsteem motiveerib teadlasi üle nurga laskma, siis tuleb küsida, kas oleks vaja süsteemi reguleerida. Kindlasti ei soovi ma praegusel ajal, kui Eestis möllavad ebateadused, väita, et teadust oleks vähem vaja. Tahan rõhutada, et meil on rohkem vaja head teadust, rõhutatult sõnal „hea“.

Filosoof Robert Frodeman toob oma provokatiivses raamatus kestlikust teadusest välja, et raamatuid ja artikleid toodetakse metsikul kiirusel juurde, nii et neile ei jätku lugejaid isegi erialaspetsialistide ringis.⁷ Me kõik kirjutame kogu aeg, aga mida me loeme, kui palju me kahtleme ja peame mõttevahetust? Frodeman usub, et ohjeldamatu uute teadmiste tootmine, tihti üha kitsamates ja vastastikku arusaamatuks jäävates aladistsipliinides, ei ole arenguvõimeline ei rahaliselt ega ka inimressursilt. Lahenduseks pakub Frodeman välja transdistiplinaarsuse, s.t teadmiste koosloomise.

Esmalt tuleb mõelda, millist teadustööd tahetakse teha ja mida avaldada, nii et publikatsioonide kvantiteedi asemel kanduks rõhuasetus nende kvaliteedile. Vastavust kvaliteedinõuetele võiks arvestada ka akadeemilises värbamises ja edutamises, kus praegu soodustatakse kiiret teaduse tegemist. Filosoof Isabelle Stengers on näiteks kutsunud üles aeglasele teadusetegemisele, mille keskmes on pikkamööda kulgev, kuid järjepidev metoodiline protsess, mitte välklahenduste pakkumine või mõõdikutele vastamine.⁸ Teadus ei saa nähtavasti kunagi teadmis- või ressursineutraalseks, kuid prügi tekitamise piiramisele ja inimressursi raiskamisele peame mõtlema oma töö kõigis etappides. Teadustöö metodoloogilisele jalajäljele mõtlemine suunab meid kõrvuti teadmiste loomise ja tarbimisega jälgima ka andmete taaskasutust ja jagamist. Kiirus ja kvantiteet ei pea olema meie peamised eesmärgid, kui soovime kestlikku, väikse jalajälje, kuid suure mõjuga teadust.

Konverentsi „Kestlik teadus – milline on teadmiste loomise keskkonnajälg?“ ettekande põhjal.

1 Delger Erdenesanaa, A.I. Could Soon Need as Much Electricity as an Entire Country. – New York Times 10. X 2023.

2 Sebastian Jäckle, The Carbon Footprint of Travelling to International Academic Conferences and Options to Minimise It. Kristian Bjørkdahl, Adrian Santiago Franco Duharte (toim), Academic Flying and the Means of Communication. Palgrave Macmillan, Singapore 2022, lk 19–52.

3 Riccardo Mincigrucci, The Carbon Footprint of Research Papers. – Nature Photonics 2023, 17( 5), 375.

4 Ted von Hippel, Courtney von Hippel, To Apply or Not to Apply: A Survey Analysis of Grant Writing Costs and Benefits. – PLOS One 4. III 2015.

5 Mirka Koro, Jennifer Wolgemuth, Ethan Trinh, Reducing Methodological Footprints of Qualitative Research. – Qualitative Inquiry 2023, 1–9.

6 Naomi Scheman, Toward a Sustainable Epistemology. – Social Epistemology 2012, 26(3-4), lk 471–489.

7 Robert Frodeman, Sustainable Knowledge: A Theory of Interdisciplinarity. Palgrave Macmillan 2014.

8 Isabelle Stengers, Another Science Is Possible: A Manifesto for Slow Science. Polity 2018.